Ikoonid Ortodoksi Kristluses: Pühad Aknad Taevasse või Keelatud Kujud?
ORTODOKSI KRISTLIK IKOONITEOLOOGIA
Author: Martinus Vaicarius – (Martin Vaik – Singularity) – Ikoonide tähendus — Kas ikoonid on ebajumalateenistus? — Ortodoksi kristlikud ikoonid selgitatud
Sissejuhatus: Mis on Ortodoksi Ikoon?
Küsimus „Kas ortodoksi ikoonid on ebajumalateenistus?“ on üks enim otsitud päringuid kristliku usupraktika kohta. Paljud lääne traditsiooni inimesed näevad ortodoksi kirikus hämaras kuldse valguse käes säravaid ikoonikujutisi, näevad usklikke neid suudlemas ja nende ees kümnaldamas, ning tekib loomulik küsimus: “Kas see ei ole ebajumalateenistus?” See küsimus on tõsiselt väärt vastamist. Vastus on nii lihtsalt „ei“ kui ka teoloogiliselt rikkalik ning kihistunud.
Ikoon (kreeka keeles: εἰκών, eikon) tähendab sõna-sõnalt „kujutist“ või „pilti“. Küll aga on selle lihtsa kreeka sõna taga ortodoksi traditsioonis peaaegu kaks tuhat aastat teoloogilist mõtlemist, vaimset kunstiandmust, märtroloogiat ja kirikukogude määrusi. Ortodoksi kiriku jaoks ei ole ikoon lihtsalt religioosne märk ega dekoratsioon — see on teoloogiline väide pildilisel kujul: tõestus, et Jumal sai lihaks ja Tema pale on seega kujutatav.
Küsimus „Mis on ikoonid kristluses?“ nõuab vastamiseks kolme tasandi mõistmist: ajaloo, teoloogia ja vaimsuse tasandil. Ajalooliselt on ikoonid olnud kirikuvaidluste südames. Teoloogiliselt on need Inkarnatsiooni nähtav tunnistus. Vaimselt on need „aknad taevasse“ — vahendid kohtumiseks Kristuse, Jumalaema ja pühakutega.
Käesolev artikkel vastab põhjalikult kõigile kolmele küsimustele: mis on ikoonid, milline on nende ajalugu, mida õpetab ortodoksi kirik ikoonide teoloogiast, miks need ei ole ebajumalateenistus ning kuidas erineb ortodoksi arusaam protestantlikust kriitikast. See on täielik juhend ortodoksi kristlikest ikoonidest.
Ikoonide Ajalugu: Varasest Kirikust Nikaia Kirikukoguni
Ikoonide ajalooline areng on küllaltki keeruline ja vaieldav, kuid õigeusu kristlase jaoks on see selge: ikoonid on apostliku traditsiooni loomulik väljund, mis arenes 2.–3. sajandist alates ning jõudis oma selgepiirilise teoloogilise art ikuleerimiseni 8.–9. sajandil.
Varakristlikud kujutised ja katakombid
Varaseim kristlik kujutav kunst leidub Rooma katakombideseintel, pärit ligikaudu 2.–3. sajandist. Need kujutised — Hea Karjane, Joona, Kristuse monogramm Chi-Rho — näitavad, et varakristlased ei vältinud piltide kasutamist oma usu väljendamiseks. Süürias Dura-Europos on leitud 3. sajandist pärit kristlik koguduseruum seinaäärsete kaunistustega, mis kujutavad piiblilugusid.
Samas oli varases kirikus ka vastuseise. Mõned kirikuisad hoiatasid kujutiste väärkasutuse eest. Elvira sinod (u. 306 pKr) keelas Hispaanias seinam aalide tegemise kirikutes, öeldes: “Kujutisi ei tohi olla kiriku s eintel, et seda, mida austatakse ja kümmaldatakse, ei jõuaks seinale määritud.” Siiski tõlgendavad ortodoksi ajaloolased seda keeldu spetsiifilise eksliku praktika vastase määrusena — mitte kujutiste põhimõttelise keeluna.
