Jumala otsimine – Allan Kroll Valguse Tee Vabakogudus – Js.55:6 Otsige Jehoovat, kui ta on leitav

JUMALA OTSIMINE

Js.55:6 Otsige Jehoovat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!

 7 Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Jehoova poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks!

 8 Sest minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Jehoova!

 9 Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!

 10 Sest otsekui vihm ja lumi tuleb taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastab maad ja teeb selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba,

 11 nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!

Meil kõigil on kunagi midagi ära kadunud. Enamasti on meie esimene reaktsioon hakata kadunud asja otsima. Kui see on olnud midagi hinnalist, siis me otsime seda erilise innukuse ja põhjalikkusega. Seda ei saa teha lihtsalt möödaminnes või hooletult. Otsimine eeldab seda, et me jätame kõrvale kõik muud meie jaoks olulised tegevused ja keskendume kadunud asja otsimisele. Ilmselt oleme kõik lugenud raamatuid või artikleid aarete otsijaist, kes olles varustatud vajaliku tehnikaga, otsivad uppunud laevu, kaevavad välja maha maetud aardeid jne. Kullapalavikud on pannud tuhandeid inimesi oma turvalisest elukeskkonnast lahkuma, et suunduda tundmatule maale, lootuses leida sealt kulda ja saada rikkaks. Kui keegi inimene on kadunud, siis lastakse käiku kõik vahendid selleks, et teda üles leida. Meedias näidatakse pilte kadunud isikust, inimestele, kellel on infot kadunud isiku kohta pakutakse vaevatasu selle eest ja kadunud inimese lähedased teevad kõik endast oleneva, et teda üles leida.

Selleks, et hakata midagi otsima, pead sa esmalt mõistma, et sa oled midagi kaotanud, või et kusagil on võimalik leida midagi kallihinnalist. Kui sa seda ei mõista, siis sa otsima ei hakka.

Kõik algab sellest, et inimene tunneb vajadust. Mida hinnalisem asi, seda pakilisem vajadus reeglina on. Jeesus ütleb, et Jumala riik on nagu peidetud aare, mille mees leidis ja kinni kattis ning läks ja müüs kogu oma vara ja ostis selle põllu. See on midagi, mis on väärtuslikum kui kõik muu meie elus. Kahjuks ei mõista me sageli selle väärtust ja seetõttu pole eriti motiveeritud ka otsima.

Otsimine eeldab seda, et meie tähelepanu on suunatud sellele, keda või mida me leida soovime. Otsimine eeldab seda, et me kulutame oma aega ja energiat. Otsimine on aktiivne tegevus, mitte passiivne ootamine. Otsimine eeldab seda, et otsitav asi on haruldane ja seda ei leia ükskõik kust, ükskõik kuidas või ükskõik millal.

Mis tähendab otsida Jumalat? Miks räägib Piibel nii Vanas kui ka Uues Testamendis Jumala otsimisest? Kas Jumal on kadunud? Jumal pole kadunud, aga inimese suhe Jumalaga on kadunud. Patuse loomusega inimene aga ei otsi Jumalat. Ro.3:11 ütleb, et pole kedagi, kes otsiks Jumalat. Samas otsivad kõik inimesed midagi. Kuningas Saalomon kirjutab Koguja raamatus oma otsingutest. Ta püüdis leida elu mõtet rikkusest, kuulsusest, saavutustest, meelelahutusest, naistest ja tarkusest, kuid pidi selles kõiges ikkagi pettuma. Tühisuste tühisus, ütleb ta selle kõige kohta, kuigi ta oli oma otsingutes saavutanud maksimumi. Ta oli äärmiselt rikas, saavutas äärmiselt palju, oli tohutult kuulus, nautis kõige uhkemat meelelahutust, tal oli haaremis tuhat naist ja ta oli seejuures kõige targem inimene maailmas.  Saalomoni süda oli Jumalast võõrdunud ja ta otsis rahuldust muudest asjadest. Vaatamata kõigele sellele pidi ta pettuma. Nagu ütleb kirikuisa Augustinus oma „Pihtimustes“ Rahutu on mu süda, kuni ta leiab oma hingamise sinus. Inimese südames on Jumala kujuline tühimik, ütleb Pascal. Seda tühimikku saab täita vaid see, kes inimese loonud on. Saalomon jõudis oma otsingute järel tagasi Jumala juurde. Augustinus leidis oma hingamise ja rahu Jumalas.

