Views: 20

Mida õpetab õigeusk palve, paastu ja usu jõust deemonite vastu? Palvereeglid, neli suurt paastu, kreeka terminid ja vähetuntud allikad süvaanalüüsis.

Õigeusu Palve, paast ja usk: õigeusu tee deemonite väljaajamiseks

Palve, paast ja usk on kolm sõna, mida õigeusu kirik on kahe tuhande aasta jooksul lugenud kokku kuuluvaks. Põhjus on Markuse evangeeliumi 9. peatükis: Jeesus ütleb jüngritele, kes ei suutnud poisilt tumma vaimu välja ajada, et „seda sugu“ ei saa välja ajada muidu kui palve abil (Mk 9:29). Paljudes käsikirjades lisandub sõna „ja paastu“. Õigeusu jaoks ei ole see lause maagiline valem, vaid terve vaimuelu kokkuvõte: usalduslik usk (πίστις), järjepidev palve (προσευχή) ja ihu-hinge puhastav paast (νηστεία).

See artikkel selgitab, kuidas õigeusk mõistab deemonite väljaajamist (ἐξορκισμός, eksorkismos), millised on õigeusu põhilised palvereeglid, mis on paast ja kuidas väljenduvad neli suurt paastuperioodi. Lisaks vaatame lähemalt allikaid, mida tavaliselt ei tsiteerita: Süüria Aphraati, Hermase „Karjast“, Gaza Barsanuphiost, Evagrios Pontikost ja teisi.

Lühidalt: artikli peamised järeldused

• Õigeusk ei käsitle deemonite väljaajamist üksikisiku „tehnikana“, vaid kiriku palvena, mis toimub sakramentide, pihi ja vaimuliku juhtimise raamistikus.
• Mk 9:29 tekstikriitiline probleem („ja paastu“) ei vähenda paastu tähtsust: õigeusu traditsioon kinnitab seda ühtlasi Tobiti raamatust, Didahhest ja kirikuisadelt.
• Õigeusu palvereegel (κανών) koosneb hommikust ja õhtust, tunnipalvetest, psalmidest, Jeesuse palvest ja liturgilisest palvest.
• Neli suurt paastu on Suur paast, Apostlipaast, Uinumispaast ja Jõulupaast; lisaks kolmapäevad, reeded ja üksikud ühepäevapaastud.
• Kõrbeisade õpetuse järgi võitleb inimene eelkõige mõtetega (λογισμοί), mitte ainult „nähtavate“ deemonitega.
• Vaimse ja meditsiinilise abi vahel ei ole õigeusus vastuolu: haigust ei tohi kuulutada deemonlikuks ilma vaimuliku ja arsti nõuta.

1. Mida tähendab deemonite väljaajamine õigeusus?

Õigeusu terminoloogias eristatakse mitut mõistet. Ἐξορκισμός (eksorkismos) tähendab „vandesse manamist“, s.o. kurja vaimu kohta käivat kiriku palvet ja käsku Jumala nimel. Ἐνεργούμενος (energoumenos) on „see, kelles toimitakse“, s.o. isik, keda kuri vaim mõjutab; evangeeliumides kasutatakse tihti sõna δαιμονιζόμενος (daimonizomenos, „deemoni vallatud“). Kolmas oluline sõna on ἐπιτιμᾶν (epitiman, „keelama, nuhtlema“), mida Uus Testament kasutab Jeesuse sõnade kohta ja mis kordub ka kiriku palvetes: „Issand keelaku sind“ (vrd Jd 9, Sk 3:2).

Oluline on, et õigeusus ei ole deemonite väljaajamine üksnes erakorraline sündmus. Kõige laiemas mõttes toimub see igas ristimises. Ristimisjärjekorras loeb preester katehumeenile eksorkismipalveid ja katehumeen loobub Saatanast (ἀπόταξις, apotaxis, „äraütlemine“) ning ühineb Kristusega (σύνταξις, syntaxis, „liitumine“). Jeruusalemma Kyrillos (4. saj) räägib oma ristimiseelsetes kateheesides juba eksorkismidest kui valmistusest sakramendiks.

