Analüütiline ülevaade õigeusu kiriku öisest palvusest, selle liturgilisest ülesehitusest ja vaimulikust sügavusest — pühapäevase ja suurte pühade eelõhtu keskse jumalateenistuse valguses.

Sissejuhatus

Õigeusu kiriku liturgilises elus on üks sügavaima tähendusega, ent tänapäeva kirikuinimesele sageli vähetuntud osa vigiilia — öine palvus, mis eelneb pühapäevasele või suure püha liturgiale. Eestikeelses kõnepruugis kasutatakse selle kõrval ka sõnu öövalve, öine jumalateenistus või lihtsalt suur õhtuteenistus, kuid liturgiateaduse mõistes on täpseim ja Google’i otsingutes enim kasutust leidev termin vigiilia (ladina vigilia — ärkvelolek, valvsus; kreeka algupärandis ἀγρυπνία, agrypnia). See sõna kannab endas kogu palvuse tuuma: usklik jääb ärkvele, valvab ja ootab, nõnda nagu targad neitsid pulmarongkäigu ootuses (Mt 25:1–13).

Vigiilia ei ole üksainus lühiteenistus, vaid kolme suurema palvuse — õhtuteenistuse (vesperi), hommikuteenistuse (utrenja ehk matutiini) ja esimese tunni — ühendus, mis moodustab liturgilise terviku. Selle sisse on põimunud ka õlitamisteenistus — hetk, mil vaimulik võiab kirikulisi pühitsetud õliga, tähistades Jumala armu ja tervendavat väge. Käesolev artikkel avab nii vigiilia kui õlitamisteenistuse liturgilise korra, selle ajaloolised juured, kreekakeelsete terminite eestikeelsed vasted ning eelkõige teenistuse lõpuosa — Kristuse ülestõusmise troparite ja laulude — sügavama tähenduse.

Terminoloogia: kreeka-, kirikuslaavi- ja soomekeelsed vasted eesti keeles

Kuna eestikeelset õigeusu terminoloogiat on veebis suhteliselt vähe ja paljud kasutajad otsivad infot ka soomekeelsete vastete kaudu (Soome õigeusu kirikul on internetis palju sisu), on alljärgnevalt toodud kõige levinumad terminid koos nende kreeka algupära ja soomekeelse paralleeliga, et lugeja leiaks kiiresti õige eestikeelse vaste.

• Vigiilia (kr ἀγρυπνία, agrypnia; sm yövalvonta / vigilia) — öine valvepalvus.
• Õhtuteenistus / vesper (kr ἑσπερινός, hesperinos; sm ehtoopalvelus) — päeva lõppu tähistav palvus.
• Hommikuteenistus / utrenja (kr ὄρθρος, orthros; sm aamupalvelus) — koidueelne palvus.
• Litaania / litiya (kr λιτή, lite — palvekäik, anumine; sm litania) — protsessioon eeskotta koos leibade, nisu, veini ja õli õnnistamisega.
• Õlitamine / võidmine (kr χρῖσις, khrisis; sm voitelu) — pühitsetud õliga märgistamine.
• Polüeleos (kr πολυέλεος, polyeleos — „palju halastust“) — psalmide 134–135 pidulik laulmine.
• Katisma (kr κάθισμα — „istumine“) — psalterikohane psalmide osa.
• Kaanon (kr κανών — „reegel, mõõdupuu“) — üheksast oodist koosnev hümnitsükkel.
• Eksaposteilarion (kr ἐξαποστειλάριον, sõna otseses mõttes „läkitamise laul“) — kaanoni järgne lühilaul.
• Doksoloogia (kr δοξολογία — „austuslaul“) — Jumala au ülistav hümn.
• Troparion (kr τροπάριον) — lühike liturgiline hümn, mis kannab endas püha või sündmuse põhisõnumit.

Neist tuntumaid — vigiilia, litaania, kaanon, troparion — kasutatakse ka eestikeelses õigeusu kirjanduses valdavalt kreekapärasel kujul, sest need on juba sisse juurdunud.