Jeesus ütles, et kes otsib see leiab. See on ühtlasi nii tõotus kui ka tingimus. Jumalat on võimalik leida. Samas kui me teda ei otsi, siis reeglina me teda ka ei leia. Loomulikult on ka erandeid, mil Jumal ise suveräänselt sekkub inimese ellu, ilma et inimene ise teadlikult või aktiivselt Jumalat oleks otsinud. Jeesus õpetas, et Jumal otsib kadunud inimest, nagu naine, kes oli kaotanud drahmiraha või nagu karjane, kes oli kaotanud ühe lamba. See, et inimeses tärkab igatsus otsida Jumalat, on tunnistus sellest, et Jumal teeb tööd tema südames. Ükski ei saa tulla Jeesuse juurde, kui teda ei tõmba taevane Isa. See taevane kutse tekitab inimeses soovi hakata otsima. Samas on igal inimesel vaba tahe, mida ta saab kasutada kas selleks, et otsida Jumalat või püüda täita seda sisemist tühimikku millegi muuga.  Saalomon saavutas oma otsingutes absoluutse maksimumi ja veendus, et leitu ei suuda täita tema sisemist tühimikku. Enamus inimesi ei saavuta oma otsingutes nii palju ja seetõttu säilib illusioon, et kui ma vaid saaksin selle või teise asja, siis oleks mu süda rahul. Nagu kits, kellele on porgand kepi otsas nina ette riputatud liigub ta selle poole, seda kunagi kätte saamata. Saalomon oli see „kits“, kes porgandi kätte sai ja ütles, et porgand on üle hinnatud.

Inimene peab otsima, selleks et leida. Kui ta arvab, et on juba leidnud, siis ta tõenäoliselt edasi ei otsi ja seetõttu ka ei leia.

Ka meie usklikena peame otsima Jumalat, mitte arvama, et me oleme teda juba leidnud. Jumala otsimine on eluviis. See on kogu elu kestev protsess. Jeesus kutsus meid esiti Jumala riiki ja tema õigust otsima. See peab olema meie jaoks prioriteet. Apostel Paulus kutsub kristlasi üles otsima seda, mis on ülal ja mõtlema sellele, mis on ülal (Kl.3:1-2). See, millele me mõtleme, millest me räägime, millele me aega, energiat ja raha kulutame, näitab, mis tegelikult meie prioriteet on ja mida me päriselt otsime. Kui Jumala otsimine ei väljendu nendes valdkondades, siis on tegemist enesepettusega. USA statistika järgi palvetab keskmine kristlane kaks minutit päevas ja keskmine pastor kümme minutit päevas. Mida me ütleksime, kui keegi tahab saada olümpiavõitjaks, aga on nõus treenima ainult kaks minutit päevas? Ta ei saaks isegi kohalikel võistlustel lohutusauhinda. Mida me ütleksime, kui keegi tahab saada kuulsaks muusikuks, aga ta on nõus pilli harjutama ainult kaks minutit päevas? Ta mängiks ilmselt elu lõpuni „koerapolkat“. Mida me ütleksime, kui keegi tahab saada tunnustatud teadlaseks, aga on nõus õppima ainult kaks minutit päevas? Ilmselt jääks ta Karu Aabitsa juurde kogu eluks. Millegi olulise saavutamine nõuab aega, energiat ja suurt pühendumist.

Laisk inimene ei saavuta reeglina midagi ei selles maailmas ega ka Jumala riigis.

Paljud kristlased otsivad Jumalat möödaminnes ja muuseas, aga on samas oma südames pettunud, et „see usuvärk ei toimi“.  Jumal ei lepi teise kohaga meie elus. Ta ei lepi jootrahaga. Tema otsimine ei ole lihtsalt mingite religioossete dogmade ja doktriinide teadmine või isegi nende uskumine. Tema otsimine ei ole intellektuaalne targutamine „igavikulistest tõdedest“, vaid igapäevane elav suhe ja osadus Jumala kui reaalse isikuga.  See on palves, ülistuses ja Pühakirja lugemises veedetud aeg. See on pühendumine elada Jumala ilmutatud tahte, tema sõna järgi. See on ligimeste teenimine armastuses. Jumal tahab kogu meie südant, mitte pisikest toanurka meie südame templis.

