Views: 21
Piibel paljastab: inimese loomise saladus, mida keegi ei räägi – Jumal-Inimene
Süvaanalüütiline uurimus inimese loomisest — Piibli, gnostiliste tekstide ja patristliku teoloogia sünteesi kaudu. Miks pole imago Dei omadus, mille me languses kaotasime, vaid kutse, mida me alles täidame? Piiblitsitaadid Piibel.net 1968. aasta tõlkest.
Sissejuhatus: mida enamik ei märka
Enamik inimesi loeb Piibli loomislugu eeldusega, et loomine on juba lõppenud: Jumal lõi, inimene sai olevaks – punkt. Kui aga lugeda Genesist tähelepanelikult koos Uue Testamendi ja kirikuisade sügavama tõlgendusega, avaneb hoopis teine pilt. Piibel ei kuuluta, et inimene on juba valmis Jumala kuju. Ta kuulutab midagi julgemat: inimene on loodud selleks, et saada Jumala kujuks ja sarnasuseks – ning see protsess ei ole veel lõppenud. See on saladus, millest enamik jutlusi vaikib, sest see nõuab, et me loobuksime mugavast kujutlusest inimesest kui valmis tootest ja võtaksime omaks kujutluse temast kui pooleliolevast, ent hoolikalt suunatud teekonnast.
Osa I: kaks loomislugu, üks sügavam tõde
Piibel.net 1968. aasta tõlke järgi kõlab esimene loomiskirjeldus nõnda:
“Ja Jumal ütles: Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad! Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!” (1Ms 1:26–27)
Teine kirjeldus, mõni peatükk hiljem, on hoopis teistsuguse rütmiga:
“Ja Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.” (1Ms 2:7)
Piibliteadus on sajandeid vaielnud, kas need on kaks vastuolulist traditsiooni. Ent teoloogiliselt on siin midagi olulisemat kui allikakriitika küsimus: kaks kirjeldust ei räägi vastu üksteisele, vaid täiendavad üksteist kahes eri registris. Esimene peatükk kõneleb inimese sihist — kuju ja sarnasus, mandaat valitseda, koht kogu loodu tipus. Teine peatükk kõneleb inimese materjalist — muld, tolm, õhupuhang, mis alles muudab tolmu elavaks hingeks. Inimene on Piibli enda tunnistuse järgi paradoksaalne olend: pärit mullast, kuid kutsutud jumalikkusse; piiratud kehas, kuid avatud lõpmatuse poole.
Kreekakeelne Vana Testament ja hilisem patristlik traditsioon panid sellele paradoksile täpse sõnastuse, eristades kahte terminit, mis heebreakeelses tekstis (tselem ja demut) esinevad kõrvuti: eikon (kuju) ja homoiosis (sarnasus). Just see eristus — mida esimesena arendas süstemaatiliselt 2. sajandi kirikuisa Irenaeus Lyonist — avab ukse sellele, mida see artikkel nimetab Piibli peidetud saladuseks.
Osa II: heresia, mis paljastab tõe teistpidi
Selleks, et mõista, mida Piibel tegelikult kuulutab, on kasulik vaadata, mida selle vastu 2. sajandil võideldi. Üks mõjukamaid gnostilisi tekste, Joani Apokrüüf (Apocryphon Ioannis), leitud 1945. aastal Nag Hammadi käsikirjade hulgast, pakub loomisest radikaalselt teistsuguse jutustuse.
Selle õpetuse kohaselt polnud maailma tegelik looja Kõrgeim Jumal, vaid madalam, ekslik olend nimega Yaldabaoth — vale-jumal, kes sündis Sophia (Tarkuse) langemisest ja kes uskus ekslikult, et tema on ainus jumal: “Mina olen Jumal, ja minu kõrval pole teist” — lausub Yaldabaoth tekstis, teadmatuna endast kõrgemast, tõelisest jumalikkusest. Yaldabaoth ja tema arhonid (valitsejad) lõid inimese, Aadama, oma vale-jumaliku kuju järgi — kuid see keha jäi elutuks, kuni Sophia pettusega ajas Yaldabaothi puhuma temasse oma varastatud jumaliku sädeme. Nõnda sai inimkeha, gnostilise õpetuse kohaselt, vangikongiks, milles jumalik säde on lõksus, ning pääsemine seisneb salajase teadmise (gnosis) kaudu sellest kehast ja materiaalsest maailmast põgenemises.
