Usutunnistus

Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus

Ma usun ühte Jumalasse,
Kõigeväelisse Isasse,
taeva ja maa,
kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.

Ja ühte Issandasse, Jeesusesse Kristusesse,
Jumala Pojasse,
ainsasse sündinusse,
kes on Isast sündinud enne kõiki aegu,
Valgus Valgusest,
tõeline Jumal tõelisest Jumalast,
sündinud, mitte loodud,
üks olemus Isaga,
kelle läbi kõik on loodud;
kes meie, inimeste, ja meie päästmise pärast
tuli taevast alla,
ja sai lihaks Pühast Vaimust ja Neitsi Maarjast,
ning sai inimeseks;
risti löödud meie eest Pontius Pilaatuse all,
kannatas ja maeti,
ja kolmandal päeval tõusis üles,
kirjade järgi,
ja läks üles taevasse,
istub Isa paremal käel,
ja tuleb taas kirkuses,
kohut mõistma elavate ja surnute üle,
ja Tema riigil ei ole lõppu.

Ja Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Eluandjasse,
kes lähtub Isast,
keda koos Isaga ja Pojaga kummardatakse ja austatakse,
kes on rääkinud prohvetite kaudu.

Ja ühte püha, katoolse ja apostlikku Kirikusse.

Ma tunnistan üht ristimist pattude andeksandmiseks.
Ma ootan surnute ülestõusmist
ja tulevase maailma elu.

Ida-Õigeusu Kiriku Usutunnistus

Püha Traditsiooni, Oikumeeniliste Kirikukogude ja Püha Kirjaga kooskõlas

I. Püha Kolmainsusest

Me kuulutame ja usume ühte tõelisesse elavasse Jumalasse – igavesesse, kehata, piiramatule väele, tarkusele ja headusele – kes on kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja Hoidja. Sellesse jumalikku ühtsusse kuulub kolm ühe olemuse, väe ja igavikulisusega Isikut: Isa, Poeg ja Püha Vaim – kolm erinevat Jumalikku Isikut, kes on olemuselt üks ja jagamatu Kolmainsus, võrdsed au, väe ja igavikulisuse poolest.

Püha Vaim lähtub ainuüksi Isast (Jh 15:26), nagu tunnistab muutmatu Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus, mis on kinnitatud esimese ja teise oikumeenilise kirikukogu poolt aastatel 325 ja 381. Ükski osaline – ei kirikukogu, piiskopkond ega üksikisik – ei oma õigust seda usutunnistust ühepoolselt muuta.

„Pühitsetu on Issand, meie Jumal.” (Psalm 99:9) „Ajastute Kuningale, surematule, nähtamatule, ainsale Jumalale olgu au ja kirkus igavesest ajast igavesti. Aamen.” (1Tm 1:17)

II. Jumala Pojast – tõelisest Jumalast ja tõelisest Inimesest

Jeesus Kristus on elava Jumala Poeg (Mt 16:16), Kirkuse Issand (1Kr 2:8), Jumala ainusündinud Poeg, Jumala Sõna – igavene, kaassünnitud Isaga, mitte loodud. Ta on tõeline Jumal ja tõeline Inimene, kelle kaks loomust – jumalik ja inimlik – on ühendatud lahutamatult, segunemata ja muutumata, ühes Isikus, nagu kuulutas Kalkedooni kirikukogu aastal 451.

Tema inimeseks saamine toimus Püha Vaimu toimimise ja Neitsi Maarja imepärase neitsisünni kaudu. Neitsi Maarja on Theotokos – Jumala Sünnitaja –, nagu kinnitati Efesose kirikukogul aastal 431. See tiitel ei ülistata pelgalt Maarjat, vaid tunnistab Kristuse jumalikku loomust.

Issand Jeesus Kristus tõeliselt kannatas, löödi risti, suri ja maeti – ning tõusis kolmandal päeval ihuliselt surnuist üles. Tema ülestõusmine on meie pääste ja uue elu alus (1Kr 15:17). Ta läks üles taevasse, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle ning Tema kuningriigil ei ole lõppu (Tn 7:13–14).

III. Püha Vaimust

Püha Vaim on kolmas Isik Kolmainsuses – tõeline ja igavene Jumal, Isa-sündinud Poeg. Ta on üks olemuselt, ülevuselt ja kirkuselt Isa ja Pojaga. Püha Vaim lähtub Isast (Jh 15:26) ja puhkab Pojal. Tema lähetab Kirik maailma, et ta ilmutaks Kristust, annaks uut elu, pühitseks sakramentide kaudu uskujaid ning juhataks neid theosise teel.