Ajalooliselt tunti kirikus eraldi astet ἐξορκιστής (eksorkistes), kuid juba Laodikeia kirikukogu 26. kaanon (4. saj) keelab eksorkismi neile, kes ei ole piiskopi poolt selleks määratud. Selle kaanoni mõte on selge: deemonite väljaajamine kuulub kiriku, mitte eraisiku pädevusse. Praktikas toimub see tänapäeval preestri poolt piiskopi õnnistusel, kasutades Suure Eukholoogioni (Μέγα Εὐχολόγιον, rahvapäraselt Trebnik) palveid, mis on traditsiooniliselt omistatud Basileios Suurele ja Johannes Chrysostomosele.

Võrdluseks: iidne juudi-hellenistlik maagiline kirjandus, näiteks pseudepigraafne Saalomoni testament (kreeka tekst, dateeritakse üldiselt 1.–3. sajandist ja hilisemast redaktsioonist), kujutab deemonite alistamist nimede, sõrmuste ja sõnade „tehnikana“. Õigeusu kirik seda traditsiooni ei kasuta. Apostlite tegude 19:13–16 lugu Skeva poegadest, kes püüdsid kasutada Jeesuse nime ilma isikliku usuta ja said peksa, on õigeusu eksegeesis klassikaline hoiatus: nimi ilma suhteta ei tööta.

2. Piibli alus: Mk 9 ja Mt 17 tekstikriitiline analüüs

Põhitekst on kolmes sünoptilises evangeeliumis (Mt 17:14–21, Mk 9:14–29, Lk 9:37–43). Markuse versioon on pikim ja psühholoogiliselt kõige terviklikum. Isa tunnistab: „Ma usun, aita mu uskmatust“ (Mk 9:24, kreeka: Πιστεύω· βοήθει μου τῇ ἀπιστίᾳ). Siin on usk mitte täielik kindlus, vaid usaldus, mis on veel pooleli.

Otsustav lause on Mk 9:29. Kreeka tekst (Bütsantsi traditsioon) kõlab: τοῦτο τὸ γένος ἐν οὐδενὶ δύναται ἐξελθεῖν εἰ μὴ ἐν προσευχῇ καὶ νηστείᾳ. Selles on kolm analüütilist punkti:

1. Tekstivariant. Sõnad „ja paastu“ (καὶ νηστείᾳ) puuduvad Sinai (א) ja Vatikani (B) koodeksist, mida lääne tekstikriitika peab vanimaks ja tähtsaimaks. Need on olemas Aleksandria koodeksis, Beza koodeksis ning enamikus bütsantsi käsikirjades. Kuna õigeusu kirik kasutab liturgias bütsantsi (kirikliku) tekstitraditsiooni, loetakse seal pikemat varianti. Üks levinud selgitus on, et paast lisati varakristlikus asketismis; vastuseisev selgitus on, et lühemat varianti lühendati. Mõlemal juhul ei sõltu paastu õpetus ainult sellest ühest salmist.
2. Mt 17:21 (samalaadne salm Matteusel) puudub samuti Sinai ja Vatikani koodeksi esimesest käest, kuid on kirikliku teksti osa. Matteus põhjendab ebaõnnestumist sõnaga ὀλιγοπιστία (oligopistia, „väikeusk“, Mt 17:20), Markus aga sõnaga ἀπιστία (apistia, „usuta olek“, Mk 9:19, „oh sa uskmatu sugupõlv“). See on märkimisväärne erinevus: Matteuse jaoks on probleemiks usu suurus, Markuse jaoks usu puudumine või pooleli olek.
3. „See sugu“ (τοῦτο τὸ γένος). Chrysostomos Matteuse kommentaaris (Homiilia 57, numeratsioon sõltub väljaandest) loeb seda kui juhist, et ka jüngritel puudus vaimne ettevalmistus, mitte Jeesuse volitus. Hilisemad asketid, näiteks Johannes Kassianos, loevad sama lauset kui eristust pahade vaimude „tugevuse“ vahel.