Kirik lükkas selle õpetuse tagasi otsustavalt ja põhjendatult — see pole usaldusväärne allikas Piibli tõlgendamiseks, vaid pigem selle radikaalne moonutus. Kuid oluline on mõista, miks see moonutus veenev tundus, sest just see näitab, sest seda nähti õigesti ja tõlgendati täielikult valesti.
Gnostikud nägid õigesti, et inimeses on tõeline pinge — keha ja vaimu, piiratuse ja igatsuse vahel. Nad tundsid ära, et miski inimeses ulatub kaugemale sellest, mida silmaga näha võib. Kuid nende viga oli katastroofiline: nad järeldasid sellest pingest, et materiaalne maailm ja keha on iseenesest halb, et Looja ise on ekslik või pahatahtlik, ning et pääsemine tähendab põgenemist loomisest, mitte selle täitumist.
Piibel õpetab risti vastupidist. Kui Jumal lõi maailma, ütleb Genesis korduvalt: “Ja Jumal nägi, et see hea oli.” Keha pole vangikong — see on, nagu Irenaeus rõhutas oma Gnostika-vastases väitluses, osa inimese täisolemusest koos hinge ja vaimuga. Pääsemine ei tähenda kehast pääsemist, vaid keha, hinge ja vaimu koostoimimist selles suunas, milleks nad algselt loodi.
Osa III: Irenaeus ja avastus, mis muudab kõike
Just siin peitub see, mida see artikkel peab Piibli tegelikuks, harva räägitud saladuseks. Irenaeus, kes tundis gnostilisti tekste väga hästi – kirjutas nende vastu oma põhiteose : „Vastu heresiaid” (u 180 pKr). Irenaeus tegi tekstist tähelepaneku, millest enamik pealiskaudseid lugejaid mööda vaatab. 1. Ms 1:26 ütleb “Tehkem inimesed meie näo järgi, meie sarnaseks“, siis 1:27 kordab ainult poolt sellest lausest — “Jumal lõi inimese oma näo järgi”. Sõna “sarnaseks” (kreeka homoiosis) langeb lauses ära.
Irenaeuse tõlgenduse kohaselt polnud see juhuslik kordamise erinevus. See peegeldas sügavat tõde inimloomuse kohta: kuju (eikon) anti inimesele loomise hetkel, kõigutamatu kingitusena — see on struktuur, mõistus, vabadus, mida ei kaota isegi langenud inimene. Aga sarnasus (homoiosis) — täielik, elav, kasvav vastavus Jumalale — pole veel täidetud kingitus, vaid eesmärk, mille poole inimene liigub kogu oma eksistentsi vältel, Jumala Vaimuga koostöös. Irenaeus kirjeldas Aadamat, kui seda, kes vajab kasvamist ja küpsemist, mitte täiskasvanud, valminud olendit. Langemine ei hävitanud kuju — see katkestas kasvu sarnasuse poole. Inimese langemine Eedeni aias takistas ja katkestas kasvu Jumala sarnasuse poole – mis kulmineerub TheAntrophos-es – Jumal-Inimeses.
See on esimene osa saladusest: inimese loomine polnud lõplik akt, vaid protsessi algus.
Osa IV: Gregorios Nyssast ja lõpmatu kasv
Kaks sajandit hiljem võttis kapadookialane teoloog Gregorios Nyssast selle mõtte ja viis selle veel kaugemale, ühe oma julgeima teoloogilise mõistega: epektasis — lõpmatu kasv Jumala poole, mis ei lõpe kunagi, isegi mitte taevas. See on ka patristilise pürgimuse üks aluskivi – inimene püüab igal viisil ja kasvab Jumala poole, et saavutada täius. Meie ajal võib sellise valgustatuse – valgushinge pürgimise tulemiks olla maapeal vaid Jumal-inimene – TheAntrophos, kes kannab endas epektasist, Jumala poole pürgimise igavest ilu.
Gregoriose jaoks polnud imago Dei üksnes staatiline omadus, mille inimesele anti loomisel, vaid avatud tulevik. Kuna Jumal on lõpmatu, ei saa ükski lõplik olend Temaga kunagi “valmis saada” — iga täitumus avab ukse järgmisele, sügavamale osadusele. Nõnda ei ole inimese täiuslikkus staatiline seisund, vaid pidev, igavene liikumine ikka sügavamale headusesse ja headuse allikasse.