4.–6. sajand: Ikoonide kasutamise levik
4. sajandil, pärast kristluse legaliseerimist Rooma impeeriumis (Milano edikt 313 pKr), kasvas kujutava kunsti kasutamine kirikus jõudsalt. Gregorius Nyssa kirjeldas 386. aastal pühä Theodori märtri ikooni juures toimuvat austamist — see on üks esimesi selgeid viiteid ikooniauustamise liturgilisele kasutamisele. 5.–6. sajandil levisid Kristuse, Jumalaema ja apostlite kujutised laialdaselt nii kirikutes kui ka kodudes.
Samal perioodil kujunesid välja ikonograafia kaanonid — kindlad reeglid selle kohta, kuidas erinevaid pühakuid ja piiblilugusid kujutada. Nende kaanonite eesmärk oli tagada, et ikoon ei kajasta kunstniku isiklikku nägemust, vaid usukogukonna pühaliku kogemuse ehedust.
Ikonoklasmikriis: 726–8 43
Ikoonide ajaloo suurim kriis — ikonoklasm — algas 726. aastal, kui Ida-Rooma keiser Leo III andis käsu eemaldada ikoonid kirikutest ning keelas nende austamise. Leo argument oli järgmine: ikoonide austamine rikub teist käskust (“Ära tee enesele jumalakuju”) ning meelitab lihtsama rahva ebajumalateenistusse. Seda seisukohta jagasid osalt ka islamiga kokkupuutunud piirkonnad, kus ebajumalateenistuse vastu võitlemise pärimuslik eetus oli tugev.
Ikonoklasmi kaks lainet (726–787 ja 814–843) toodid endaga ulatusliku ikoonide hävitamise, pühakute relikvääride rühistamise kloostrites ning ikoonikaitsjate — ikonoduulide — vangistamise ja piinamise. Selle perioodi, mida tuntakse „vere kümnendikuna“ (762–775), jooksul hukkus sadu mungasid ikoonide kaitsmisel.
Ikoonide kaitsjate teoloogilist võitlust juhtisid kaks suurt kirikuisa:
▪ Damascuse Püha Johannes (u. 652–749) — kirjutas kolm traktaati ikoonide kaitseks, kus tõi selge eristuse jumaliku kummardamise (latreia) ja auvalduse (proskynesis) vahel.
▪ Konstantinoopoli patriarh Germanos (715–730) — keeldus ikoonide hükkamõistmisest ja saadeti seepärast pagulusse.
787. aastal kutsus keisrinna Irene Nikaias kokku seitsmenda üldkirikukogu (Teine Nikaia Kirikukogu), mis määristas ikoonide korrektse kasutamise ning selgitas lõplikult vahe austamise ja ebajumalateenistuse vahel. Ikonoklasm lõppes lõplikult 843. aastal. Seda sündmust tähistab ortodoksi kirik tänaseni Ortodoksia Triumfi pühapäevana — suurpaastuaja esimesel pühapäeval.
Ikoonide Teoloogia: Miks Need Ei Ole Ebajumalateenistus
Küsimus „Kas ikoonid on ebajumalateenistus?“ on selline, millele ortodoksi kirik vastab ühemõtteliselt: ei. Kuid see vastus vajab põhjalikku selgitust. Teoloogiline argument ikoonide kasuks koosneb mitmest omavahel seotud sammust.
Inkarnatsiooni argument
Põhiline teoloogiline argument ikoonide kasuks lähtub Kristuse Inkarnatsioonist. Vanas Testamendis oli Jumal nähtamatu ja kirjeldamatu — seepärast keelati Iisraelil Jumala kujutamine: “Te ei näinud ühtegi kuju” (5Ms 4:15). Kuid Uues Testamendis sai Jumal nähtavaks: “Ja Sõna sai lihaks” (Jh 1:14). Jumal ise astus ajaloosse nähtaval kujul.
Damascuse Püha Johannes sõnastas selle järgmiselt: “Vanasti kujutas Jumal, kellel pole ihu ega kuju, mitte midagi. Nüüd aga, kui Jumal on nähtud lihas ja elab inimeste seas, kujutan ma Jumalat, keda näen. Ma ei austa mateeria — ma austan mateeria Jumalat, kes sai mateeriks minu pärast.”
