Views: 15
Jeesuse Kristuse elu: mida teame tema sünnist, õpetustest ja surmast?
Süvaanalüüs Jeesuse Kristuse elust — ajalooline tõendusmaterjal, sünnilood evangeeliumide valguses, tema kesksed õpetused, Tooma evangeeliumi ja apokrüüfide koht ning õigeusu soterioloogiline vaade tema surma ja ülestõusmise tähendusele. Piiblitsitaadid Piibel.net 1968. aasta tõlkest.
Sissejuhatus: kes oli Naatsareti Jeesus?
Vähe on ajaloos kujusid, kelle elu, surma ja sõnade üle oleks kaks aastatuhandet nii intensiivselt vaieldud kui Jeesus Naatsaretlase üle. Tema kohta on kirjutatud rohkem raamatuid kui ühestki teisest inimesest ajaloos, ent samal ajal on tema kohta käiv kindel ajalooline teadmine üllatavalt napp — peaaegu kogu meieni jõudnud materjal pärineb tema enda järgijate ringist. See essee püüab olla aus mõlemas suunas: näidata, mida ajalooteadus ja tekstikriitika tegelikult suudavad tõestada, ja samal ajal avada, mida kristlik kirik — eriti õigeusu traditsioon — on Jeesuse isikus ja surmas ikka ja jälle ära tundnud kui midagi enamat kui pelgalt ajalugu.
Ajalooline Jeesus: mida ütlevad allikad väljaspool evangeeliume?
Jeesus ise ei jätnud maha ühtki kirjutist. Tema õpetus levis algul suulisena, ning kirjapandud evangeeliumid valmisid alles aastakümneid pärast tema surma. See ei tähenda aga, et Jeesuse ajalooline eksistents oleks kahtluse all — vastupidi, teadlaste konsensus on selles küsimuses erakordselt ühemõtteline.
Juudi ajaloolane Flavius Josephus mainib Jeesust oma teoses “Antiquitates Judaicae” (u 93–94 pKr) kahes kohas. Pikem katkend, tuntud kui Testimonium Flavianum, sisaldab hilisemaid kristlikke lisandusi, kuid selle tõenäoliselt ehtne tuum kirjeldab Jeesust tarkuseõpetajana, kelle Pilatus ristile mõistis ja kelle poolehoidjad talle truuks jäid. Teine, vähem vaieldud koht (raamat 20) nimetab Jeruusalemmas hukatud Jaakobust “Jeesuse, keda hüütakse Kristuseks, vennaks”. Rooma ajaloolane Tacitus kirjutab omakorda oma “Annaalides” (u 117 pKr), et nimetuse “kristlased” andja Kristus oli Tiberiuse valitsemisajal Pontius Pilatuse käsul hukatud — katkend, mida peetakse üldiselt autentseks, sest kristlusesse vaenulikult suhtunud Tacitusel polnud põhjust seda fakti välja mõelda. Ka Suetonius ja Plinius Noorem viitavad 2. sajandi alguse Rooma allikates kristlaste liikumisele ja Kristusele kui selle rajajale.
Tartu ülikooli usuteadlane Ain Riistan ja teised on rõhutanud, et antiikallikate vaikimine mõne isiku kohta ei ole iseenesest tõend tema mitteeksisteerimisest — samamoodi vaikivad antiikallikad ka mitmest kahtlemata ajaloolisest tegelasest, näiteks rabi Hillelist. Saksa uusaja-Jeesuse-uurimise suurkuju Gerd Theißen on koos Annette Merziga oma raamatus “Der historische Jesus” jõudnud järeldusele, et teadlaste seas valitseb konsensus: Jeesuse ajaloolisuses ei ole tõsist alust kahelda. Nii Josephus kui Tacitus, ehkki mõlemad kirjutasid kristlusest kõrvalseisjatena või selle suhtes kriitiliselt, kinnitavad sama põhiraamistikku: 1. sajandi Juudeas tegutses Jeesus-nimeline õpetaja, kelle Pontius Pilatus hukkas, ning tema järgijate liikumine mitte ei kadunud, vaid kasvas.
Jeesuse sünd: Petlemm, Naatsaret ja evangeeliumide erinev tunnistus
Kaks sünnilugu, kaks rõhuasetust
Neljast evangeeliumist räägivad Jeesuse sünnist ainult kaks — Matteus ja Luukas. Markuse evangeelium ei huvitu Jeesuse sünnist üldse: tema jutustus algab alles Jeesuse ristimisega. Johannese evangeeliumi jaoks on sünd teoloogiliselt keskne juba prologis (“Ja Sõna sai lihaks”, Jh 1:14), kuid ka tema ei tea midagi Petlemmast — vastupidi, Jh 7:41–42 osutab, et Jeesuse vastased kasutasid tema Galilea päritolu argumendina tema vastu, sest Messias pidanuks pärinema Petlemmast.