See mõte on Piibli sees varjatult juba olemas, kuid enamik ei märka seda: kui Genesis ütleb, et inimene loodi Jumala näo järgi, siis kreekakeelne eessõna (kata) tähistab suunda, mitte lõplikku vastavust. Inimene ei loodud Jumala koopiaks — ta loodi liikuma Jumala suunas, elava, katkematu, lõpmatu kasvu kaudu. See on üks saladusi, mille Piibli keele uurimine paljastab.
Osa V: vabadus kui loomise varjatud tuum
Miks räägitakse sellest nii harva? Sest see sunnib tunnistama midagi ohtlikku ja ilusat üheaegselt: inimese loomise keskmes seisab vabadus, mitte allumine.
Kui Jumal käskis Aadamal mitte süüa hea ja kurja tundmise puust, ei olnud see meelevaldne piirang — see oli tingimus, mis tegi armastuse üldse võimalikuks. Käsk, mida ei saa rikkuda, pole käsk, vaid mehaanika. Armastus, mida ei saa keelduda andmast, pole armastus, vaid instinkt. Inimese loomisel andis Jumal talle midagi, mida ei antud ühelegi teisele loodud olendile Piibli tunnistuse järgi: reaalse võimaluse öelda “ei” — sest ainult nõnda saab “jah” olla midagi enamat kui pelk programmeeritud reaktsioon.
Siin peitub veel üks kiht saladusest: inimese loomine polnud ainult tegu, vaid partnerlus. Jumal ei loonud inimest marionetina, kes täidab automaatselt oma rolli, vaid vaba osalejana, kelle valikud on osa loomisprotsessist endast. See ei ole vale vabadus, kus vaimu jumalik säde põgeneb kurjast materiaalsest vangikongist — see on Piibli vabadus, kus terve inimene, keha ja hing koos, on kutsutud vabalt vastama Jumala armastusele.
Osa VI: uuesti loodud — Uue Testamendi radikaalne kuulutus
Kui esimene loomine oli algus, siis Uus Testament kuulutab midagi, mida ükski gnostiline müüt ei oleks osanud ette kujutada: et Jumal Ise astus loomingusse sisse, et seda seestpoolt täita ja uuendada. Kristus sai esimeseks Jumal-inimeseks, TheAntrophoseks.
Johannese evangeelium ütleb Piibel.net 1968. aasta tõlke järgi:
“Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus.” (Jh 1:1–4)
See on esimese loomisloo teoloogiline kordamine, kuid uue, sügavama avaldusega: see, kelle “näo järgi” inimene 1. Moosese raamatus loodi, oli juba Sõna — Kristus. Paulus kuulutab sedasama Koloslastele kirjutades, nimetades Kristust “nähtamatu Jumala kujuks” (Kl 1:15) — kasutades sama sõna, mida Septuaginta kasutas Genesise loomisloos. Inimese loomine “Jumala kuju järgi” tähendab seega, teoloogiliselt lugedes: inimene loodi Kristuse järgi, enne kui Kristus ise ajaloos ilmus. Inimene on loodud Kristuse järgi ja talle on antud vabadus ning funktsioon, kasvada Jumaliku Valguse poole, Pühas Vaimus.
See annab uue valguse Jeesuse sõnadele Nikodeemusele. 1968. aasta Piiblitõlke järgi:
“Jeesus vastas ning ütles talle: Tõesti, tõesti ma ütlen sulle, kui keegi ei sünni ülalt, ei või ta Jumala riiki näha! […] Tõesti, tõesti ma ütlen sulle kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda!” (Jh 3:3, 5)
“Ülalt sündimine” pole moraalne parandus ega uus otsus — see on uus loomisakt, mis toimub inimese sees, sarnaselt esimese loomisega, kuid nüüd Vaimu kaudu. Paulus väljendab sama mõtet veel otsesemalt, kuulutades, et Kristuses olev inimene on uus loodu — mitte parandatud vana, vaid tõeliselt uus algus, mis kuulub samasse loomingulisse kategooriasse nagu Genesise algne akt.
Osa VII: theosis — Piibli lõppsihi paljastus
Kõik need niidid koonduvad ühte punkti, mida idakiriku traditsioon nimetab theosiseks — jumalikustumiseks. See pole gnostiline põgenemine keha ja materiaalse maailma eest, vaid vastupidine: kogu inimloomuse, kaasa arvatud keha, osaduse süvenemine Jumala eluga.
