“Christ the Pantocrator” icon analysis

Friday July 4th, 2025Tuesday November 18th, 2025

Sissejuhatus

Autor: Allan Kroll

Käesolevas töös käsitletakse Siinai Püha Katariina kloostri ikooni „Kristus Pantokraator“. Töö autor valis nimetatud teema, kuna tundis huvi oma koduukse kohal rippuva „Kristus Pantokraatori“ ikooni tausta vastu. Samuti tekitas huvi teadmine, et selle näol on tegemist maailma vanima puidule maalitud ikooniga.

Peamiste allikatena kasutas töö autor Maximos Constase raamatut „The Art of Seeing“ ja Michael Quenot’ raamatut „Ikoon: Aken kuningriiki“.

Töö on jaotatud kolmeks osaks, millest esimeses kirjeldatakse ikooni saamislugu, teises analüüsitakse seda kunstilisest ja kolmandas teoloogilisest perspektiivist.

1. „KRISTUS PANTOKRAATORI“ IKOONI SAAMISLUGU

Püha Katariina klooster Egiptuses, Siinai poolsaarel on vanim siiani tegutsev kristlik klooster maailmas. Askeedid ja eremiidid rajasid sinna oma elupaiga juba 3.sajandil ning sellest sai peagi oluline palverännu sihtkoht. Aastatel 548 kuni 565 rajati sinna Bütsantsi keiser Justinianus I korraldusel kirik, koos seda ümbritsevate massiivsete müüridega. Tänapäeval on Püha Katariina klooster tuntud selle poolest, et seal asub maailma suuruselt teine Bütsantsi käsikirjade kogu, mis jääb selles osas alla üksnes Vatikani raamatukogule. Sealt on pärit üks maailma vanimaid ja tuntumaid Piibli käsikirju: Codex Sinaiticus (4.saj.). Kloostris asub ka maailma suurim ja olulisim ikoonide kogu, kuhu kuulub enam kui 2000 ikooni, erinevatest kristluse ajaloo perioodidest. Tänu sellele, et ikonoklastide (726-843) mõju Siinai poolsaarele ei ulatunud, jäi alles hulk hindamatu väärtusega ikoone, millest ühele keskendutakse käesolevas töös. „Kristus Pantokraatori“ ikoon on suurema osa teadlaste hinnangul pärit 6.sajandi esimesest poolest ja valmistati tõenäoliselt Konstantinoopolis või Konstantinoopoli kunstnike poolt, kes kaunistasid Püha Katariina kloostri basiilikat 6.sajandi keskel (1).

„Kristus Pantokraatori“ ikooni tüüpi, mis on väga levinud Bütsantsi kunstis, on seostatud Konstantinoopoli palee Chalke väravas olnud, praeguseks ajaks kaotsi läinud ikooniga, mis maaliti millalgi pärast 532.aastat(2).

Siinai Püha Katariina kloostri „Kristus Pantokraatori“ ikoon on ühtlasi vanim säilinud „Kristus Pantokraatori“ tüüpi ikoon ja vanim puidule maalitud ikoon üldse (3).

„Kristus Pantokraatori“ ikooni tüüp on kõige levinum kolmest Kristuse kujutamise ikonograafilisest tüübist. Bütsantsi kirikutes on see kõrgeimal aukohal, peamise kupli keskel. Bütsantsi ikoonidel kujutatakse enamasti Kristust läbitungiva, otsekui südant põhjani läbiuuriva pilguga. Slaavi ikoonidel muutub Kristuse range ilme enamasti leebeks. Kristuse parema käe sõrmed on Bütsantsi riituse preestrite poolt kasutatavas õnnistamise asendis. Kokku pandud sõrmed meenutavad Kristuse kahte loomust, kolm ülejäänut aga sümboliseerivad Püha Kolmainsust. Teises variandis moodustavad Kristuse sõrmed kreekakeelse monogrammi (IC XC). Ka Kristuse tuunika ja seda kattev mantel sümboliseerivad Kristuse kahte loomust (4).

Erinevalt paljudest teistest Pantokraatori ikoonidest on Siinai Püha Katariina „Kristus Pantokraatori“ ikoonil evangeeliumi raamat suletud.

2. „KRISTUS PANTOKRAATORI“ IKOONI KUNSTILINE ANALÜÜS

Ikoon on 84,5 cm kõrge ja 44,3 cm lai ülevalt ning 43,8 cm alt ja on maalitud 1-2 cm paksusele puitplaadile. Algselt oli ikoon mõõtmetelt suurem, aga seda on kärbitud ülevalt ja külgedelt. Oletatakse, et ikoon oli algselt mõeldud basiilikas kasutamiseks (5).