Piibli mõtte toetuseks on veel mitu salmi: Tobit 12:8 (septuaginta, õigeusu kaanonis) kiidab „palvet koos paastuga“; Jesaja 58 määratleb tõelise paasti kui õigluse; Mt 6:16–18 nõuab paastu nähtamatut vormi; Ap 13:2–3 ja 14:23 seovad paastu ja palve kiriku ametisse seadmisega; Ef 6:12 nimetab võitluse tegelikku vastast; Jk 4:7 seab tingimuse: alistuge Jumalale, seiske vastu kuradile.

Tsiteerides eestikeelseid salme, kontrolli sõnastust piibel.net 1997. aasta tõlke vastu.

3. Mis on õigeusk?

Õigeusk (kreeka ὀρθοδοξία, orthodoxia, „õige austus/õige õpetus“, sõnadest ὀρθός „õige“ ja δόξα „au; arvamus“) on kristluse idapoolne traditsioon, mis lähtub apostlitest ning tunnistab seitset esimest oikumeenilist kirikukogu. Selle tuum ei ole ainult õige õpetus (ὀρθοδοξία), vaid ka õige elu (ὀρθοπραξία, orthopraxia).

Õigeusu mõistmise võtmeks on kolm asja:

• Püha Traditsioon – Pühakiri, liturgia, kirikukogude otsused ja kirikuisade tunnistus on üks elav kogumik.
• Sakramentaalne elu – ristimine, müürisalvimine (χρίσμα, chrisma), armulaud, pihtimine, õliõnnistus (Εὐχέλαιον, Euchelaion) ja teised müsteeriumid (μυστήρια).
• Θέωσις (theosis, „jumalikustumine“) – inimese eesmärk on osadus Jumalaga, mida kirikuisad väljendavad Athanasiose sõnadega: Jumal sai inimeseks, et inimene võiks saada osaliseks jumalikust loomusest (vrd 2Pt 1:4).

Selles raamistikus ei ole palve ja paast „religioosne kohustus“, vaid ravi (ἰατρεία, iatreia). Õigeusu kirik on kirikuisade sõnul vaimne haigla ja vaimulik on hinge arst.

Eestis on õigeusu kogukond esindatud mitmes jurisdiktsioonis (nt Eesti Õigeusu Kirik ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik). Kalendrivalikud (vana või uus stiil) ning paastureeglite üksikasjad võivad seetõttu kogudusest sõltuvalt erineda; kohalik preester ja kiriku kalender on lõplik autoriteet.

4. Õigeusu põhilised palvereeglid

Õigeusu palvereegli (κανών τῆς προσευχῆς, kanon tēs proseuchēs) mõte ei ole „norm, mis tuleb täita“, vaid raam, mis kaitseb palvet tuju eest. Allpool on kaheksa põhilist reeglit koos nende analüüsiga.

4.1. Päeva ring: hommik, õhtu ja tunnid

Varaseim tunnistus on Didahhe (kreeka Διδαχή, „Õpetus“, dateeritakse 1. sajandi lõpust 2. sajandi alguseni), mis käsib lugeda Meie Isa kolm korda päevas (Did 8:3). Hippolytose omistatud „Apostlik traditsioon“ (u 215; autorsus on vaidluse all) loetleb palveajad: ärkamisel, kolmandal, kuuendal ja üheksandal tunnil, enne magamaminekut ja keskööl. Origenese traktaat „Palvest“ (Περὶ εὐχῆς, 3. saj) kinnitab hommiku-, lõuna- ja õhtupalve. Sellest kujunes hilisem tunnipalvete (ὧραι, hōrai) süsteem: Esimene, Kolmas, Kuues ja Üheksas tund.