Kirikuisa Athanasius Suur sõnastas selle 4. sajandil lausesse, mis on jäänud kogu patristliku teoloogia üheks kõige tuntumaks kokkuvõtteks: “Jumal sai inimeseks, et inimene saaks Jumalaks.” See lause ei tähenda, et inimene muutub olemuselt Jumalaks — see tähendab, et inimloomus, mida Kristus oma inkarnatsioonis kandis, avati läbi tema osadusele Jumala eluga viisil, mis ei olnud varem võimalik.
Piibli 1968. aasta tõlge kannab sedasama kuulutust 2. Peetruse kirjas:
“…kelle kaudu meile on kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende läbi saaksite jumaliku loomuse osaliseks, pääsenud sellest kadumisest, mis maailmas valitseb himude läbi.” (2Pt 1:4)
See on Piibli enda tunnistus selle kohta, mida see essee nimetab tema peidetud saladuseks: inimese loomise lõppsiht polnud kunagi ainult eksisteerimine Jumala kõrval, vaid osadus Jumala enda elus — mitte panteistlikus sulandumises, vaid armastavas, vabatahtlikus, kasvavas osaduses, mis austab inimese eristatud isikut sama tugevalt, kui see austab tema kutsumust.
Osa VIII: teadvuse kõrgem tasand — mida see kõik tähendab praktiliselt
Kui inimene mõistab ennast selle sügavama loo valguses, muutub tema enda kohta käiv teadvus radikaalselt teistsuguseks kui tavaline, pealiskaudne enesemõistmine.
Ta ei näe end enam lõpetatud tootena, mille väärtus sõltub sellest, kas ta vastab mingile väljastpoolt seatud standardile. Ta ei näe end ka vangina, keda materiaalne keha ja maailm hoiavad lõksus, nagu gnostikud õpetasid. Ta näe end teel olevana — pärit mullast, kuid kutsutud osadusse igavikuga; piiratud, kuid mitte suletud; langenud, kuid mitte hüljatud.
Teadvuse nihe ei ole siin filosoofiline abstraktsioon ega “vaimne eskapism”. See on praktiline ümberorienteerumine, mis muudab kolme põhisuhet:
- Piiratus ei ole enam hukkamõist ega lõplik ebaõnnestumine, vaid kasvukoht. Piiratus muutub ruumiks, kus alandlikkus, vastupidavus ja tegelik küpsus saavad tekkida.
- Vabadus ei ole koorem ega lõputu valikute kaos, vaid tingimus, mis teeb armastuse võimalikuks. Ilma tõelise vabaduseta ei ole ka tõelist andmist ega vastutust.
- Keha ei ole vangikong, millest tuleb vabaneda, vaid tempel. See vastab otse Piibli keelele (nt 1Kr 6:19–20), kus keha on Püha Vaimu eluase, mitte takistus.
Ja kõige olulisem: kõrgem teadvus ei tähenda materiaalsest maailmast väljumist. See tähendab selle maailma sügavamat, tervendatud nägemist – nägemist, mis on avatud, mitte kinni. Mitte põgenemist loodust, kehast ega ajaloost, vaid nende uuesti nägemist Kristuse valguses.
See on täpselt see nihe, millest Uus Testament räägib, kui ta räägib “uue loomise”, “meele uuendamise” ja “silmade avamise” keeles. Mitte abstraktne “kõrgem vibra”, vaid konkreetne, kehastunud, armastust võimaldav nägemisviis.
Kokkuvõte: saladus, mis polegi enam peidus
Inimese loomine ei ole staatiline “valmisolek”. 1Ms 1:26–27 ütleb, et inimene on loodud Jumala kujuks (ṣelem) ja sarnasuseks (dəmût), kuid see ei tähenda, et ta on juba lõpuni see, kelleks ta on kutsutud. Pigem on ta seatud avatud teele:
- kuju on antud (olemuslik suhe, võime Jumalaga suhelda, vastutus, vabadus),
- sarnasus on siht, mis saab teoks vabas vastuses, langemise kiuste, lunastuses ja Vaimu töös.
See on korraga alandlik ja julge. Alandlik, sest inimene ei ole kunagi “valmis” ega iseseisvalt täiuslik. Julge, sest siht ei ole midagi vähemat kui elav, täielik sarnasus Jumalaga – mitte olemuse sulandumine, vaid isiklik, armastav osadus, mis süveneb igavesti.
Uus Testament kannab seda edasi väga selgelt:
- meid luuakse Kristuses uuesti (2Kr 5:17; Ef 4:24),
- meid muudetakse “kirkusest kirkusesse” sama Püha Vaimu läbi (2Kr 3:18),
- eesmärk on “täismehe mõõt, Kristuse täisea mõõt” (Ef 4:13),
- ja see protsess ei peatu surmaga ega isegi ülestõusmisega – osadus süveneb üha enam.