Püha Vaim ei ole pelgalt Jumala jõud, vaid täielik Jumalik Isik, kes elab kirikus alates nelipühapäevast, kandes edasi apostlikku traditsiooni, kinnitades kiriku õpetust ja pühitsedes uskujaid.

IV. Pühast Kirjast ja Püha Traditsioonist

Ida-Õigeusu kirik usub, et täislik Jumala ilmutus on antud meile kahes lahutamatus allikas: Püha Kirjas ja Püha Traditsioonis. Need kaks ei ole vastandid ega konkureeri – nad on ühe ja sama ilmutuse kaks mõõdet.

Pühakiri (Vana ja Uue Testamendi kanooniline kogu, sealhulgas Septuaginta täiskaanon) on Jumala inspireeritud Sõna. Siiski ei ole Pühakiri iseenesest kõikidele läbipaistev ega enesepiisav – seda tuleb lugeda ja tõlgendada Kiriku Traditsiooni valguses, sest Pühakiri sündis Kiriku sees, mitte väljaspool seda.

Püha Traditsioon hõlmab:

Seitsme Oikumeenilise Kirikukogu õpetusi ja kaanone (325–787 pKr)
Kirikuisade kirjutisi ja teoloogiat
Liturgilist jumalateenistuse pärandit
Apostlikku korraldust ja elupraktika

Põhimõte sola scriptura – „ainult Pühakiri” – on Õigeusu traditsiooni ajaloolisest vaatepunktist võõras ja küsitav. Kirik ei allunud Pühikirjale kui välisele mõõdupuule, vaid Pühakiri kujunes Kiriku kogemuses ja teda tõlgendab Kirik.

V. Pärispatust ja inimese langenud loomusest

Õigeusu kirik usub, et Aadam ja Eeva langesid – ning selle tagajärjel sai kogu inimkond osaliseks langenud loomusest: surelikust, kalduvusest kurjale ja haavatavusest patule. Seda nimetatakse esiisade patu pärandiks (ancestral sin).

Ent Õigeusu kirik ei õpeta Augustinuse läänelikku arusaama süülistest pärispatust – nagu oleksid kõik inimesed Aadama üleastumise eest individuaalselt süüdi. Inimene ei kanna Aadama süü moraalselt juriidilist vastutust, vaid kannatab selle tagajärgede all – surma, nõrkuse ja kirgede all. Lunastus ei ole seega ainult süüdistuse kustutamine, vaid tervendamine ja loomu uuendamine.

VI. Vabast tahtest ja Jumala armust

Õigeusu kirik usub, et ka pärast Aadama langemist säilib inimeses Jumala näo (imago Dei) vari – inimene on suuteline reageerima Jumala armule. Pääste ei ole ühepoolne Jumala tegu inimese passiivse vastuvõtmise käigus, vaid sünergia – Jumala armu ja inimese vaba tahte koostöö.

See ei tähenda, et inimene päästaks ennast. Ilma Jumala armuta on pääste võimatu. Kuid Jumal ei sunni pääsust peale – Ta kutsub, ja inimene vastab. Nagu ütleb Püha Johannes Krisostomos: „Jumal tahab kõiki päästa, kuid kellegi vastu tahtmist ei päästa.”

VII. Inimese õigeksmõistmisest ja theosisest

Ida-Õigeusu päästeõpetus on olemuselt terviklikum kui lääneliku teoloogia legaalne õigeksmõistmise mudel. Pääste on theosis – jumalikustamine, protsess, mille kaudu inimene saab osaliseks Jumala elus ja loomusest (2Pt 1:4).

Theosis ei tähenda Jumala olemuseks saamist, vaid osalemist Jumala energiates – Tema armastuses, valguses ja pühaduses. Nagu ütles Püha Athanasiose Aleksandriast: „Jumala Poeg sai inimeseks, et me võiksime saada jumalikeks.”

Pääste on seega mitte ühekordne sündmus, vaid eluaegne teekond: ristimisest läbi sakramentide, meeleparanduse ja vaimuliku kasvamise kuni ülestõusmiseni. Õigeks ei arva meid pelgalt kuulutus ega usutunnetus, vaid elav osalemine Kristuse elus Kiriku Pühadesse Saladustesse kaudu.

VIII. Headest tegudest

Head teod ei ole pääste tingimus ega teenimise vahend, kuid on pääste vili ja theosise väljendus. Inimene, kes elab tõeliselt Kristuses, kannab loomulikult armastuse, halastuse ja vooruse vilju – nagu puu tuntakse oma viljast.