“Enne Inkarnatsiooni oli Jumal kujutamatu. Pärast Inkarnatsiooni on Jumal kujutatav — sest Ta ise tegi end nähtavaks.” — Damascuse Püha Johannes, Pühade Kujutiste Kaitseks, I.16
See on ikoonide teoloogia keskne võti: ikoonid ei hävita Jumala transtsendentsust, vaid tunnistavad Tema immanentsust — seda, et Jumal astus inimkonda ja inimkonna ajalukku konkreetselt, isiklikult, nähtaval kujul.
Latreia ja proskynesis: jumalik kummardamine versus austamine
Ortodoksi teoloogia teeb väga selge eristuse kahe tegevuse vahel. Kreeka keeles eristatakse: latreia — jumalik kummardamine, mis kuulub üksnes Jumalale; proskynesis või douleia — austamine, lugupidamine, auvaldus, mida võib osutada inimestele, pühakutele ja pühakujutistele.
Ikoonide ees kümnaldamine on proskynesis, mitte latreia. Ortodoks ei kummardu ikooni ees mitte nii, nagu ta kummardaks Jumalat — ta avaldab austust sellele isikule, keda ikoon kujutab. Analoogne näide: inimene võib suudelda lähedase foto, ilma et ta fotot kui eset „kummardaks“. Austus on adresseeritud isikule, mitte paberile ja tindile.
Teine Nikaia Kirikukogu (787) sõnastas selle selgelt: ikoonidele osutatud austus liigub läbi kujutise tema „prototyybi“ ehk algkujutise juurde — see on ikonoloogia põhimõte. Ikoon on „aken“, mitte „seina“.
Ikooni pühitsus ja Inkarnatsiooni teoloogia
Ortodoksi teoloogia järgi ei austata ikooni selle pärast, et see on valmistatud puust ja värvide st. Ikoon saab oma austuse väärilisuse Jumala armu kaudu, mis osaleb selles teoloogiliselt kirjutatud ruumis. Ikooni „kirjutatakse“ (mitte „maalatakse“) — just see termin rõhutab, et ikoon on nagu pühakirja tekst visuaalsel kujul: see ei edasta kunstniku isiklikku emotsiooni, vaid kiriku pühaldunud pärimust.
Ikoonil on range kaanon, mis määrab, kuidas Kristust, Jumalaema ja erinevaid pühakuid kujutada. Need reeglid ei ole esteetilist laadi — need on teoloogilised. Näiteks: ikoonidel kasutatav kuldne taust ei kujuta maist ruumi, vaid Jumala igavest valgust. Taotletav piklik anatoomia rõhutab vaimset reaalsust, mitte füüsiolist täiust. Ja niinimetatud „tagurpidi perspektiiv“ tähendab, et ikoon „vaatab vaatajat“, mitte vaataja ikooni.
Ikoon Visuaalse Teoloogiana: Kujutiste Sümbolism
Ortodoksi ikoonide selgitamine eeldab mõistmist, et ikoon on visuaalne tekst — iga element kannab teoloogilist tähendust. Ikoon ei ole kunstistiilis maaling juhusliku sisuga. See on tähendusrüngastega kompositsioonisüsteem.
Kuldne taust — jumalik valgus
Ikoonide kuldne taust sümboliseerib Jumala igavest ja loomata valgust — sedasama Tabori valgust, millest räägib Gregorius Palamas oma theosise teoloogias. Kuldne taust ei kujuta taeva sinist värvi ega maist maastikku. See tähendab: see ikoon „eksisteerib“ väljaspool aega ja ruumi, igaveses jumalikus reaalsuses.
Stilisatsioon — vaimne reaalsus
Ikoonikujud on sageli stiliseeritud, mitte naturalistlikud. Kehalised proportsioonid võivad lääne kunstikaanonite järgi näida „valed“ — piklikud näod, väärikad sõrmed, veidi jäigad liigutused. See on teadlik valik: ikoon kujutab vaimset reaalsust, mitte füüsilist keha. Keha on küll kirjutatud, kuid kujutatakse läbi vaimu prisma.