Seega ei ole inimene staatiline “Jumala kuju”, vaid dünaamiline, vabalt vastav, pidevalt avatud protsess, mille siht on elav sarnasus. Ja just seetõttu on ka eelmises mõttes mainitud piiratus, vabadus ja keha nii olulised: need on just need konkreetsed kohad, kus see kasv toimub – mitte vaimses põgenemises, vaid kehastunud, ajaloolises, armastavas vastuses.
Pikk palve inimese loomuse mõistmisest ja valgustumisest
Kõikvõimas Jumal, kes lõid mind mullast ja puhusid minu sisse oma elava hingeõhu, tänan Sind selle kahekordse tõe eest, mis on minu olemuses juba algusest peale sisse kirjutatud: et ma olen tolmust ja tuhast, kuid samal ajal Sinu enda näo ja kuju kandja. Aita mul kanda seda kahesust ilma häbita esimese ja ilma ülbuseta teise pärast.
Ava minu silmad nägema, et see, kelleks ma olen loodud, pole veel lõplikult ilmutatud. Ma nägin, kuidas Sinu Poeg sai lihaks, et näidata mulle, kelleks ma olen kutsutud saama, ja et anda mulle jõudu selle kutse täitmiseks. Ärata minus igatsus mitte jääda paigale sellesse, mis ma juba olen, vaid kasvada iga päev sügavamale Sinu sarnasusse — mitte enda jõul, vaid Sinu Vaimu läbi, kes teeb minus tööd, mida ma ise ei suudaks ise korda saata.
Issand, vabasta mind valest arusaamast, nagu oleks minu keha ja materiaalne olemine minu vaimuliku elu takistus. Sina lõid nii mu keha kui ka mu hinge ja nägid, et see oli hea. Õpeta mind pühitsema oma keha, mitte põlgama seda; hoolitsema oma maise elu eest, mitte hülgama seda kellegi valeõpetuse pärast, kes ütleb, et pääsemine tähendab põgenemist selle eest, mida Sina ise oled loonud ja headuse pitseriga kinnitanud.
Anna mulle vabadust õigesti mõista: mitte vabadust teha, mida iganes ma tahan, vaid vabadust tahtlikult ja armastades vastata Sinu kutsele. Kui ma langen, kui ma valin valesti, ära lase mul unustada, et Sinu kuju minus jäi püsima ka languse ajal — sest see on Sinu kingitus, mitte minu teene, ega saa hävineda minu ebaõnnestumiste läbi.
Sünnitagu mind uuesti Sinu Vaim, iga päev, ikka ja jälle, kuni see uuestisündimine, mille alguse Sina panid, jõuab oma täiusesse. Anna mulle jagu Sinu jumalikust loomusest, nõnda nagu Sinu Sõna on tõotanud, mitte selleks, et ma unustaksin, kes ma olen, vaid selleks, et ma saaksin lõpuks täielikult selleks, kelleks Sina mind algusest peale mõtlesid.
Ja kui ma vaatan enda sees seda igatsust, mida miski maapealne täielikult ei rahulda — seda püsivat, vaikset, kustumatut nälga millegi suurema järele —, siis aita mul ära tunda, et see nälg ise on Sinu kuju tunnistus minus, jälg, mille Sina jätsid, et ma ei unustaks, kust ma tulin ja kuhu ma olen kutsutud minema. Ärata mind valvsale teadvusele Sinu ligiolust igas hetkes, igas hingetõmbes, igas vaikuse hetkes, kus ma lõpetan ise rääkimast ja hakkan kuulama.
Kolmainu Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim, kelle näo järgi ma olen loodud ja kelle sarnasuse poole ma liigun, ole minu teejuht sellel teel, mis ei lõpe iial ammendumisega, vaid ainult sügavama ja sügavama osadusega Sinuga. Aamen.
Trough all this I want to declare this is all from God and to God. All Glory to Him!
- Piibel paljastab: inimese loomise saladus, mida keegi ei räägi – Jumal-Inimene - 23. aug. 2026
- 1. september: Kirikliku uue aasta algus ehk Indiktsioon — Õigeusu liturgilise aasta esimene päev - 21. aug. 2026
- Jumalaema 8. September 2026 : Jumalaema Sündimise püha — Neitsi Maarja sünni tähistamine - 20. aug. 2026