Jeremija ütleb, et me leiame Jumala, kui me otsime teda kõigest oma südamest (Jr.29:11-13). See tähendab, et igasuguse südamega Jumalat ei leia. Variserid käisid regulaarselt sünagoogis, paastusid, palvetasid, pidasid usupühi, austasid vanu Iisraeli prohveteid, andsid ohvriande, maksid täpselt kümnist, tegid innukat misjonitööd ja lugesid hoolega Pühakirja, aga Jeesus nimetas neid ikkagi kuradi lasteks ning ütles, et tölnerid ja hooradki saavad enne neid Jumala riiki. Need kõik olid õiged tegevused, aga nende süda oli selle kõige juures täis uhkust ja silmakirjalikkust. Vale südame hoiakuga Jumalat ei leia. Jumal paneb vastu uhketele ja ei lase neil ennast leida. Jumala tarkus on varjule pandud nende eest, kes ennast tarkadeks ja mõistlikeks peavad (Lk.10:21). Variserid pidasid ennast Aabrahami lasteks ja arvasid, et neil on seetõttu suhe Jumalaga korras. Jeesus nii ei arvanud. Kirikusse võib kuuluda ka ilma Jumalat otsimata ja tundmata. Samas ei ole ühegi kiriku nimekiri väljavõte eluraamatust. Kirikutes on kahjuks palju inimesi, keda eluraamatus ei ole. Kantslites on liiga palju „kiilakaid Simsoneid“, kes kunagi otsisid ja armastasid Jumalat, aga on nüüd osaduse Jumalaga kaotanud. Me kõik peame laskma Jumala Vaimul oma südame salajased kohad läbi valgustada ja avama ukse Jeesusele, kes selle ukse taga kannatlikult koputab. Mõelda vaid! Jeesus kui koguduse pea, kuningate Kuningas ja isandate Issand seisab koguduse ukse taga ja koputab, et sisse saada. Ta ei tungi meie ellu nagu relvastatud eriüksus, lüües maha meie südame ukse ja sundides meid endaga laua taha istuma. Sellel uksel on link ainult seespool. Meie peame tulema Jumala ligi ja siis tuleb Jumal meie ligi, ütleb Jakoobus.

Vana Testament ütleb mitmetes kohtades, et inimesed valmistasid oma südant Jumalat otsima. Kui rahvas ennast alandas, palvetas ja pöördus oma kurjadest tegudest ning otsis Jumalat, tõotas Jumal, et ta kuuleb neid (2.Aj.7:13-15). Otsimine tähendab alati millestki loobumist. Me jätame midagi kõrvale, et leida seda mida me väärtuslikuks peame. Sama on ka Jumala otsimisega. Me peame pöörama oma südame tema poole (1.Aj.22:19). Patust pöördumata südamega (Ro.2:5) Jumalat ei leia. Õel inimene peab jätma oma teed ja nurjatu mees oma mõtted ning siis pöörduma Jumala poole. Meil tuleb valida, mida me tähtsamaks peame ja mida me rohkem tahame. Olla kas külm või kuum, aga mitte leige. Oled sa valmis loobuma millestki, et otsida Jumalat? Tasu on igatahes hinda väärt.

Pole mõtet ennast petta. See, millest me suurema osa ajast mõtleme, näitab, mis meile tegelikult oluline on. See, millest me räägime, näitab, mida meie süda täis on. Ei pea olema prohvet, et saada aru, kas inimene otsib Jumalat või mitte. Piisab sellest, et kuulata tema juttu ja mõne aja pärast on selge, mis või kes tema südames valitseb.  Mõnikord on tarvis oma süda Jumala ette tühjaks valada, et ta saaks meid täita. Meil peab olema nälg ja janu Jumala järele. See paneb meid otsima Jumalat.