Suured silmad, väike suu — nägemine ja vaikimine
Suured silmad sümboliseerivad vaimset nägemist ja mediteerimist — pühak „näeb“ Jumalat ja viibib Temas pidevalt. Väike, suletud suu viitab vaikimisele ja kaalutletud sõnale. Heshhastlikus traditsioonis on vaikimine (hesychia) vaimse elu alus. Ikooni väike suu on selle vaikimise visuaalne märk.
Tagurpidi perspektiiv — ikoon vaatab vaatajat
Lääne maalikunstis kujutatakse perspektiivi kauguses asuva koonduspunktiga — see loob mulje, et vaataja vaatab pildi sisse. Ortodoksi ikonograafias on see pöördpidi: jooned kulgevad väljapoole, vaataja suunas. See tähendab, et ikoon „vaatab vaatajat“ ja „kutsub teda sisse“. Ikooni kujutatu on aktiivne, mitte passiivne objekt. See on visuaalne väljendus sellest, et ikoon on „aken taevasse“ — taevalik reaalsus astub vaataja poole, mitte vaataja taevasse.
Nimekiri ehk tiitel — identiteedi kinnitus
Igal ikoonil on kreekakeelne või kirikuslaavi keelne nimekiri — tiitel, mis identifitseerib kujutatava isiku. See ei ole pelgalt nimi — see on oluline teoloogiline detail: ikoon ei ole abstraktne kujutis, vaid konkreetse isiku — ajaloolise Jeesuse Kristuse, tegeliku inimese Maria, konkreetse ajaloolise pühaku — kujutis. Nimekiri hõlpab pärimust, et ikoonide austamine jääks konkreetseks, mitte ei muutuks üldsikujuliseks pildikummardamiseks.
Kas Ikoonid on Ebajumalateenistus? Protestantlik Kriitika ja Ortodoksi Vastused
Küsimus „Kas ikoonid on ebajumalateenistus?“ on eriti sage protestantlike kristlaste seas, kes lähtuvad reformatsioonist ning Vana Testamendi keelust teha jumalakujusid. Vaatleme kriitika peamisi argumente ja ortodoksi vastuseid neile.
1. kriitika: „Teine käsk keelab kujutised“
2. Moosese 20:4: “Ära tee enesele nikerdatud jumalakuju ega ühtegi pilti sellest, mis on üläl taevas või all maa peal.” Ikonoklastid ja reformaatorid on seda sätet kasutanud ikoonide vastu.
Ortodoksi vastus on mitmekihiline. Esiteks: sama käsk ei keela igasugust kujutamist — Jumal ise käskis Moosesel valmistada kaks keerubit Seaduselaeka kaanele (2Ms 25:18–22) ning keerubid pühamu eekrile (2Ms 26:31). Templi kaunistused sisaldasid rohkelt kujutisi (1Kn 6). Käsk keelas väärjumalate kujutamise ja ebajumalateenistuse, mitte kõik kujutised.
Teiseks: lause “Te ei näinud Jumalal ühtegi kuju” (5Ms 4:15) käib selle kohta, et Iisrael ei näinud Jumalat Siinail. Nüüd on Jumal aga nähtavana tulnud Inkarnatsiooniga. Kristuse kujutamine ei riku teist käskust — see kuulutab Inkarnatsiooni tõde.
2. kriitika: „Usklikud kümnaldavad ikoonide ees — see on ebajumalateenistus“
Vaatlejad näevad ortodoksi usklikke kümnaldamas ikoonide ees, neid suudlemas ja küünlaid põletamas. Kas see ei ole ebajumalateenistus? Ortodoksi teoloogia eristab: a) latreia — jumalik kummardamine, mis kuulub Jumalale; b) proskynesis — lugupidamine ja auvaldus pühakutele ning pühadele kujutistele. See eristus on teoloogiliselt määrava tähtsusega.
Analoogne näide: kui sõdur austab lippu, ei „kummardu“ ta kangatüki ees. Ta austab seda, mida lipp sümboliseerib — riiki, rahvast, väärtusi. Samas on austuse tegelik objekt selgelt eristatav. Ikooni suudlemine on analoogne: austus liigub läbi kujutise algkujutise ehk originaali juurde.