Kuna ikooni on väiksemaks lõigatud, siis on Kristus ka pisut ikooni keskpunktist kõrval. Ilma värvita riba ikooni allosas viitab sellele, et see on algselt olnud raami sees ja võimalik, et
kandnud ka pealkirja. 1962.aastal eemaldati ikoonilt hilisemate paranduste käigus peale kantud värvi kihid(6).

Erinevalt teistest Bütsantsi ikoonidest, mis on maalitud munatemperavärvidega, on „Kristus Pantokraatori“ ikoon maalitud enkaustika tehnikas (kuumutatud mesilasvahaga segatud värve
kasutades). Mulje, mis sellest vaatajale jääb on soe, helendav, otsekui läbipaistev ja pehme. Kristuse büst on otsevaates, parem käsi õnnistamas, vasakus käes suur ornamentide, pärlite ja
kalliskividega kaunistatud evangeeliumi raamat. Kristus on riietatud lillaka/violetse mantliga (himation) ja selle alt välja paistva tuunikaga (chiton). Tema selja tagant paistavad majad.
Taevas Kristuse selja taga on sinakashall ning see on tumedam horisondil. Ikooni üleval servades on kaheksanurksed säravad tähed. Selles on nähtud vihjet Petlemma tähele (Mt.2:9).
Number kaheksa tähistas varajaste kristlaste jaoks ülestõusmispäeva. Kaheksanurkne täht võib seega sümboliseerida „koidu aega“, kuna Kristust kujutatakse Uues Testamendis samuti
„Koidutähena“ (Ilm.22:16). Kristuse pea ümber särab suur kuldne risti kujutisega nimbus, mida omakorda ümbritseb jäme, tumesinine joon. Kui tänapäeva inimese jaoks on habeme ja
pikkade juustega Kristuse kujutis tavapärane, siis 6.sajandi inimese jaoks see nii ei olnud. Taolise Kristuse kujutamise tüübi kujunemislugu on tänaseni ebaselge, kuna meie ajani
säilinud allikad on selles osas puudulikud. Teatud paralleele on nähtud selle ajastu müntidel kujutatud eeskujudega (keiser Justinianus II solidusel 685-695. Justinianus II oli esimene
Rooma keiser, kes lasi vermida Kristuse kujutisega münte). Kristuse kui maailmavalitseja idee esile kerkimine poliitiliselt, sotsiaalselt ja religioosselt keerulises olukorras pole ilmselt
samuti juhuslik. Enam polnud tarvidust Kristuse kui ohvritalle, vaid kui maailmavalitseja kuvandi jaoks. Rahva silme ette oli tarvis maalida pilt suveräänsest kõigevalitsejast, kes tuleb
aegade lõpul maailma üle kohut mõistma (7).

Kõige olulisem osa ikoonil kujutatud Kristusest on mõistagi tema nägu ja silmad. Sellele pöörasid ka iidsed ikoonimaalijad kõige rohkem tähelepanu. Kristuse käed, riided, raamat ja
taustal olevad majad ei ole nii hoolikalt maalitud kui tema nägu, mis tõmbab endale kogu vaataja tähelepanu. Nägu on asümmeetriline, nina ei asu täpselt näo keskel, vaid selle
paremini valgustatud poole keskel. See jätab mulje otsekui oleks nägu pööratud, aga silma siseküljed on ninast ühekaugusel, nagu siis kui inimese nägu on otse vaataja suunas. Eriti
kõnekad on Kristuse silmad, mis erinevad teineteisest nii kuju, suuruse kui ka „aktiivsuse“ poolest. Parem pupill on kõrgemal kui vasak, mis on otse iirise keskel. Pupillid on ka erineval
määral avatud. Kui inimesele paistab päike ühte silma, siis reageerivad sellele mõlema silma pupillid. Siin on aga olukord teistsugune. Näib, et Kristuse silmad reageerivad valgusele
erinevalt. Üks näib olevat valguses, teine pigem hämaruses. Ka silmade kõrgus ja kulmude kuju on erinevad. Parem kulm on pingevabas asendis, vasak aga kergitatud. Paremast silmast,
mis on ühtlasi ka väiksem, kiirgab rahu, samas aga vasak näib mõnevõrra ähvardav ja rikub ära sümmeetria, tekitades muidu kenas näos mulje pingest ja rahutusest. Samuti on
asümmeetrilised ka huuled. Näo parem ja vasak pool on maalitud erinevates toonides. Mõlema puhul on rakendatud erinevaid pintsli ja vaha kasutamise meetodeid. Kui üks näo
pool kinni katta, siis on erinevused väga silmatorkavad. Kristuse parem pool on lahke, valgusküllane, sooja pilguga ning parema käega õnnistab ta ikooni vaatajat. Õnnistav käsi on
südame kõrgusel ning väljendab armastust ja kontakti vajadust. Pilk oleks otsekui suunatud vaatajale, aga samas pigem kuhugi temast kõrgemale: Jumalale. Vasak pool on tumedam,
mõtlik, tõsine ja vaoshoitud. Vasakus käes hoiab ta paksu suletud raamatut. Näo pooled erinevad teineteisest niivõrd, et tekitavad mulje, otsekui polekski need pärit samast allikast.
Vaataja pilku köidab mõistagi vaistlikult Kristuse parem näo pool.