Vigiilia ajalooline ja vaimulik taust

Öise palvuse traditsioon ulatub tagasi varakristlikku Jeruusalemma kogudusse ja Palestiina kloostritraditsiooni, eriti Sabase Lavra ja Studioni kloostri liturgilistesse kordadesse, kust pärineb suur osa tänapäeva Bütsantsi riituse ülesehitusest. Öine ärkvelolek ei olnud juhuslik askeetlik komme, vaid teoloogiline valik: öö on aeg, mil inimlik tegevus vaikib ja hing on avatum kuulama. Basileios Suur kirjutab oma askeetlistes kirjutistes, et öine palve puhastab meele päevastest muredest ja toob hinge Jumala ligiollu selgemini kui päevane palve, sest pimedus kõrvaldab nähtavate asjade häirivad kujundid ja suunab tähelepanu nähtamatule.

Johannes Redeliehitaja (Climacus) käsitleb Taevase redeli raamatus valvsust (kr νῆψις, nepsis) kui vaimuliku elu üht alustala — pidevat sisemist ärkvelolekut patu ja kiusatuste suhtes. Vigiilia on selle valvsuse liturgiline väljendus: kogudus valvab üheskoos, nõnda nagu Ketsemani aias oodati Kristusega koos (Mt 26:40–41), ning valmistub liturgiaks, mis on kiriku elu tipphetk.

Ajalooliselt kestis vigiilia sõna otseses mõttes terve öö, tänapäeva praktikas on see enamasti lühendatud paari-kolmetunniseks õhtuseks teenistuseks, ent selle sisemine ülesehitus ja teoloogiline sõnum on jäänud muutumatuks.

Jumalateenistuse kord

I. Õhtuteenistus (vesper)

Vigiilia algab suure õhtuteenistusega, mis avaneb 103. (104.) psalmi — loomispsalmi — lugemise või laulmisega. See psalm kirjeldab Jumala loomistööd ja on valitud teadlikult: teenistuse algus viib koguduse tagasi maailma alguse juurde, enne kui liigutakse edasi lunastusloo poole. Järgneb suur litaania (ekteenia), seejärel esimene katisma („Õnnis on mees“), stihheeradega „Issand, ma hüüan sinu poole“ ning pidulik sissekäik viirukiga. Sissekäigu järel kõlab üks vanimaid kristlikke hümne — Phos Hilaron („Rõõmus valgus“, kr Φῶς Ἱλαρόν) —, milles Kristust tunnistatakse õhtuse valguse allikaks keset laskuvat pimedust.

II. Litaania ja nelja anni õnnistamine

Suurte pühade ja pühapäevaste vigiiliate juurde kuulub litaania (litiya) — protsessioon kirikuhoone eeskotta, kus loetakse eripalveid kogu maailma, kannatavate ja lahkunute eest. Selle raames õnnistatakse viis leiba, nisu, vein ja õli — sümboolne viide Kristuse imele viie leiva mitmekordistamisest (Mt 14:13–21) ning Jumala hoolele koguduse eest. Just siin õnnistatud õli kasutatakse hiljem õlitamisteenistuses.

III. Hommikuteenistus (utrenja)

Pärast õhtuteenistuse lõppu — Siimeoni kiituslaulu, Trisagioni palveid ja troparioni — algab hommikuteenistus kuue psalmi (heksapsalm) vaikse ja keskendunud lugemisega, mis kujutab hinge seisundit enne koitu. Järgneb suur litaania, hümn „Jumal on Issand“ koos päevatroparionidega, katismad koos sedaalidega ning pühapäeviti ja suurtel pühadel polüeleos — psalmide 134–135 pidulik laulmine, mille ajal kirik täitub küünlavalguse ja viirukilõhnaga.

IV. Õlitamisteenistus

Polüeleose järel lauldakse pühapäevased ülestõusmistroparid „Inglite kogu“ (algusega „Ingelkogu jahmus, nähes Sind surnute seas“), millele järgneb evangeelne lugemine — üks üheteistkümnest ülestõusmisevangeeliumist, mis vahelduvad nädalate lõikes. Pärast evangeeliumi austamist toimub õlitamisteenistus: vaimulik võiab iga koguduseliikme otsaesist ristimärgiga litaanial õnnistatud õliga, öeldes õnnistussõnad. See toiming ei ole sakrament kitsas mõttes (erinevalt haigete õlitamisest ehk eleosahtusest), vaid liturgiline armuosadus, mis tähistab Jumala halastuse ja tervenduse jagamist igale kohalolijale isiklikult.