3. kriitika: „Varakristlased ei kasutanud ikoon e“
Mõned ajaloolased väidavad, et ikoonide austamine on hiline areng, mis introdutseeriti alles 5.–6. sajandil. Ortodoksi vastus: varakristlik kunst oli juba olemas katakombides (2.–3. sajand). Gregorius Nyssa kirjeldas 386. aastal pühalik ikoonikujutise juures toimuvat austamist. Ikonoklastide enda argumendid eeldavad ikoonide olemasolu ja kasutust kirikus, sest muidu poleks midagi olnud keelata. Väide, et varakristlased ikoon e ei kasutanud, ei pea ajalooliselt paika.
4. kriitika: „Ikoonid on paganlusest laenatud“
Mõned väidavad, et kristlikud ikoonid on laenatud antiikpaganliku kujupraktika järgi. Ortodoksi vastus: kristlik ikonograafia erineb olemuslikult paganliku kujutava kunsti traditsioonist. Paganluses kujutati jumalusi, keda usuti kujutiste endasse „sisse elama“. Ortodoksi ikonograafia õpetab selgesti, et ikooni austus liigub läbi kujutise kujutatavale — ikoon ise ei ole „jumal“. Teoloogiline aluspr intsiip on täielikult erinev.
Ikoonid Ortodoksi Usuelu Praktikas
Ikoonid ilmnevad ortodoksi usupraktikas mitmel tasandil. Vaatleme tähtsamaid.
Ikonostaas — taeva ja maa piir
Ikonostaas on ikoonikaunistustega vahesein, mis eraldab ortodoksi kiriku altari ehk pühendatu ruumi koguduse ruumist (naos). Ikonostaas on üks visuaalselt vägevamaid ortodoksi kiriku elemente — see koosneb tavaliselt mitmest reast ikoonidest, keskel Kristuse ja Jumalaema kujutistega, ning kolmest uksest.
Ikonostaas ei ole lihtsalt dekoratiivne sein — see on teoloogiline väide. See sümboliseerib piiri taevaliku ja maapealse vahel, kuid mitte lahkuolu. Ikonostaasi arvukad kujutised on nagu nägumused taevasse, aga piir ise on läbitav ning avaneb liturgia ajal, kui pühad uksed avanevad. See väljendab kristluse põhimõtet: taevalik reaalsus ja maapealne reaalsus on seotud, mitte eraldatud.
Kodune ikooninurk — palveruumi loomine
Ortodoksi kristlastel on kodus ikooninurk — eraldatud koht, kus on ikoonid, küünal ning sageli ka suitsutusnõu. See niinimetatud „ilus nurk“ (vene keeles: krasny ugol) on perekonna igapäevase palveelu keskus. Hommiku- ja õhtupalved toimuvad sageli selle nurga ees, nii et ikoonid ei ole pelgalt kiriklik nähtus, vaid kogu elu läbiv vaimne keskkond.
Palvetamine ikoonide ees — pühakute eestpalve
Ikoonide ees palvetamine on tihedalt seotud pühakute eestpalve õpetusega. Ortodoksi kirik — nii maapealne („ristlev kirik“) kui taevalik („triumfeeriv kirik“) — mäodustab üktse terviku, kes koos palvetab. Kui ortodoksi usklik palub pühakult eestpalvet ikooni ees, usub ta, et pühak on elav ja tegutsev liige selles koguduses ning võib Jumala ees eest palvetada.
Ikoonide austamine — suudlemine, kümnaldamine ja viiruk
Ikoonide ees toimuv suudlemine, kümnaldamine ja viiruki põletamine on liturgilised aktid, millel on selge tähendus. Suudlus on armastuse ja austuse füüsiline väljendus — analoogne lapse embamisega. Kümnaldamine on auvalduse av aldus. Viiruk tõstab suitsupilve, mis sümboliseerib Püha Vaimu kohalolekut ja palvete taevalike tõusmist (Ps 141:2).
Faktid ja Statistika
▪ Sõna „ikoon“ (eikon) esineb kreekakeelses Piiblis mitmes kontekstis: „Jumal lõi inimese oma kujutise (eikon) järgi“ (1Ms 1:27) ning „Ta on nähtamatu Jumala kujutis (eikon)“ (Kl 1:15) — mõlemad viitavad Kristusele.