4.2. Hommikupalved ja õhtupalved

Hommikupalvete tuum on järjestus: Trisagion (Τρισάγιον, „Kolmekordne pühitsus“: „Püha Jumal, püha Vägev, püha Surematu, halasta meie peale“), palve Pühale Vaimule („Taevane Kuningas“, Βασιλεῦ οὐράνιε), Meie Isa, Usutunnistus (Σύμβολον τῆς Πίστεως, Symbolon tēs Pisteōs) ja Psalm 50 (51) meeleparanduspsalmina. Õhtul loetakse Apodeipnon (Ἀπόδειπνον, „söömaaja järel“, lad. Completorium). Rütm on oluline: palve ei ole tunne, vaid tegevus.

4.3. Jeesuse palve ja Kassianose valem

Jeesuse palve (Εὐχὴ τοῦ Ἰησοῦ) kõlab: Κύριε Ἰησοῦ Χριστέ, Υἱὲ τοῦ Θεοῦ, ἐλέησόν με τὸν ἁμαρτωλόν („Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale“). Selle juured on Uues Testamendis: pimeda Bartimaiose hüüd (Mk 10:47) ja tölliku palve (Lk 18:13).

Vähem tuntud eelvorm on Johannes Kassianose „Kõnelustes“ (Conferentiae 10, abba Isaaki kõne, 5. saj algus) esitatud lühike pidev palve „Jumal, tule mulle appi; Issand, kiirusta mind aitama“ (Ps 69:2 septuagintas). Kassianos soovitab seda kasutada igas olukorras, eriti kiusatuses. See on põhimõtteliselt sama „väikese palve“ ülesehitus, mis hiljem Jeesuse palves kristalliseerus.

Praktikas kasutatakse palvepaelu (κομβοσχοίνιον, komboschoinion, „sõlmedega nöör“). Paelad ei ole amulett, vaid lugemisabi, mis aitab keskenduda.

4.4. Keha kaasamine: ristimärk ja metaniad

Õigeusu palve haarab ka keha. Ristimärk tehakse kolme sõrmega paremalt vasakule. Μετάνοια (metanoia, „meelemuutus; sügav kummardus või maani kummardus“) on kehaline väljendus sõnale „meeleparandus“. Tähtis on ka asend: Suure paasti ajal korratakse kummardusi eriti rohkelt.

4.5. Psalter ja kathismad

Psalmik on õigeusu palveraamat. See on jagatud 20 kathismaks (Καθίσματα, „istumised“), mis loetakse tavaliselt läbi kord nädalas, Suure paasti ajal aga kaks korda nädalas. Psalmid sisaldavad otsest sõjakeelt kurja vastu (nt Ps 90 (91), „Kõigekõrgema varjus“), mille õigeusk seob eriti kaitsepalvega.

4.6. Liturgiline palve

Õigeusus on isiklik palve alati kiriku palve laiendus, mitte selle asendaja. Põhiline on Jumalik Liturgia (Θεία Λειτουργία), lisaks Vigiilia (Ὄρθρος), Õhtupalve (Ἑσπερινός) ning paastuajal Eelpühitsetud Liturgia (Λειτουργία τῶν Προηγιασμένων). Armulaud on kiriku keskne „ravim“ (φάρμακον ἀθανασίας, „surematuse rohi“, Ignatios Antiookialane, Efeslastele 20).

4.7. Efraim Süürlase palve

Suure paasti iseloomulik palve (omistatud Efraim Süürlasele, 4. saj) palub, et Jumal ei annaks „laiskuse (ἀργία), uudishimu (περιεργία), võimuiha (φιλαρχία) ja tühja jutu (ἀργολογία) vaimu“ ning annaks hoopis „kasinuse (σωφροσύνη), alandlikkuse (ταπεινοφροσύνη), kannatlikkuse (ὑπομονή) ja armastuse (ἀγάπη)“ vaimu. See on eriti oluline meie teema jaoks: paastupalve nimetab vaimud, mille vastu võideldakse, ja need on igapäevased kiusatused, mitte ainult erakordsed ilmingud.