V. Kaanon ja Suur Doksoloogia

Teenistuse tuumaks on üheksast oodist koosnev kaanon, mis pühapäeviti ühendab endas ülestõusmisteemalise, ristiülestõusmisteemalise, Jumalaema- ning pühakuteemalise kaanoni. Kaanoni üheksanda oodi ajal lauldakse „Ülistagu mu hing Issandat“ koos refrääniga „Auväärsem kui keerubid“. Sellele järgneb eksaposteilarion, kiituspsalmid koos stihheeradega ning teenistuse üks pidulikumaid hetki — Suur Doksoloogia, milles kogudus ühel häälel kordab „Au olgu Jumalale kõrges“. Vigiilia lõpeb pühapäevase troparioni ning väiksemate litaaniatega, misjärel liitub sellega esimese tunni palvus.

Õlitamise sümboolika ja tähendus

Õli kannab Pühakirjas läbivalt rõõmu, tervenduse ja Jumala äravalimise tähendust. Vana Testamendi kuningaid ja preestreid võiti õliga ametisse pühitsemiseks — sellest ka Kristuse tiitel Χριστός (Khristos), „Võitu“, „Messias“. Halastaja samaarlase tähendamissõnas valab teekäija haavatu haavadele õli ja veini (Lk 10:34), Jaakobuse kirjas õpetatakse haigeid õlitama Issanda nimel usupalvega (Jk 5:14). Vigiilia õlitamisteenistus on seega väike, kuid rikkalik kokkuvõte kogu Pühakirja õlisümboolikast: iga kirikulise otsaesisele tehtud ristimärk on tunnistus, et Jumal võiab ka meid — mitte ainult kuningaid ja preestreid muistsel ajal — oma armu ja tervendava halastusega, tehes kogu koguduse osaliseks „kuninglikust preesterkonnast“ (1Pt 2:9).

Ülestõusmise troparite ja laulude tähendus vigiilia lõpuosas

Vigiilia kõige teoloogiliselt tihedam hetk paikneb just teenistuse lõpupoole, kus polüeleosele järgnevad ülestõusmistroparid ja evangeeliumi lugemine. Siin avaldub selgelt, miks igapühapäevane vigiilia ei ole lihtsalt „väike pühapäev“, vaid iganädalane Paskaliturgia miniatuur.

Troparion „Inglite kogu jahmus“ kirjeldab stseeni tühjast hauast: inglid, kes näevad Elavat surnute seas, on hämmastuses; naised, kes tulid Kristuse ihu võidma, kuulevad ingli sõnu — Elu ei ole surnute seas. See troparion asetab kuulaja otse ülestõusmispühale järgnenud hommiku sündmuste keskele, sõltumata sellest, milline kalendrikuupäev parajasti käes on. Iga pühapäev on liturgilises mõttes „väike Pasha“ — nädalaring, mis kordab aastaringi keskset sündmust.

Sellele järgnev hümn „Kristuse ülestõusmist nähes“ (kr Ἀνάστασιν Χριστοῦ θεασάμενοι), mida lauldakse pärast evangeeliumi austamist, on üleskutse koguduse enda osaduseks ülestõusmises: „kummardagem püha Issandat Jeesust, ainsat patuta olijat… sest vaata, rõõm on tulnud kogu maailma“. See hümn seob kokku evangeeliumi kuulmise ja õlitamise: sõna kuuldakse, ent seejärel puudutatakse ihu õliga — usk saab kehastuda ka kehalises, sakramentaalses kogemuses. Teoloogiliselt on see täpselt vigiilia sügavaim sõnum: ülestõusmine ei jää abstraktseks ajaloosündmuseks, vaid tuuakse iga kord uuesti koguduse keskele, ihu ja meelega vastuvõetavaks.

