Miks Tohib Ikoonidel Kujutada Pühakuid ja Kristust: Piibliline ja Kirikulooline Vastus

Kas ikoonide austamine on ebajumalateenistus? Artikkel analüüsib Moosese käsku, Kristuse lihakssaamist, Teise Nikaia Kirikukogu (787) otsuseid ning kõiki Piibli kirjakohti, mis puudutavad kujutiste teemat.

Sissejuhatus: Küsimus, mis on kirikut saatnud sajandeid

Küsimus, kas kristlasel on lubatud austada ikoone – Kristuse, Jumalaema ja pühakute kujutisi –, on üks vanimaid ja tuliseimaid vaidlusi kiriku ajaloos. Ühel pool seisab väide, et igasugune Jumala või inimese pühaks tunnistatud kuju kujutamine on ebajumalateenistus, mis rikub teist käsku. Teisel pool seisab kirik, mis 787. aastal Teisel Nikaia Kirikukogul kinnitas ametlikult ikoonide austamise õigsuse ja teoloogilise vajalikkuse. See artikkel vaatleb küsimust mõlemast küljest, toob välja kõik olulised Piibli kirjakohad ja kirikukogude allikad ning selgitab, miks ikoonide austamine ei ole vastuolus Moosese käsuga, vaid tuleneb otseselt Kristuse lihakssaamise tõsiasjast.

Moosese käsk: mida see tegelikult keelab

Teine käsk kõlab: “Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on üleval taevas, all maa peal või maa all vees. Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida” (2Ms 20:4–5). Sõnasõnalises lugemises võib tunduda, et see keelab kõik kujutised üleüldse. Ent kui käsku vaadata kogu Pentateuhi ehk Moosese raamatute kontekstis, selgub, et Jumal ise käskis Iisraelil valmistada teatud kujusid.

Tabernaakli katte kohal pidid seisma kaks kuldset keerubit, mis olid raiutud kujuna armulaualaua kaante otstesse (2Ms 25:18–20). Saalomoni templis olid seinad, uksed ja templi sisemus kaunistatud keerubite, palmide ja õite kujutistega ning templi siseruumis seisid kaks tohutut puust keerubikuju (1Kn 6:23–29). Kõige selgem näide on aga vaskmadu: Jumal käskis Moosesel valmistada vaskmao kuju ja tõsta see teivale, et kes seda vaatab, jääks ellu (4Ms 21:8–9). Need näited näitavad üheselt, et teine käsk ei keela kujutamist kui sellist, vaid keelab kujude kummardamise ja teenimise iseseisvate jumalustena – ehk ebajumalateenistuse.

Veelgi olulisem on 5. Moosese raamatu selgitus, miks käsk üldse anti: “Te ei näinud mingit kuju sel päeval, mil Issand teiega Hoorebil rääkis tule seest” (5Ms 4:15–16). Käsu põhjendus on selgelt seotud sellega, et Iisrael Siinail Jumala nähtavat kuju ei näinud – Jumal ilmutas end häälena, mitte kehalise kujuna. Käsk kaitseb konkreetselt selle eest, et nähtamatut ja kehatut Jumalat ei taandataks maise loodu kujutiseks, nagu tegid naaberrahvad oma iidolitega.

Miks Uus Testament seda käsku ei tühista, vaid täidab

Siin jõuame artikli tuumani: kui Vana Testamendi käsk keelab kehatu ja nähtamatu Jumala kujutamise, siis Uus Testament kuulutab midagi radikaalselt uut – Jumal on saanud nähtavaks. “Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust” (Jh 1:14). Kristus ise ütleb Filippusele: “Kes minust näinud, on näinud Isa” (Jh 14:9). Apostel Paulus nimetab Kristust otsesõnu “nähtamatu Jumala kujuks” (Kl 1:15) ja “Jumala kirkuse kuma ja tema olemuse kuju” (Hb 1:3). 2. Korintlastele kirjas kõneleb Paulus “Kristuse kirkuse evangeeliumi valgusest, kes on Jumala kuju” (2Kr 4:4).

See on täpselt see loogika, mille sõnastas 8. sajandi teoloog Johannes Damaskusest oma kolmes traktaadis pühade kujutiste kaitseks: Vanas Testamendis oli Jumal kehatu ja nähtamatu, mistõttu tema kujutamine oleks olnud vale ja eksitav. Aga kuna Jumal on Kristuses ise võtnud endale inimliha ja saanud nähtavaks, kehaliseks ja käegakatsutavaks, siis ei ole enam õige keelduda kujutamast seda, mida Jumal ise on otsustanud ilmutada. Keelduda Kristuse kujutamisest tähendaks Damaskuse Johannese sõnul tegelikkuses eitada, et Jumal on tõesti lihaks saanud – see viiks doketismi, õpetuseni, mille kohaselt Kristuse inimlik keha oli näiline, mitte tõeline.