3. „KRISTUS PANTOKRAATORI“ IKOONI TEOLOOGILINE ANALÜÜS

Mis võib olla põhjuseks, miks kujutatakse Kristuse näo erinevaid pooli just nii?

Taoline kontrasti loomine ikoonidel või mosaiikidel oli Kurt Weitzmanni väitel Bütsantsi kunstnike seas levinud tehnika. Sellega väljendati taotluslikult ikoonil kujutatud isiku erinevaid emotsioone ja olemuse erinevaid jooni (8).

Kõige levinum ja loogilisem seletus sellele on õpetus Kristuse kahest loomusest: inimlikust ja jumalikust, mis sai lõpliku kinnituse Neljandal Oikumeenilisel kirikukogul Chalkedonis, aastal 451. Kirikukogu tunnistas, et Kristus on täielikult inimene ja samas täielikult Jumal. Eriarvamusele jäid monofüsiidid, kes õpetasid, et Kristusel on ainult üks, ehk jumalik loomus. Monofüsiitlik õpetus oli eriti levinud just Süürias ja Egiptuses. Kirikukogule järgnes pikk teoloogiliste vaidluste periood, mis intensiivistus keiser Justinianuse ajal, kes kaitses visalt Chalkedoni dogma. Oletatakse, et just sellel ajal maaliski keegi kunstnik Justinianuse õukonnast „Kristus Pantokraatori“ ikooni Siinai Püha Katariina kloostri jaoks. Tõenäoliselt oli selle ikooni näol tegemist teoloogilise dogma visuaalse väljendusega. Siinai Kristuse ikoon maaliti trinitaarsete ja kristoloogiliste vaidluste kontekstis, ortodoksse teoloogia illustratsiooniks ja kaitseks. Mitmed tolleaegsed mungad uskusid, et ikoonid on teoloogia edasiandmiseks tõhusamad kui raamatud või sõnad ning ikoon oli tõhusaks, visuaalseks usu tunnistuseks.

On olemas ka tõlgitsus, mille kohaselt kujutab üks (kahedimensiooniline) Kristuse näo pool teda igavikus, väljaspool aega ja ruumi ja teine pool (kolmedimensiooniline) inkarneerununa ajas ja ruumis (9).

Kokkuvõte

Käesolevas töös käsitleti Siinai Püha Katariina kloostri ikooni „Kristus Pantokraator“. Töös anti põgus ülevaade nimetatud ikooni saamisloost ning analüüsiti seda kunstilisest ja teoloogilisest perspektiivist. Nimetatud ikooni näol on tegemist vanima puidule maalitud ikooniga, mis kujutab Kristust kui maailmavalitsejat. Kristuse näo parem pool on lahke ja sõbralik ning parema käega
õnnistab ta ikooni vaatajaid. Vasak näopool on range ja karm ning vasakus käes hoiab Kristus suletud evangeeliumi raamatut. See asümmeetria on tekitatud sihilikult, soovides edasi anda teoloogilist dogma Kristuse kahest loomusest. Ikoon on valmistatud ajal, mil kirikus olid käimas teoloogilised debatid Kristuse inimliku ja jumaliku loomuse üle. Siinai Püha Katariina „Kristus Pantokraatori“ ikoon oli ortodoksse teoloogia visuaalne apoloogia, mis tunnistas sellest, et Kristuse isikus on lahutamatult ja segamatult ühendatud nii inimlik kui ka jumalik loomus.