Püha Kolmainus Õigeusu teoloogias: Kõige Püham Müsteerium Kristlikus teoloogias
Kristliku usu sügavaim saladus
Püha Kolmainus – Isa, Poja ja Püha Vaimu ühtsus – on kristliku usu keskne ja sügavaim saladus. Küsimus „mis on Kolmainus kristluses” (Holy Trinity explained) on sajandite vältel olnud nii filosoofiline kui ka vaimulik väljakutse. Õigeusu teoloogia käsitleb Kolmainust mitte abstraktse dogmana, vaid elava tõelisusena, milles Jumal avaldab ennast armastuse, osaduse ja saladuse kaudu. Käesolev artikkel uurib Kolmainuse õpetust õigeusu vaatenurgast (Orthodox view of Trinity), tuginedes Pühakirja tekstidele, kirikuisade pärandile ning kaasaegsete õigeusus teoloogide, sealhulgas Metropoliit Stefanuse ja Metropoliit Damaskinose mõtetele.
1. Kolmainus Pühakirjas: Piibellikud alused
Kolmainuse õpetus ei tule ühest üksikust piiblisalmist, vaid kerkib esile kogu Pühakirja terviklikust ilmutusest. Vanas Testamendis leidub juba viiteid mitmekesisusele Jumala olemuses. 1. Moosese raamat 1:26 ütleb: „Ja Jumal ütles: Tehkem inimene oma näo järgi, meie sarnaseks” – paljuarvuline asesõna viitab isikute paljususele. Psalmi 110:1 kirjutab: „Issand ütles mu issandale: Istu mu paremale käele.” Ka Jesaja 6:3 serafide kolmekordne hüüd „Püha, püha, püha on vägede Issand” on kirikuisade poolt tõlgendatud Kolmainuse ilmutusena.
Uues Testamendis ilmutab Jeesuse ristimine Jordanis Kolmainuse kõige selgemalt: Poeg ristimisvees, Püha Vaim tuvi kujul laskumas ja Isa hääl taevast: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel” (Matteuse 3:16–17). Selle sündmuse kohta märgib Metropoliit Stefanus (Malankara Õigeusu Kirik, Suurbritannia piiskopkond), et Jordani jõgi muutus Kolmainuse ilmutuse paigaks – iga isik avaldab oma ainulaadsust, kuid kõik kolm on üks Jumal. Jeesuse suur läkitussõna Matteuse 28:19 – „Ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” – kasutab ainsust („nime”, mitte „nimede”), viitades kolme isiku sisemisele ühtsusele ühe jumaliku olemuse piires.
Johannese evangeelium on Kolmainuse mõistmiseks eriti oluline: „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal” (Jh 1:1). Pauluse kirjad kinnitavad sama tõde: „Issanda Jeesuse Kristuse arm ja Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõigiga” (2Kr 13:13). Selle apostliku tekstikoha alusel nähtub Kolmainus elava kogemusena – jumaliku armastuse ja armu reaalsusena, mis valatakse meie südamesse Püha Vaimu kaudu (Rm 5:5).
2. Kirikuisad ja dogma kujunemine: Nikaia ja Konstantinoopoli kirikukogud
Kolmainuse dogma kristlik formuleerimine kulmineerus IV sajandil. Esimene Nikaia kirikukogu (325 pKr) vastas arianismile – õpetusele, mille järgi Poeg on Isast vähem ja loodud olend. Kirikukogu kinnitas Poja olemisühtsuse Isaga, kasutades kreekakeelset terminit homoousios (üheolemne). Sellest hoolimata vajasid Püha Vaimu jumalikkus ja Kolmainuse täielik formuleering edasist selgitamist.
Kappadookia kirikuisad – Basileios Suur (330–379), Gregoorios Nazianzist (329–390) ja Gregoorios Nüssast (umbes 335–395) – täiendasid Nikaia pärandit ja andsid õigeusule täpse terminoloogia. Nad tegid vahet ousia (olemus, essents) ja hypostasis (isik, konkreetne eksistents) vahel, sõnastades klassikalise valemi: üks olemus, kolm isikut (mia ousia, treis hypostaseis). Selle valemiga hoitakse ühel ajal nii jumaliku ühtsust (välistades polüteismi) kui ka isikute tegelikku eristumist (välistades sabellianismi, mis nägi kolme isikut pelgalt sama Jumala erinevate ilmingutena).
Gregoorios Nazianzist, keda õigeusu kirik austab Teoloogina (tiitel, mida jagatakse vaid Johannese evangelistiga), kirjutas oma Viies Teoloogilises Kõnes: „Niipea kui ma mõtlen Ühele, valgustatakse mind Kolme hiilgusest; niipea kui ma eristan Kolme, kannan mind tagasi Ühte.” See mõte tihendab kogu õigeusu Kolmainuse-kogemuse: Jumal on üks saladus, mida läbitakse kolme isiku kaudu.