Seega ei ole Uus Testament vastuolus teise käsuga, vaid täidab selle sügavama mõtte: käsk kaitses ajastut, mil Jumal end veel kehaliselt ilmutanud ei olnud. Lihakssaamisega muutus olukord põhimõtteliselt.

Kristuse lihakssaamine, kaks loomust ja kaks tahet

Kristliku ikonograafia teoloogiline alus toetub otseselt kristoloogiale – õpetusele Kristuse isikust. Apostel Paulus kirjeldab Filiplastele kirjas Kristuse kenoosist ehk enesetühjendamisest: “Kes, olles Jumala nägu, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja näo, saades inimeste sarnaseks” (Fl 2:6–8). Kristus, olles igavesest ajast Jumal, võttis endale tõelise inimloomuse – tõelise keha, tõelise hinge, tõelise tahte.

451. aastal Kalkedoni Kirikukogul (neljas oikumeeniline kirikukogu) kinnitas kirik, et Kristuses on kaks loomust – jumalik ja inimlik –, mis on ühendatud ühes isikus “segunematult, muutumatult, jagamatult, lahutamatult”. See tähendab, et Kristuse inimlik keha ei ole näiline ega ajutine kest, vaid tõeline, ainelisse maailma kuuluv ihu, mida sai näha, katsuda ja seega ka kujutada.

680–681. aastal Kolmandal Konstantinoopoli Kirikukogul (kuues oikumeeniline kirikukogu) täpsustati veel: Kristusel on kaks tahet – jumalik ja inimlik –, mis toimivad harmoonias, ilma vastuoluta. See dütoteletism (õpetus kahest tahtest) kinnitab, et Kristuse inimlikkus oli täielik ja tegelik igas mõttes, kaasa arvatud tahte tasandil, mitte ainult keha tasandil.

Kristus, kes on 1. Timoteosele kirjas nimetatud “jumalakartuse saladuseks: Tema, kes sai avalikuks lihas” (1Tm 3:16), tõusis kolmandal päeval surnuist üles ihulikult – mitte vaimuna, vaid tõelise, kuigi ülestõusnud kirgastatud kehaga, mida jüngrid nägid, puudutasid ja kellega Toomas isiklikult kokku puutus (Jh 20:27). Ülestõusmine kinnitab, et Kristuse ihulikkus ei olnud ajutine episood, vaid jääv tõsiasi – Kristus on praegugi, taevas Isa paremal käel, tõeline Jumal ja tõeline inimene ihus.

Kui Kristuse ihu on tõeline ja jääv ning kui ta on Jumala nähtav kuju, siis on ka teoloogiliselt põhjendatud seda ihu ikoonil kujutada. Ikoon ei kujuta jumalikku loomust ennast – see on kujutamatu ja nähtamatu –, vaid kujutab Kristuse inimlikku loomust, mis on ühendatud jumaliku isikuga.

Esimesed kirikukogud, mis kinnitasid ikoonide austamise

Trullo (Quinisexti) Kirikukogu, 692

Juba enne suurt ikonoklasmi kriisi andis Trullo kirikukogu (tuntud ka Quinisext Concilium) oma 82. kaanonis korralduse, et Kristust tuleb kujutada inimkujul, mitte enam sümboolselt tallena, nagu varasemal ajal tehti. Põhjendus oli sõnaselgelt kristoloogiline: kuna Kristus on juba tulnud lihasse, tuleks eelistada tõe ilmutamist sümbolile – kujutada “tõde ennast, see tähendab Kristust meie Jumalat, tallekujutise asemel inimkujul”.

Teine Nikaia Kirikukogu, 787

Seitsmes oikumeeniline kirikukogu, mis kutsuti kokku Nikaias 787. aastal keiserinna Irene ja patriarh Tarasiose eestvedamisel, oli otsene vastus esimesele ikonoklasmi lainele, mis oli alguse saanud keiser Leo III ajal (726). Kirikukogu tegi teoloogilise vahe, mis on kogu hilisema ikooniteoloogia alus: ikoonidele antav austus (kreeka keeles proskynesis, suhteline kummardus) on põhimõtteliselt erinev jumalikust kummardamisest (latreia), mis kuulub üksnes Jumalale. Kirikukogu tsiteeris Basileios Suure varasemat põhimõtet: “au, mida osutatakse kujutisele, kandub üle prototüübile” – see tähendab, et ikooni austades ei kummardata puitu ja värvi, vaid selle kaudu pöördutakse kujutatud isiku poole.

Konstantinoopoli Kirikukogu, 843 – “Õigeusu triumf”

Pärast teist ikonoklasmi lainet (mis algas 815. aastal) kinnitati ikoonide austamine lõplikult 843. aastal Konstantinoopolis, keisrinna Theodora ajal. Seda päeva tähistatakse õigeusu kirikus siiani “Õigeusu triumfi pühana” – see kinnitas lõplikult 787. aasta Nikaia otsuste kehtivust.