4.8. Mõõdukus, tähelepanu ja pihiisa õnnistus

Kõige olulisem reegel on mõõdukus. Püha Theophan Erak (19. saj) soovitab pigem lühikest, kuid järjepidevat reeglit kui pikka ja kiiresti pooleli jäävat. Kõrgemal kohal on προσοχή (prosochē, „tähelepanu“) ja νῆψις (nēpsis, „kaine valvsus“): palve on tõene alles siis, kui meel on kohal. Oma palvereegli koostamisel on õigeusu praktikas aluseks pihiisa (πνευματικός, pneumatikos, „vaimulik juhendaja“) õnnistus.

5. Paast õigeusus: mõte ja toidureeglid

Νηστεία (nēsteia, „paast“) on õigeusus kolmetine: toidust, patust ja ülejäägist hoidumine. Vana kristliku kirjanduse kolm klassikalist seisukohta:

• Barnabase kiri (3. ptk, u 100) tõlgendab Jesaja 58 nii, et õige paast on ebaõigluse vabastamine.
• Hermase „Karjane“ (Sim. V, 2. saj) õpetab, et paast on tühi, kui sellega ei kaasne head tegu: säästetud toidu hind tuleb anda lesele, vaesele ja orvule.
• Basileios Suur (Homiiliad paastust, Περὶ νηστείας, 4. saj) rõhutab, et paast, mis ei puhasta sõnu, ei puhasta midagi.

Toidureeglid on tüüpiliselt (kuid mitte ühtlaselt) järgmised:

• Paastutoit välistab liha, piima- ja munatooted ning selgroogsed kalad; molluskid ja koorikloomad on traditsiooniliselt lubatud.
• Ξηροφαγία (xērophagia, „kuivsöömine“) tähendab ranget paastupäeva: toit on termiliselt töötlemata või vähemalt õli- ja veinivaba.
• Õli ja vein on kolmapäevadel ja reedetel Suure paasti ajal tavaliselt keelatud, kuid lubatud laupäeviti ja pühapäeviti.
• Kala on lubatud suurtel pühadel, nagu Kuulutamispüha (25. märts) ja Palmipuudepüha.

Vaimselt olulisim on distinktsioon ἀκρίβεια (akribeia, „rangus, täpsus“) ja οἰκονομία (oikonomia, „majandamine; pastoraalne leevendus“). Õigeusu paast ei ole kohustus, mis tapab terve või nõrga inimese. Haiged, rasedad, väikelapsed, eakad ja rasket tööd tegevad leevendavad paastu pihiisa nõuandel. See sama põhimõte on kirikus ammu: Gangra kirikukogu (u 340) mõistis hukka eustathiaanid, kes pidasid liha ja abielu iseenesest roojaseks. Paast on vahend, mitte eesmärk.

6. Neli suurt paastuperioodi ja kuidas need väljenduvad

Kuupäevad on antud Gregoriuse kalendris; vana stiili järgi elavad kogudused nihkuvad 13 päeva. Paastumise täpsed reeglid kinnitab kohalik kirikukalender.

Lisapaastud

• Kolmapäevad ja reeded (Didahhe 8:1, Apostlite kaanon 69): kolmapäev meenutab Juudase reetmist, reede Kristuse ristilöömist. Erandiks on paastuvabad nädalad, nt Heledal nädalal, Jõuluajal (12 päeva, Δωδεκαήμερον) ja nädalal pärast Nelipühi.
• Ühepäevapaastud: Ristija Johannese pea maharaiumise päev (29. august), Risti ülendamise päev (14. september), Epifaania eelpäev (5. jaanuar).