Konstantinoopoli teine kirikukogu (381 pKr) kinnitas Püha Vaimu täieliku jumalikkuse ja laiendas Nikaia usutunnistust. Nikaia-Konstantinoopoli Credo, mida kasutatakse õigeusu liturgias tänapäevani, sõnastab: „Usun Püha Vaimu, Issandat ja eluandjat, kes lähtub Isast… kellega koos kummardatakse ja austatakse Isa ja Poega.”
3. Õigeusu vaade Kolmainusele: Isa monarhia ja perikhoresis
Õigeusu teoloogia eristub Lääne kristlusest mitmes olulises punktis Kolmainuse mõistmisel. Esiteks rõhutab Õigeusu Kirik Isa monarhiat: Isa on Kolmainuse allikas ja printsiip (arche). Sellest ei järeldu, et Poeg või Püha Vaim oleksid vähem jumalikud – nende jumalikkus on täielik ja igavene. Isa on algus mitte ajaliselt, vaid suhteliselt: just see suhe määrab isikute eristumise.
Metropoliit Damaskinose (Papandreou) – Konstantinoopoli Patriarhaadi tuntud teoloog, öikumeenilise dialoogi eestvedaja ja Suure ning Püha Kirikukogu ettevalmistuse sekretär – on rõhutanud oma teoloogilistes kirjutistes, et Kolmainust ei saa käsitleda abstraktse filosoofilise süsteemina. Damaskinose jaoks on Kolmainus Kiriku elav kogemus ja osaduse mudel: just nagu kolm isikut jagavad täiuslikku armastusosadust, kutsutakse inimkonda elama samalaadset osadust – perekonnas, koguduses ja ühiskonnas. Kirikute Maailmanõukogus esitas ta seda mõtet öikumeenilise ühiselu alusena.
Teine oluline mõiste on perikhoresis (kreeka keeles περιχώρησις) – kolme jumalaliku isiku vastastikune läbistamine ja üksteises elamine. Johannese 14:11 sõnastab selle Jeesuse enda suust: „Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus.” Perikhoresis ei tähenda isikute segunemist, vaid nende täiuslikku suhet – igaüks on täielikult teises, kuid jääb ise. Damaskuse Johannes (umbes 676–749), kelle teos „Õigeusu usu täpne esitlus” on õigeusu süstemaatilise teoloogia alustekst, kirjutas: „Isikud on ühendatud, kuid mitte segatud; eristatavad, kuid mitte lahutatud.”
Kolmas märkimisväärne erinevus puudutab filioque’i küsimust. Lääne kirik lisas usutunnistusele, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast (Filioque). Õigeusu kirik peab seda teoloogiliseks veaks: Püha Vaim lähtub ainult Isast, nagu kinnitab Jh 15:26 – „Aga kui tuleb Lohutaja… kes lähtub Isast.” Metropoliit Damaskinose juhtis kristlustevahelisi dialooge, milles see küsimus oli kesksel kohal, rõhutades, et filioque nõrgestab Isa monarhiat ja loob Kolmainuses kaks allikat.
4. Apofaatiline teoloogia ja Kolmainuse saladus
Õigeusu teoloogia läheneb Jumalale kahel viisil: katafaatiliselt (positiivsed väited Jumala olemuse kohta) ja apofaatiliselt (tunnistades, et Jumal ületab kõiki inimlikke mõisteid). Kolmainuse puhul on apofaatiline lähenemisviis eriti oluline: me võime teada, et Jumal on kolm isikut ja üks olemus, kuid see „teadmine” on lõppkokkuvõttes osalemine saladuses, mitte saladuse lahendamine.
Gregoorios Nazianzist tunnistas ausalt: „Olen hoolikalt seda mõtisklenud, et leida mingit maisest analoogiat… kuid ei ole suutnud leida midagi maa peal, millega võrrelda Jumala olemuse iseloomu.” Sarnaselt rõhutab Metropoliit Stefanus, et Kolmainus ei ole probleem, mida tuleb lahendada, vaid saladus, milles tuleb elada – teoloogilise mõtisklemise ja liturgilise elamise kaudu. Tema õppetöö Õigeusu Teoloogilises Seminaris Kottayamis (2009–2022) käsitles pühavaimuõpetust (pneumatoloogiat) Kolmainuse tervikliku tunnetuse lahutamatu osana.