▪ Teine Nikaia Kirikukogu (787) on ainus seitsmest üldkirikukogust, mis käsitleb ikoonide teoloogiat. Seda tunnustavad nii ortodoksi kui rooma-katoliku ja osaliselt ka luterliku traditsiooni kirikud.
▪ Ikonoklasmi „vere kümnendiku“ (762–775) jooksul hukkus sadu mungasid ja usklikke ikoonide kaitsmise eest — neid loetakse ortodoksi kirikus pühakute ja märtrite hulka.
▪ Damascuse Püha Johannes, ikoonide peamine teoloogiline kaitsja, elas Araabia islamiaegsetes piirkondades — seega väljaspool Bütsantsi keisri võimuala — ja kirjutas vabalt ikoonide kaitseks.
▪ Ikonograafia „kirjutamine“ (mitte „maalimine“) — kreeka sõna grapho tähendab mõlemat — rõhutab, et ikoon on eelkõige tekstuaalne ja teoloogiline teos, mitte kujutav kunst tavapärases mõttes.
▪ Ligikaudu 260–300 miljonit ortodoksi kristlast maailmas kasutavad ikoon e oma igapäevases usuelus.
▪ Katakombidest leitud varakristlik kunst on dateeritud 2.–3. sajandisse — see tõestab, et varakristlased kasutasid kujutisi oma usu väljendamiseks, kuigi nende liturgiline roll on mõnesugune väidelnud.
▪ Konstantinoopoli patriarhi Germanose kirjutised (715–730) on üks esimesi süstemaatilisi teoloogilisi käsitlusi ikoonide kaitseks.
▪ 1993. aastal avaldas luterlaste ja ortodokside ühisdialoog ametliku avalduse, milles kinnitati Seitsmenda Üldkirikukogu otsuste tähenduslikkus Kristuse loomuse ja ikoonide austamise küsimuses.
▪ Eesti Õigeusu Kiriku kirikutes on ikonostaasid kasutusel tänaseni — nad on lahutamatu osa ortodoksi liturgilisest ruumist.
Kokkuvõte
Ortodoksi kristlike ikoonide selgitamine eeldab mõistmist kolmel tasandil: ajalooliselt, teoloogiliselt ja vaimselt. Ajalooliselt on ikoonid läbinud enam kui tuhandea astase arengu, kriisi (ikonoklasm) ja võiduka kehtestamise (787, 843). Teoloogiliselt on ikoonid Inkarnatsiooni tunnistus — tõestus, et Jumal sai nähtavaks ning Teda võib kujutada. Vaimselt on need „aknad taevasse“ — vahendid, mille kaudu usklikud kohtuvad Kristuse ja pühakutega palves.
Küsimus „Kas ikoonid on ebajumalateenistus?“ on selgitatav, kui mõista ortodoksi kristluse teoloogilisi eristusi. Ikoonid ei ole ebajumalateenistus, sest: a) neid ei usuta „sisaldavat“ Jumalat; b) austus on suunatud kujutatavale, mitte kujutisele; c) Teine Nikaia Kirikukogu — seitsmes üldkirikukogu — on selgelt määratlenud piiri lubatava austamise ja ebajumalateenistuse vahel.
Küsimuse „Mis on ikoonid kristluses?“ juures jõuame ortodoksi ikooniteoloogia südamesse: ikoon on visuaalne teoloogia, valmistatud palves, „kirjutatud“ sajandite jooksul kaanonite järgi, mida kirik on hõingega kandnud. Ikoon ei ole lihtne märk ega kunstiese. See on Kiriku nähtava tunnistuse visuaalne käekiri Jumala ilmutuse kohta Kristuses.
Ikooniteoloogia on elav. See ei ole muuseuminähtus. Iga päev, kui ortodoksi kristlane istub oma ikooninurga ees hommikupalves, suudleb Kristuse ikooni kirikusse sisenedes või näeb ikonostaasi kuldseid kujutisi liturgia ajal — astub ta sellesse elavasse pärimusse, millele suured teoloogid on eelneva 1800 aasta jooksul pühendunud. Ikoon on kokkupuutepunkt taevaliku ja maapealse, ajatu ja ajaliku, nähtava ja nähtamatu vahel.