Õigeusu kirik ei lükka tagasi askeesi, paastumist, palvet ja almust – vastupidi, need on vaimuliku elu lahutamatu osa, mis aitavad inimesel võidelda kirgede vastu ja avada oma südame Jumala armule. Need ei teeni pääsemist teo-meritokraatlikult, vaid kaasavad inimese aktiivselt Jumala elu jagamisse.

IX. Kirikust – ühest, pühast, katoliiklikust ja apostlikust

Ida-Õigeusu kirik usub, et ta on Jeesuse Kristuse asutatud üks, püha, katoliiklik ja apostlik Kirik, mis sai alguse Nelipühal (Ap 2) ja jätkub tänaseni katkematu apostliku järjepidevuse kaudu.

Kirik ei ole pelgalt usklike kogum ega nähtamatu vaimne suurus – ta on Kristuse Ihu (1Kr 12:27), milles Kristus ise on pea ja Püha Vaim on hingav elu. Kiriku piirid ei ole täielikult määratletavad inimlikult, kuid Kiriku täius on seal, kus on apostlikud sakramendid, õige õpetus ja piiskoplik järjepidevus.

Kirikul on hierarhiline korraldus: piiskopid, preestrid ja diakonid. Piiskopid on apostlite mantlipärijad, kelle ordineerimine toimub käte pealepanemise kaudu apostlikust järjepidevusest. Oikumeeniline Konstantinoopoli Patriarh on „esimene võrdsete seas” – ta ei oma paavstlikku ülemvõimu, vaid au-esimesust (primaadust) ühtsuse teenimiseks.

X. Seitsmest Pühast Saladusest (Sakramendist)

Ida-Õigeusu kirik tunnustab seitset Püha Saladust (mysterion), mida tähistatakse ka sakramentidena. Need ei ole pelgalt välistähised ega sümbolid – nad on Jumala reaalne toimimine nähtavate märkide kaudu, mille läbi antakse usklikule Püha Vaimu and ja armuosadus:

Ristimine – kolmekordne kastmine Kolmainsuse nimel; kirikuga ühinemine, patu andeksandmine ja uue elu algus Kristuses. Laste ristimine on kiriklikult tunnustatud iidne tava.
Krismamine (Müropomamine) – Püha Vaimu anni andmine vahetult pärast ristimist; iga ristitu „isiklik nelipüha”.
Euharistia (Jumalik Liturgia) – „Saladuste Saladus”. Leib ja vein saavad Kristuse tõeliseks Ihuks ja Vereks. Kirik kasutab mõistet metabolē – saladuslik muutumine – seletamata seda läänelikult transsubstantsiaalsuse skoolastilise keelega. Euharistia on theosise tee keskseim toitmine.
Piht (Meeleparanduse Saladus) – Jumal annab patud andeks preestri tunnistuse kaudu. Preester ei ole kohtunik, vaid vaimulik arst ja tunnistaja. Patt on Õigeusu arusaamul eelkõige haigus, mitte juriidiline üleastumine; piht on tervendamine, mitte karistuse tühistamine.
Abielu – mehe ja naise igavene ühendus Kristuses, mida tähistatakse pärjapanekuga; sakrament, mis osutab Kristuse ja Kiriku osadusele.
Ordinatsioon (Pühad Ordenid) – diakonaadi, preesterluse ja piiskopaadi andmine käte pealepanemise kaudu apostliku järjepidevuse säilitamiseks.
Haigete salvimine (Püha Õlimine) – kehalise ja vaimse tervenemise sakrament, mida antakse haiguse, nõrkuse ja surma läheduse korral.

Erinevalt teatud läänelikust käsitlusest ei piira Õigeusu kirik sakramentide arvu rangelt seitsmele – kogu kiriku elu on oma olemuselt sakramentaalne, sest Püha Vaim toimib kõiges, mis toimub Kiriku sees.

XI. Ikonidest ja Pühakute austamisest

Ida-Õigeusu kirik usub, et ikoonid – Kristuse, Theotokose ja pühakute pühapildid – on teoloogilised tunnistused Kristuse Inkarnatsioonist. Kuna Jumal ise sai nähtavaks inimese kujul, on ta kujutatav. Ikoonide austamine (proskynēsis) ei ole jumalateenimine (latreia), mis kuulub üksnes Jumalale, vaid au avaldamine nende kaudu neile, keda nad kujutavad.

Nikaia teine oikumeeniline kirikukogu (787 pKr) kinnitas ikoonide austamise õigsuse ja mõistis hukka ikonomahhia – ikonoklasmi – kui ketserluse.

Pühakute eestpalve – Õigeusu kirik usub, et pühakud elavad Jumalas ja nende eestpalve on tõhus. Palvetamine koos pühakute kaasabiga ei ole ebausu ilming, vaid Kiriku – nii maise kui taevase – ühtsuse väljendus.