Matteuse ja Luuka sünnilood on omavahel sõltumatud ning erinevad märgatavalt: Matteusel tulevad idamaa targad ning perekond põgeneb Egiptusesse; Luukal on kesksel kohal Rooma rahvaloendus, karjased väljal ning taevaväe ülistuslaul. Mõlemal on siiski kaks ühist tuumikväidet: Jeesus sündis Petlemmas ning ta sündis Neitsi Maarjast, ilma mehe põhjusliku osaluseta (Mt 1:18–25; Lk 1:26–35).
Petlemm või Naatsaret?
Uue Testamendi teadus on seda küsimust palju uurinud. Enamik evangeeliumikohti kutsub Jeesust “Naatsaretlaseks” — isegi kurjad vaimud kõnetavad teda nõnda (Mk 1:24) — ning Markus ja Johannes eeldavad vaikimisi, et tema kodulinn oligi ka sünnikoht. Theißen ja Merz järeldavad oma uurimuses, et kogu evangeelses pärimuses on Jeesuse kodulinnaks Naatsaret ning Petlemma-sünnilugu võib olla tõlgendus, mis sündis prohvet Miika (Mi 5:1) ettekuulutusest, et Messias pidi sündima Taaveti linnas. Teisalt on Petlemma-traditsiooni kasuks argumente omajagu: ainult Matteusel on selge huvi Petlemma pühakirjaline põhjendamine, kuid Luukas — kes seda argumenti ei kasuta — kinnitab siiski sama sünnikohta täiesti iseseisvalt. Lisaks räägib Petlemma kasuks Jeesuse taavetlik sugupuu ning asjaolu, et Petlemma koopa sünnikohana kinnitas juba 2. sajandi kristlik apologeet Justin Märter — see on varaseim ja järjekindlaim paikkondlik pärimus, ilma ühegi konkureeriva kohapakkumiseta antiikajal.
Ausa teoloogilise vastuse sõnastab hästi Eesti Kiriku ajalehe artikkel ajaloolis-kriitilisest meetodist: kristliku usu seisukohalt jääb Jeesus Kristuseks ka siis, kui tema täpne sünnikoht jääb ajaloolises mõttes lõplikult kindlaks tegemata. Oluline pole geograafiline detail, vaid usutunnistuse tuum: Sõna sai lihaks, Jumal sündis inimeseks ja lunastas inimkonna.
Sünniaeg: miks tähistame jõule 25. detsembril?
Ükski evangeelium ei anna Jeesuse sünnikuupäeva. Varaseim teadaolev kindel viide 25. detsembrile pärineb aastast 336 pKr, ehkki juba 3. sajandi alguse allikates (Hippolytos) leidub jälgi arvutustest, mis seovad Kristuse “genesise” jaanuari algusega. Kirikuisa Augustinus kinnitab hiljem, et pärimuse kohaselt sündis Kristus 25. detsembril. Enamik nüüdisaegseid uurijaid peab seda kuupäeva sümboolseks — seotud talvise pööripäeva ja valguse võiduga pimeduse üle — mitte ajaloolis-astronoomiliseks faktiks.
Piibel.net 1968. aasta tõlke järgi kirjeldab Luukas sündmust lihtsuses: “Ja nad tulid tõtates ning leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes” (Lk 2:16). Karjased, kes ilmutuse said, läksid tagasi “Jumalale au andes ja teda kiites” (Lk 2:20) kõige eest, mida nad olid näinud ja kuulnud. Kaheksandal päeval, nagu juudi tava nõudis, anti lapsele nimeks Jeesus — nimi, mille ingel oli määranud juba enne tema eostumist (Lk 2:21).
Kokkuvõttes: Jeesuse sünni ajaloolist tuuma — tema sündimist Palestiinas Heroodes Suure valitsemisaja lõpul, tema päritolu Naatsaretist ja tema seost Taaveti sugupuuga — peab valdav osa teadlasi usutavaks. Tema täpne sünnikoht ja -kuupäev jäävad aga küsimusteks, mille lahendamisel tuleb eristada ajaloolist rekonstruktsiooni ja teoloogilist tunnistust — nagu ka evangelistid ise seda tegid, kui nad Vana Testamendi ettekuulutusi Jeesuse loosse põimisid.