Referentsid ja Akadeemilised Allikad
Primaarsed allikad:
1. Damascuse Püha Johannes. Pühade Kujutiste Kaitseks (De Imaginibus). Tlk. Mary H. Allies. London: Thomas Baker, 1898. (Algteos u. 730 pKr)
2. Teine Nikaia Kirikukogu (787). Aktid. Kogumikus: Nicene and Post-Nicene Fathers, 2. sari, köide XIV. Toim. P. Schaff & H. Wace. Grand Rapids: Eerdmans, 1900.
3. Studioni Theodoros. Pühade Ikoonide Kaitseks (On the Holy Icons). Tlk. Catharine Roth. Crestwood, NY: SVS Press, 1981.
4. Gregorius Nyssa. Panegüürik Pühale Theodorile (386 pKr). Kogumikus: Patrologia Graeca, köide 46.
5. Konstantinoopoli Patriarh Germanos. Jumaliku Liturgia Kohta (ikoonide käsitlus). U. 715–730 pKr.
Sekundaarsed allikad:
6. Ouspensky, Leonid & Lossky, Vladimir. Ikoonide Tähendus (The Meaning of Icons). Tlk. G.E.H. Palmer & E. Kadloubovsky. Täiend. tr. Crestwood, NY: SVS Press, 1982.
7. Ware, Kallistos (piiskop Timothy). Ortodoksi Kirik (The Orthodox Church). 2. tr. London: Penguin Books, 1993.
8. Ouspensky, Leonid. Ikooni Teoloogia (Theology of the Icon). 2 köidet. Tlk. Anthony Gythiel. Crestwood, NY: SVS Press, 1992.
9. Barber, Charles. Kuju ja Sarnasus: Bütsantsi Ikonoklasmi Representatsiooni Piiridest (Figure and Likeness). Princeton: Princeton University Press, 2002.
10. Meyendorff, John. Bütsantsi Teoloogia (Byzantine Theology). New York: Fordham University Press, 1974.
11. Brubaker, Leslie & Haldon, John. Bütsants Ikonoklasmi Ajastul u. 680–850 (Byzantium in the Iconoclast Era). Cambridge: Cambridge University Press, 2011.
12. Noble, Thomas F.X. Kujutised, Ikonoklasm ja Karolingid (Images, Iconoclasm, and the Carolingians). Philadelphia: University of Pennsylvania Press, 2009.
13. Baggley, John. Taju Uksed: Ikoonid ja Nende Vaimne Tähendus (Doors of Perception). Crestwood, NY: SVS Press, 1988.
14. Sendler, Egon. Ikoon: Nähtamatu Kujutis (The Icon: Image of the Invisible). Tlk. Steven Bigham. Redondo Beach: Oakwood Publications, 1988.
15. Manafis, Konstantinos (toim.). Siinai: Püha Katariina Kloostri Aarded (Sinai: Treasures of the Monastery of Saint Catherine). Ateena: Ekdotike Athenon, 1990.
Veebiallikad:
16. Üle-Ameerika Ortodoksi Kirik (OCA). „Ikoonide Teoloogia.“ oca.org/orthodoxy/the-orthodox-faith.
17. Püha Jüri Mäedia Ortodoksi Ressursikeskus. „Ikooniteoloogia Ortodoksi Kirikus.“ stgeorgemedia.org/icons.
18. OrthodoxWiki. „Ikoon.“ orthodoxwiki.org/Icon.
19. Greek Reporter. „Kas Ortodoksi Kristlased Kummardavad Ikoon e?“ greekreporter.com, detsember 2025.
20. Püha Andrease Teoloogia Entsüklopäedia. „Ikooni Teoloogia.“ saet.ac.uk, 2024.
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
- Neitsi Maarja õigeusus: Theotokos. Miks teda kutsutakse Jumalaemaks - 20. veebr. 2026
- Suur Paast 2026: Täielik Õigeusu Juhend Palve, Paastu ja Meeleparanduse Kohta - 19. veebr. 2026
- Püha Kolmainus Õigeusu teoloogias: Kõige Püham Müsteerium Kristlikus teoloogias - 19. veebr. 2026