XII. Jumala Sõnast inimestele mõistetavas keeles

Alates apostlite ajast on Kirik kuulutanud evangeeliumi ja toimetanud Pühasid Saladusi rahvakeeltes. Misjonärid Küriil ja Metodios tõlkisid juba 9. sajandil liturgia slaavi keeltesse. Õigeusu kirik usub, et jumalateenistus peab olema mõistetav kogudusele, kuid liturgiline keel peab samas kandma sakraalset väge ja pühaduse tunnet.

XIII. Kristuse ainsast ohvrist

Kristuse ristisurm on täielik, lõpetatud ja korduv lunastusohver (Hb 10:10–14). Euharistia ei ole Kristuse ohvri kordamine, vaid selle saladuslik kohalolu tegemine (anamnēsis) – sama Kristus, sama ohver, üks kord toodud Kolgatal, on euharistiline kohalolu igal Jumalikul Liturgial. See on kirikulike dogmade kohaselt üks ja sama ohver, mitte uus.

XIV. Vaimulike abielust ja tsölibaadist

Ida-Õigeusu kirik austab mõlemat vaimuliku eluteed: preestrid ja diakonid võivad olla abielus (abielu peab olema sõlmitud enne ordinatsiooni); piiskopid valitakse mungapreestrite hulgast, kes on teinud tsölibaadilubaduse. Mungaelu ja tsölibaati peetakse kõrgeimaks vaimuliku enesepühendumise väljenduseks, kuid see ei ole kõigi vaimulike kohustus.

XV. Meeleparandusest pärast ristimist

Õigeusu kirik usub kindlalt, et meeleparandus on alati võimalik. Ükski patt – olgu kui raske tahes – ei ole andeksandmatu, kui inimene pöördub tõelise kahetsusega Jumala poole. Patu ja armu vahel ei ole piiri, mida Jumala halastus ei suuda ületada.

Pärast ristimist patustamine ei tähenda armu lõplikku kaotust. Pihi sakrament on Kirikus saadaval jätkuva meeleparanduse tee ja vaimuliku tervenemise vahendina. Nii ütleb Kiriku Püha Isaak Süürlane: „Kui oled palju langenud, tõuse palju – iga kord. Jumal ootab.”

XVI. Surnute eest palvetamisest

Ida-Õigeusu kirik palvetab lahkunute eest igal Jumalikul Liturgial ning eriti määratud mälestuspäevadel (panikhida). See ei põhine läänelikul puhastustule (purgatorium) õpetusel, vaid Kiriku ühtsuse teoloogial: surnud ja elavad on ühe Kiriku liikmed, ning meie palved jõuavad nendeni Jumala halastuse kaudu.

Kiriku ühtsus ei katke surmaga – see lihtsalt muutub teistsuguseks.

XVII. Kiriku rituaalidest ja Jumalateenistuse korrast

Liturgiline mitmekesisus on Kiriku ajaloos alati eksisteerinud – erinevad traditsioonid (Bütsants, Aleksandria, Antiookia) kannavad sama usku erinevates liturgilistes keeltes ja vormides. Kõik need traditsioonid peavad siiski järgima oikumeeniliste kirikukogude poolt kinnitatud kaanoneid ja dogmasid.

Liturgia ei ole pelgalt teenistuskorrus – see on osalemise viis taevase reaalsusesse, kus Kirik on korraga maa peal ja taevas, ajas ja igavikus.

XVIII. Kristlaste varast

Kristlaste vara ja omand on igaühe oma, kuid armastuse ja osaduse vaim kutsub usklikke jagama oma küllusest vaestega, toetama kirikut ja kandma teiste koormaid (Gl 6:2). Varane Kirik elas jagamise vaimus (Ap 2:44–45), mis on igavene eeskuju, mitte möödunud ideaal.

Lõpetus: Usutunnistuse alus

See usutunnistus põhineb:

Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusel (325/381 pKr)
Seitsme Oikumeenilise Kirikukogu otsustel (325–787 pKr)
Pühal Kirjal Kiriku Traditsiooni valguses tõlgendatuna
Kirikuisade teoloogial – eriti Athanasiose, Basiliuse Suure, Gregorios Teoloogile, Johannese Krisostomose, Maximos Tunnistaja ja Gregorios Palamase kirjutistel

Au Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule, nüüd ja alati ja igavesest ajast igavesti. Aamen.

Koostatud Ida-Õigeusu kiriku Püha Traditsiooni, Kirikuisade teoloogia ja oikumeeniliste kirikukogude õpetuse alusel.

Rate this page