Jeesuse peamised õpetused
Jumalariik kui kesksõnum
Kõigi kolme sünoptilise evangeeliumi (Matteus, Markus, Luukas) läbiv teema on Jumalariigi (kreeka basileia tou theou) kuulutamine. Jeesus ei õpetanud abstraktset filosoofiat, vaid kutsus üles meeleparandusele ja usule heasse sõnumisse selle kohta, et Jumala valitsus on juba lähedal ja samas alles täisulatuses tulemas. Ta kuulutas seda tähendamissõnades — sinepiseemnest, kadunud lambast, kadunud pojast, kümnest neitsist — mis kõnetasid lihtrahvast kujundlikult ja jätsid ruumi mõtisklemiseks, mitte doktrinaalseks kokkuvõtteks.
Mäejutlus ja armastuskäsk
Matteuse 5.–7. peatükis koondatud Mäejutlus on Jeesuse eetilise õpetuse tuum: õndsakskiitmised (vaesed vaimus, leinajad, tasased, õigust näljutsevad, halastajad, puhtsüdamlikud, rahutegijad), käsk armastada mitte ainult lähimest, vaid ka vaenlast, hoiatus kohtumõistmise vastu ning kutse mitte koguda vara maa peale, vaid taevasse. Kui juudi käsuõpetajad küsisid, milline on tähtsaim käsk, vastas Jeesus kahe käsu kokkuvõttega: armasta Issandat, oma Jumalat, kogu südamest, ja armasta oma ligimest nagu iseennast (vrd Mt 22:37–39; Mk 12:29–31) — sünteesides sellega Toora 613 käsku kahte lausesse, mis jäid kristliku eetika alustalaks tänaseni.
Imeteod ja autoriteet
Evangeeliumid kirjeldavad rohkelt paranemisi, kurjade vaimude väljaajamisi ja looduse üle valitsemist (tormi vaigistamine, veepealne kõndimine). Ajalookriitiline uurimine suhtub neisse lugudesse erinevalt, kuid ka skeptilisemad uurijad tunnistavad üldiselt, et Jeesus tegutses kaasaegsete silmis imetegija ja eksortsistina — see osa tema mainest on tunnistatud isegi vaenulikes juudi allikates, mis süüdistasid teda “nõidumises”, mitte selles, et ta poleks midagi teinud.
Ristilöömise-eelne pühaõhtusöömaaeg
Vahetult enne oma vahistamist pidas Jeesus jüngritega paasasöömaaja, mille käigus ta seostas leiva ja veini enda ihu ja verega ning andis korralduse: “Seda tehke minu mälestuseks.” See sündmus sai kristliku armulaua (euharistia) aluseks ja on läbi kirikuloo olnud üks vanimaid ja järjekindlamaid kristliku identiteedi tunnusjooni — arheoloogilised leiud, näiteks Megiddo mosaiik (u 230 pKr), kinnitavad euharistilise praktika keskset kohta juba varakristluses.
Lunastus ja surm: soterioloogiline peatükk õigeusu vaates
Rist kui võit, mitte ainult ohver
Lääne teoloogia — eriti pärast Anselm Canterburyst ja reformatsiooni — on Kristuse surma sageli mõtestanud eeskätt juriidilises võtmes: rahulduse (satisfaktsiooni) või asendusliku karistuse kandmisena Jumala õigluse ees. Õigeusu traditsioon ei eita, et Kristuse surmas on ohverdav mõõde, kuid selle rõhuasetus on teine ja vanem: patristlik, sageli Christus Victor ja recapitulatio (taastaastamise) motiividega läbi põimunud käsitlus, mille juured ulatuvad 2. sajandi kirikuisa Irenaeuse ja hiljem Athanasiuse teoloogiasse.
Irenaeus Lyonist õpetas, et Kristus “rekapituleeris” ehk kordas ja parandas oma inimeseksolemises kogu inimsoo ajaloo alates Aadamast — kus esimene Aadam kuuletus surmani ebaõigluses, seal teine Aadam (Kristus) kuuletus surmani õigluses, tuues nõnda tagasi selle, mis oli kadunud. See ei ole vaid võlausalduse kustutamine, vaid inimloomuse enda tervendamine ja taastamine seestpoolt.
Theosis: pääste kui jumalikustumine
Õigeusu soterioloogia keskne mõiste on theosis (θέωσις) — jumalikustumine. See ei tähenda, et inimene muutuks olemuselt Jumalaks, vaid et ta saab osa Jumala armust ja elust, kasvades sarnasusse Jumalaga läbi armu ja koostöö (sünergia). Athanasius Suure kuulus lause — sageli tsiteeritud kokkuvõttena kogu patristlikust inkarnatsiooniteoloogiast — väljendab seda paradoksi: Jumal sai inimeseks, et inimene saaks jumalikuks mitte olemuse, vaid armuosaduse kaudu. Pääste ei ole õigeusu vaates seega ainuüksi süüst vabastamine kohtuliku aktina, vaid inimese tervendamine, uuendamine ja osadus Jumalaga Kristuses Püha Vaimu läbi.