Vladimir Lossky, XX sajandi suur õigeusus teoloog, kirjutas oma teoses „Idakiriku müstiline teoloogia”: „Kolmainuse ja põrgu vahel ei ole muud valikut.” Sellega tähendab ta, et Kolmainuse dogma ei ole teisejärguline õpetus – see on alus, millel seisab kogu kristlik elu ja päästmine. Inimene, kes on loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:27), on loodud osalema Kolmainuse osaduses.
5. Kolmainus liturgias ja vaimuelus: Praktilised mõõtmed
Õigeusu Kirik ei piirdu Kolmainuse teoloogilise mõtestamisega – kogu liturgiline elu on Kolmainuse doksologias. Jumalik Liturgia algab sõnadega: „Õnnis on meie Jumala kuningriik, Isa ja Poja ja Püha Vaimu, nüüd ja alati ja igavesti.” Iga laupäeva eelõhtu vespers, iga püha toimetus, ristimine, laulatamine ja matusetoimetus on struktueeritud Kolmainuse nime ümber. Ristimistoimingus ristitakse usklik „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” – see ei ole pelk vormel, vaid osalemise akt jumalikku elu.
Metropoliit Damaskinose on kirjutanud, et Kolmainuse dogma on sotsiaalse eetika aluseks: nii nagu kolm isikut elavad täiuslikus vastastikuses andmises ja armastuses, nii on kristlane kutsutud elama teiste jaoks. Püha Johannes Krisostomos sõnastas sama mõtte: „Kristluse täiuslikuim reegel, selle täpne määratlus, selle kõrgeim tipp on see: otsida seda, mis on kõigile kasulik.” See on Kolmainuse teoloogia rakendus inimühiskonnas.
Kolmainuse ikoon – eriti Andrei Rublevi (umbes 1360–1430) kuulus „Püha Kolmainuse ikoon”, mis kujutab Aabrahami kolme külalist (1Ms 18) – on õigeusu spiritualiteedis erilise tähtsusega. Ikoon kujutab kolme inglit laua ümber, suunates pilgud üksteisele, luues avatud ringi, millesse kutsutakse ka vaatajat astuma. See on visuaalne teoloogia: Kolmainuse osadus on avatud, kutsub inimese osadusse.
6. Kolmainuse valed tõlgendused läbi ajaloo
Õigeusu teoloogia on ajalooliselt kaitsnud Kolmainuse õpetust mitmete hereesiate eest. Arianisim (IV saj) õpetas, et Poeg on loodud olend, kes on Isast vähem jumalik – selle hukka mõistis Nikaia kirikukogu 325. aastal. Sabellianisim (III saj) väitis vastupidist: Jumal on üks isik, kes ilmub kolmes erinevas rollis (Isa Vanas Testamendis, Poeg inkarnatsiooniks, Püha Vaim nelipühil) – see eitas isikute tegelikku eristumist. Tritheism läheb liiale vastupidises suunas, õpetades kolme erinevat jumalat – see on tegelikult polüteisim.
Metropoliit Stefanus on oma õpetuses rõhutanud, et nende hereesiate ajalugu on kasulik, sest need näitavad, kui kerge on Kolmainuse saladust lihtsustada. Õige tee on hoida pinget ühe ja kolme vahel, ilma et kustutataks kummatki tõde. See on põhjus, miks Kappadookia kirikuisade formuleering – mia ousia, treis hypostaseis – jääb klassikaliseks ja ainuõigeks väljenduseks.
7. Kolmainus ja inimese väärikuse teoloogia
Üks õigeusu teoloogia sügavamaid mõtteid on see, et inimese loomine „Jumala näo järgi” (1Ms 1:27) tähendab loomist Kolmainuse kujuks. Kuna Jumal on suhetes – Isa, Poeg, lähteja –, siis on inimene oma sügavaimas olemuses suhteline olend: loodud koos, kogukonnaks, armastuseks. Gregoorios Nüssast kirjutas, et inimlik hing kannab eneses Kolmainuse jäljendit.
Metropoliit Damaskinose on oma öikumeenilises teoloogias väitnud, et Kolmainuse dogma on kõige sügavam alus inimõigustele ja inimväärikusele: iga inimene on loodud jumalikku osadusse ja kannab endas jumalikku kujutist. See tähendab, et inimese väärkohtlemine ei ole pelgalt eetiline viga, vaid teoloogiline kuritegu Kolmainuse vastu.
Vene mõtleja Nikolai Fjodorov on öelnud: „Meie sotsiaalne programm on Kolmainuse dogma.” See lühike lause tiivustab õigeusu ühiskondliku teoloogia südame: Kolmainus ei ole pelgalt kirikuliturgia teema, vaid kogu inimühiskonna kutse elada üksteist andvas armastuses. Metropoliit Damaskinose tõi selle mõtte Kirikute Maailmanõukogu öikumeenilise töö keskmesse.