Poolt- ja vastuargumendid: mõlema poole vaade

Ikonoklastide (kujuvaenulaste) argumendid: Ikonoklastid tuginesid sõnasõnalisele teise käsu lugemisele ning väitsid, et igasugune Jumala või Kristuse kujutamine on vältimatult ebajumalateenistus või vähemalt selle ohtlik lähedus. Osa neist väitis ka kristoloogilisi argumente: kui Kristus kujutatakse ainult tema inimliku loomuse järgi, siis eraldatakse loomused ebaseaduslikult (Nestoriuse suunas); kui aga kujutada mõlemat loomust korraga, väidetakse jumalikku loomust kujutatavat, mis on võimatu, sest jumalik loomus on nähtamatu ja piiritu.

Ikoonide kaitsjate vastuargumendid: Johannes Damaskusest ja hiljem Theodoros Studites vastasid, et ikoon ei kujuta kunagi jumalikku loomust ennast, vaid ainult Kristuse isikut tema inimliku ihu kaudu – täpselt samamoodi nagu inimese portree ei kujuta hinge, vaid näitab isikut tema keha kaudu. Kummardus käib alati isiku, mitte loomuse poole, ning ikoon on aken, mis suunab austust tähistatava, mitte materjali poole. Lisaks tõid nad esile, et Vana Testament ise sisaldas Jumala käsul valmistatud kujusid (keerubid, vaskmadu), mistõttu tõlgendus, nagu keelaks Piibel kõik kujutised absoluutselt, on iseendaga vastuolus.

Mõlemad pooled võtsid küsimust äärmiselt tõsiselt just sellepärast, et vaidluse taga oli tegelikult sügavam küsimus: kas Kristuse lihakssaamine oli tõeline ja täielik. See ei olnud kunstiteoreetiline vaidlus, vaid kristoloogiline vaidlus kunstivormis.

Praktiline rakendus tänapäeva usklikule

Kaasaegses kontekstis, kus mitmed kristlikud traditsioonid on ikoonide suhtes kas ükskõiksed või otseselt eitavad, on kasulik meeles pidada kolme põhimõtet. Esiteks, ikoon ei ole kunagi eesmärk iseeneses – see on aken, mitte sein; vahend, mitte objekt kummardamiseks omaette. Teiseks, austus, mida osutatakse ikoonile, ei erine põhimõtteliselt sellest austusest, mida osutatakse pühakirjale, ristile või isegi lähedase inimese fotole – austus liigub läbi sümboli tähistatava isiku poole. Kolmandaks, ikoonide keelamine kannab endas riski taandada kristlik usk pelgalt sõnaliseks ja kontseptuaalseks süsteemiks, unustades, et usu keskmes on Sõna, kes sai lihaks – konkreetseks, nähtavaks, kujutatavaks.

Kokkuvõte

Teine käsk keelab ebajumalateenistuse, mitte kujutamise kui sellise – seda kinnitavad Jumala enda käsul valmistatud keerubikujud ja vaskmadu. Kristuse lihakssaamisega, mida kinnitavad nii evangeeliumid kui Pauluse kirjad, on Jumal ise saanud nähtavaks ja kehaliseks, jäädes samas täielikult jumalikuks – nagu kinnitasid Kalkedoni (451) ja Kolmanda Konstantinoopoli (680–681) kirikukogud tema kahe loomuse ja kahe tahte kohta. Sellele teoloogilisele alusele toetudes kinnitasid Trullo (692) ja eriti Teine Nikaia Kirikukogu (787) ning hiljem Konstantinoopoli sinod (843), et Kristuse, Jumalaema ja pühakute kujutamine ning austamine on mitte ainult lubatud, vaid on otsene tunnistus sellest, et Jumal on tõesti lihaks saanud meie keskel.

Palve enne ikooni ees seismist:

Issand Jeesus Kristus, kes sa võtsid endale meie inimliku loomuse ja said nähtavaks meie keskel, anna mulle armu näha sinu pühas kujutises mitte puitu ega värvi, vaid sinu enese kohalolu armastust. Aita mul austada sind vaimus ja tões, tõstes oma südame läbi nähtava sinu nähtamatu kirkuse poole. Aamen.

Palve Jumalaema ja pühakute eestpalve pärast:

Kõigepühim Jumalaema ja kõik pühakud, kelle nägusid me austame ikoonidel kui elavaid tunnistajaid Kristuse võidust surma üle, paluge meie eest Issanda ees, et me elaksime nõnda, nagu teie elasite – Kristusele ustavana kehas ja vaimus, kuni jõuame ühes teiega taevasesse kirkusesse. Aamen.