Inkarnatsioon kui lunastuse eeltingimus
Chalcedoni kirikukogu (451) määratles Kristuse üheks isikuks kahes loomuses — tõeliseks Jumalaks ja tõeliseks inimeseks, segunemata ja lahutamata. Õigeusu teoloogia rõhutab, et just see kaksiklooduslik ühtsus teeb lunastuse üldse võimalikuks: ainult see, mis Kristuses omaks võeti (inimloomus tervikuna — mõistus, tahe, keha), sai ka tervendatud ja päästetud. Jeesus koges nälga, väsimust, kurbust ja surma, jäädes samas patuta; tema jumalik loomus jäi muutumatuks, kuid tema inimlik loomus läbis tegelikku kannatust ja tegelikku surma.
Ülestõusmine kui surma enda võit
Kui lääne rõhuasetus jääb sageli seisma ristil — Kristuse ohvril kurja ja patu eest —, siis õigeusu liturgiline ja teoloogiline tähelepanu liigub kiiresti ülestõusmise poole: Kristus tõusis üles, et tähistada võitu surma enda üle, mitte üksnes patusüü tasumist. See pole kahe traditsiooni vastuolu, vaid rõhuasetuse erinevus: mõlemad tunnistavad risti ja ülestõusmise lahutamatust, kuid õigeusk näeb päästet eelkõige ontoloogilise — olemusliku — muutusena inimloomuses endas, mis saab surma kammitsaist vabaks, mitte ainuüksi juriidilise õigustamisena. Theosis algab ristimisega, jätkub euharistiaga ning kasvab läbi kogu elu — palve, paastu, armuandide ja liturgilise osaduse kaudu.
Piibel.net 1968. aasta tõlke sõnul kisendas Jeesus ristil suure häälega: “Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” — ja “heitis hinge” (Lk 23:46). Roomlasest väesalga pealik, nähes toimunut, tunnistas: “See inimene oli tõesti õige!” (Lk 23:47). See lühike stseen kannab endas kogu soterioloogilise pinget: inimlik, tõeline surm, mis on samal ajal ka usutunnistuse hetk — isegi roomlase suus.
Praktiline rakendus tänapäeva kristlasele
Jeesuse elu uurimine ei ole ainult akadeemiline harjutus. Ajaloolise ja teoloogilise tõe kokkupuutepunkt kutsub üles kolme suunda:
- Aususele allikatega. Kristlane ei pea kartma ajaloouurimist ega apokrüüfsete tekstide olemasolu — nende aus hindamine tugevdab, mitte ei nõrgesta usaldust kanooniliste evangeeliumide vastu, mille varajane dateering ja tunnistajate lähedus sündmustele on tekstikriitiliselt selgelt tugevam kui hilistel apokrüüfidel.
- Õpetuse elamisele, mitte ainult tundmisele. Mäejutluse eetika — armastus vaenlase vastu, alandlikkus, halastus — jääb kutseks, mida ei saa ammendada intellektuaalse teadmisega, vaid mis nõuab praktikat igapäevases elus.
- Theosise teele. Õigeusu vaade päästele kui kasvule Jumala sarnasusse tähendab, et vaimulik elu ei lõpe usutunnistusega, vaid algab sellest — palve, paastu ja sakramentaalse osaduse kaudu liigutakse pidevalt sügavamale osadusse Kristusega, kes rekapituleeris inimsoo ajaloo ja avas tee elule.
Kaks palvet
Issand Jeesus Kristus, kes Sa alandasid end ja said inimeseks Neitsi Maarjast, aita mul ära tunda Sinu tulemise ime ka oma argipäevas. Anna mulle karjaste alandlikkust, kes tõttasid Sind otsima, ja tarkade püsivust, kes ei väsinud Sind taga otsimast. Sünnigu Sinu tõde minu südames uuesti, iga päev. Aamen.
Kristus, kes Sa oma ristil ja ülestõusmisel taastasid selle, mis oli kadunud, ja avasid meile tee osadusse Jumalaga, tõmba mind lähemale Sinu tõe juurde. Puhasta mind hirmust ja umbusust, tugevda mind kannatuste kandmisel ning juhi mind theosise teel Sinu sarnasuse poole, Isa ja Püha Vaimu ühtsuses. Aamen.
Trough all this I want to declare this is all from God and to God. All Glory to Him!
- Piibel paljastab: inimese loomise saladus, mida keegi ei räägi – Jumal-Inimene - 23. aug. 2026
- 1. september: Kirikliku uue aasta algus ehk Indiktsioon — Õigeusu liturgilise aasta esimene päev - 21. aug. 2026
- Jumalaema 8. September 2026 : Jumalaema Sündimise püha — Neitsi Maarja sünni tähistamine - 20. aug. 2026