Jumal ütleb läbi prohvet Jesaja, et me peaksime teda otsima siis kui ta on leitav ja hüüdma teda siis kui ta on ligidal. See tähendab, et Jumala kutse ei ole tähtajatu. On aegu, mil Jumal on meie jaoks eriliselt leitav ja ligidal. Jumal kutsub meid pöörduma ja otsima teda. Kui me selle aja mööda laseme ja ignoreerime tema kutset, siis me võime oma armuaja maha magada. Umbes aastal 30 AD Jeesus vaatas eemalt Jeruusalemma linna poole ja nuttis. Ta teadis, millised kannatused tabavad seda linna neljakümne aasta pärast. Jeesus oli kutsunud Iisraeli rahvast pöörduma, aga nad ei tundnud ära oma armuaega ja hülgasid selle armupakkumise. Selle tagajärjed olid katastroofilised. Rooma kindral Tiitus hävitas Jeruusalemma aastal 70 AD. Uhke tempel lammutati nii et kivi ei jäänud kivi peale ja järele jäi ainult üks osa templimüürist, mida me tänapäeval Nutumüüriks kutsume. Kui õnnetus käes oli, siis hüüdsid inimesed kindlasti Jumala poole, et leida abi. Aga tulutult. Paljud ilmselt süüdistasid Jumalat ja ei saanud aru, kuidas võis Jumal lasta sellistel asjadel juhtuda. Kõik oli ju korras! Templiteenistus toimib, rahvas usub Jumalasse, käib sünagoogis jne. Millest küll selline õnnetus? Jumal kutsus neid meelt parandama ja teda otsima, aga rahvas hülgas selle kutse.

Õp.1: 24 Et ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud,

 25 ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist,

 26 siis naeran minagi teie õnnetust, irvitan, kui teie kohkumine tuleb,

 27 kui teie kohkumine tormina tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub, kui häda ja ahastus teile kallale kipuvad!

 28 Siis nad hüüavad mind, aga mina ei vasta, otsivad mind, aga ei leia!

 29 Sellepärast et nad on vihanud tunnetust ega ole valinud Jehoova kartust,

 30 et nad ei ole hoolinud minu nõust, vaid on põlastanud kõiki mu noomitusi,

 31 peavad nad siis sööma oma tegude vilja ja küllastuma oma kavatsusist!

Rahvas ei otsinud Jumalat siis kui ta neid kutsus ja sattus seetõttu hätta. Kui nad siis hädas olles hüüdsid appi Jumalat ja otsisid teda, oli juba liiga hilja. Rahvas küll palvetas, aga Jumal ei vastanud neile. Nüüd tuli neil oma tegude vilja süüa ja karistus ära kannatada. Sama on Jumala rahvaga korduvalt ajaloos juhtunud. Jumal kutsus läbi prohvetite oma rahvast pöörduma ebajumalaist ja ülekohtust, aga rahvas ei hoolinud sellest. Aastal 722 e.Kr. vallutasid assüürlased Põhjariigi ja küüditasid Iisraeli rahva. Jumal kutsus korduvalt Juudat meelt parandama ja Jumalat otsima, aga rahvas ei pöördunud. Aastal 583 e.Kr. vallutasid babüloonlased Jeruusalemma ja küüditasid Juuda rahva. Jumala rahvas pidi palju kannatama, kuna nad ei olnud valmis pöörduma ja Jumalat otsima.  Sama kordus ka aastal 70 AD. Ajalugu kordab ennast.  Sõnakuulmatus, hoolimatus ja kangekaelsus läheb kalliks maksma.

Siiski on veel lootust. Jumal kuulutas läbi prohvet Jeremija ette, et kui rahvas on oma karistuse ära kandnud, meelt parandanud ja hakanud Jumalat otsima, siis ta pöörab nende saatuse ja toob nad tagasi oma maale. Nii ka sündis.

He.11:6 Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane; sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.

Jumal tõotab, et ta annab palga neile, kes teda otsivad. Kes otsib, see leiab. Kes otsib Jumalat, see leiab tema. See palk ei ole mingi summa pangaarvel, vaid ligipääs taeva ja maa Loojale. See muudab inimese elu ja tema saatuse. See on suurim privileeg, mis kellelegi osaks võib saada. Elul on siis eesmärk ja mõte. Südames on rahu ja rõõm. Jumala sõna tuleb ja teeb pehmeks ning viljakaks meie kuiva ja põuase südame. Me hakkame Jumalale vilja kandma.

See loomulikult ei tähenda, et me oleme nüüd leidnud ja enam otsima ei pea. Me oleme võõrad ja majalised kogu oma maapealse elu vältel, aga ühel päeval me näeme oma Jumalat palgest palgesse. Praegu me alles otsime oma kodumaad. Siis me oleme pärale jõudnud. Palveränduri teekond on lõpule jõudnud.  Taevane tasu, Jumal ise ootab meid.

Autor: Jumala otsimine – Allan Kroll 2021

Valguse Tee Vabakogudus 2021