Kokkuvõte
Püha Kolmainus – Holy Trinity explained – on kristliku usu sügavaim saladus ning õigeusu teoloogia sõnul ka kõige praktilisem tõde. Õigeusu vaade Kolmainusele (Orthodox view of Trinity) erineb lääne traditsioonist ennekõike Isa monarhia, filioque’i tagasilükkamise ja apofaatilise lähenemise poolest – kuid veelgi enam on see eristus rõhuasetuses: Kolmainus ei ole esmalt dogma, mida mõista, vaid elu, millest osa saada.
Piibellikud alused – Jeesuse ristimine (Mt 3:16–17), suur läkitussõna (Mt 28:19), Johannese proloog (Jh 1:1) ja Pauluse apostliku tervituse (2Kr 13:13) – kinnitavad Kolmainust nii Vanas kui ka Uues Testamendis. Nikaia (325) ja Konstantinoopoli (381) kirikukogud kinnistasid Kappadookia kirikuisade abil klassikalise doktriini: mia ousia, treis hypostaseis – üks olemus, kolm isikut.
Metropoliit Stefanus on rõhutanud Kolmainuse pneumatoloogilist mõõdet – Püha Vaimu rolli Kiriku ja üksiku uskiku elus – tuginedes oma õppetööle ja pastoraalteoloogiale. Metropoliit Damaskinose (Papandreou), maailmakuulus teoloog ja öikumeeniline liider, on toonud Kolmainuse dogma kirikutevahelisse dialoogi, rõhutades, et Kolmainuse tõde on alus nii kirikutevaheliseks ühtsuseks kui ka inimkonna väärikuse mõistmiseks.
Lõpuks on Kolmainus see, mida Gregoorios Nazianzist kirjeldas: saladus, kus üks ja kolm on nii lahutamatult läbi põimunud, et neid eraldada püüda tähendab kaotada mõlemad. Õigeuskliku jaoks ei ole Kolmainuse tundmine intellektuaalne saavutus, vaid armastuses elamine – osalemine selles jumalikus osaduses, mida Isa, Poeg ja Püha Vaim on igavesti jaganud.
Allikad ja kirjandus
1. Basileios Suur. De Spiritu Sancto (Püha Vaimu kohta). Nicene and Post-Nicene Fathers, 2. sari, kd 8. Buffalo, NY: Christian Literature Publishing Co., 1895.
2. Gregoorios Nazianzist. Viis Teoloogilist Kõnet (Orationes 27–31). Tõlk. Frederick Williams & Lionel Wickham. Crestwood: Saint Vladimir’s Seminary Press, 2002.
3. Damaskuse Johannes. Õigeusu usu täpne esitlus (De Fide Orthodoxa). PG 94.
4. Lossky, Vladimir. The Mystical Theology of the Eastern Church. London: James Clarke & Co., 1957.
5. Metropoliit Damaskinose (Papandreou). The Theological Dialogue. Chambésy: Orthodox Centre of the Ecumenical Patriarchate, 1993. Vt ka: oikoumene.org/resources/documents/metropolitan-damaskinos-of-andrianople
6. Metropoliit Stefanus (Malankara Õigeusu Kirik). Teoloogiline õppetöö Õigeusu Teoloogilises Seminaris Kottayamis (2009–2022). Vt: indianorthodoxuk.org/diocesan-metropolitan
7. Ware, Kallistos (Metropoliit Kallistos). The Orthodox Church. London: Penguin Books, 1997.
8. OrthodoxWiki: Holy Trinity. orthodoxwiki.org/Holy_Trinity (viimati muudetud 26. oktoober 2024).
9. Coptic Orthodox Diocese of Los Angeles. An Introduction to the Orthodox Conception of the Holy Trinity. lacopts.org/orthodoxy/our-faith/the-holy-trinity
10. Piibel. Eesti Piibliselts, 1997/2012 tõlge. Viidatud tekstikohad: 1Ms 1:26–27; Ps 110:1; Js 6:3; Mt 3:16–17; Mt 28:19; Jh 1:1; Jh 14:11; Jh 15:26; Rm 5:5; 2Kr 13:13.
SEO märksõnad: Holy Trinity explained | Orthodox view of Trinity | What is the Trinity in Christianity
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
- Neitsi Maarja õigeusus: Theotokos. Miks teda kutsutakse Jumalaemaks - 20. veebr. 2026
- Suur Paast 2026: Täielik Õigeusu Juhend Palve, Paastu ja Meeleparanduse Kohta - 19. veebr. 2026
- Püha Kolmainus Õigeusu teoloogias: Kõige Püham Müsteerium Kristlikus teoloogias - 19. veebr. 2026