Kaanoni üheksas ood ja Suur Doksoloogia jätkavad sama joont — „Ülistagu mu hing Issandat“ on Jumalaema (Theotokose) kiituslaul (Lk 1:46–55), milles inimhing (siin kehastatuna Neitsi Maarja hingena) rõõmustab Päästja üle; Doksoloogia „Au olgu Jumalale kõrges“ on aga ingellaul, mida kuulsid Petlemma karjased (Lk 2:14). Nõnda koondab vigiilia lõpp endasse kogu lunastusloo kaare: Kristuse sünni kuulutusest tema ülestõusmiseni, ning kutsub iga kirikulist saama selle loo elavaks osaliseks — mitte ajaloo pealtvaatajaks, vaid ülestõusnud Kristuse tunnistajaks, keda on ise puudutatud (õlitamise kaudu) Jumala armuga.

Vaimulik kohaldus tänapäeval

Kaasaegses, kiires ja ekraanidele keskendunud maailmas kõneleb vigiilia paradoksaalsel moel just tänapäeva inimesele. Öine, aeglane, korduv ja sõnarohke palvus on otsene vastukaal kiirustavale infovoole. Isaak Süürlane kirjutab, et hing, mis on harjunud pideva kärata ja liikumisega, ei suuda ära tunda Jumala vaikset kõnet — vigiilia õpetab just seda: peatuda, kuulata, valvata. Kirikuisade — Johannes Krysostomose, Gregorios Nyssast, kõrbeisade (Apophthegmata Patrum) — ühine tunnistus on, et vaimulik kasvamine sünnib pigem püsivuses ja kordumises kui hetkelises elamuses. Vigiilial osalemine, isegi kui selle pikkus ja keel tunduvad esmapilgul võõrad, on harjutus samas suunas: lasta ajal kuluda Jumala ees, ilma kiirustamata tulemuseni jõudmata.

Kokkuvõte

Vigiilia ja sellesse põimitud õlitamisteenistus moodustavad õigeusu liturgilise elu ühe rikkalikuma terviku, milles vahelduvad valgus ja pimedus, sõna ja puudutus, ajalugu ja igavik. Teenistuse ülesehitus — õhtuteenistusest litaania ja õnnistamise kaudu hommikuteenistuseni, polüeleosest ja ülestõusmistroparitest õlitamise ja Suure Doksoloogiani — kannab endas läbivalt üht sõnumit: Jumal, kes lõi maailma (avapsalm), tuli lihasse (Phos Hilaron), tõusis surnuist (ülestõusmistroparid ja evangeelium) ning võiab tänagi iga inimest oma armuga (õlitamine). Iganädalane vigiilia on seega mitte ainult ajalooline mälestus, vaid elav, korduv kutse osaduseks selle loo sees.

Palve

Palve vigiilia valvsuse ja õlitamise armu eest

Issand Jeesus Kristus, tõeline Valgus, kes tulid pimedusse ja pimedus ei võinud Sind kinni pidada — õpeta mind valvama nõnda, nagu Sinu jüngrid ei suutnud Ketsemani aias valvata, kuid keda Sina siiski ei hüljanud. Anna mulle vaimulik ärkvelolek, mis ei väsi otsimast Sind ka siis, kui öö on pikk ja meel on hajevil. Nõnda nagu vanasti võiti kuningaid ja preestreid ametisse Sinu nimel, võia ka minu süda armu ja tervendava halastusega, et see kannaks vilja mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Lase mul kuulda ingli sõnumit tühjast hauast ja tunda seda rõõmu, mis tuli naistele hommikul haua juures — et surm ei ole viimane sõna ja et Sinu ülestõusmine on ka minu lootuse alus. Tugevda mind, kui ma väsin palvest; pühitse mind, kui ma tulen Sinu koja lävele; ja tee minust, nagu tegid apostlitest, ülestõusmise tunnistaja mitte ainult sõnas, vaid kogu oma elus. Sest Sina oled meie valgustus ja meie pääste, ja Sinule anname au, Isale ja Pühale Vaimule, nüüd ja igavesti ja igavesest ajast igavesti. Aamen.

Lühipalve teenistuse lõpetuseks

Issand, kes õnnistasid leiba, nisu, veini ja õli oma rahva heaks, õnnista ka minu igapäevast leiba ja tööd, et need kannaksid Sinu armu jälgi. Aidaku Sinu ülestõusmise valgus mind valvsana püsima kuni päevani, mil näen Sind palge palgesse. Aamen.