Kuidas paast kirikus väljendub

Paast ei ole „menüü“, vaid kogu liturgilise elu muutus:

1. Liturgiline struktuur. Suure paasti eel kulgeb Triōdion (Τριῴδιον, „kolmelaulik“) – liturgiline raamat, mis valmistab ette läbi nädalate: Sakkeuse pühapäev, Tölliku ja variseri pühapäev, Kadunud poja pühapäev, Lihavõtteta (Ἀπόκρεω) pühapäev (viimne kohus) ja Juustupühapäev (Τυρινή) kui Andestuse õhtupalve. Siis algab Puhas esmaspäev (Καθαρὰ Δευτέρα).
2. Pühapäevade teemad. Suure paasti pühapäevad on pühendatud Õigeusu võidule (ikoonide taastamine, 843), Gregorios Palamasele (isiklik kogemus Jumalast), Risti austamisele, Johannes Klimakosele (Redel) ja Egiptuse Maarjale (meeleparanduse eeskuju).
3. Jumalateenistuste muutus. Suurel paastul on Liturgia harvemini, lauldakse „Aleluia“, ning kasutatakse tumedaid rõivaid. Ilmnevad Suure Kompliini pikemad palved ja metaniad.
4. Armuandmine ja pihtimine. Paastuaeg on tihedalt seotud pihiga ja armulauaga.
5. Almus. Paast, mis ei too kaasa andmist, on õigeusu seisukohalt poolik (Hermas, Chrysostomos, Basileios).
6. Kogukondlik mõõde. Paast on ühine, mitte individuaalne: kogudus paastub koos, mis toetab nõrgemaid.

7. Kuidas paast ja palve deemonite vastu toimivad: kõrbeisade õpetus

Õigeusu seisukoht on, et inimene kohtab kurja kõige sagedamini mõtete (λογισμοί, logismoi) kujul. Evagrios Pontikos (4. saj) liigitas need kaheksaks: kõhuhimu (γαστριμαργία), hooruse (πορνεία), rahaarmastuse (φιλαργυρία), kurbuse (λύπη), viha (ὀργή), loidu masenduse (ἀκηδία, akēdia), edevuse (κενοδοξία) ja ülbuse (ὑπερηφανία). Kassianos vahendas selle lääne kirikule, ja sellest sai hilisem seitsme surmapatu loend.

Kõrbeisade loogika on lihtne:

• Paast nõrgestab esimest mõtet (kõhuhimu), mis on ahel teiste külge.
• Palve asetab meele Jumala poole, kus mõte ei kesta.
• Usk on suhe, mis nende kahe vahel toimib.

Antoniose elulugu (Vita Antonii, Athanasios Aleksandrialane, u 360) kujutab Antoniost, kes õpetab, et deemonid kardavad paasti, valvamist, palvet, tasadust ja ristimärki. Johannes Klimakos (Redel, 7. saj) pühendab 14. astme kõhuhimule ja 28. astme palvele, ning õpetab 26. astmes eristamist (διάκρισις, diakrisis). Isaak Süürlane (7. saj) lisab, et kõigi pingutuste taga on alandlikkus. Ühes Makarios Suurele omistatud apoftegmas (Apophthegmata Patrum) tunnistab kurat mungale, et paastub ja valvab rohkem kui tema, kuid alandlikkuses jääb ta alla. See lugu on klassikaline seletus, miks õigeusk ei tee paastust „tehnikat“.

Teine kõrbeisade põhimõte: deemonite võim on piiratud. Nad on loodud olendid ega saa inimese vabadust murda. Pseudo-Makarios ja Diadochos Photikeest käsitlevad pikalt, kuidas Jumala arm ja kuri ei saa elada samas inimese südameosas ühel ajal. Selle õpetuse taga on kristlik veendumus, et Kristus on võitnud ja võitlus on osaluse Kristuse võidus, mitte kahe võrdse jõu vastasseis.

8. Vähetuntud allikad süvaanalüüsis

Siin on allikad, mis jäävad populaarses käsitluses tihti tähelepanuta, ning nende väärtus uurija jaoks.

Mida need allikad koos näitavad?

1. Paast ja palve on varases kirikus normaalne praktika, mitte erakordne meede (Didahhe, Hermas, Barnabas).
2. Võitlus käib mõtete tasandil (Evagrios, Kassianos), mitte vaid „erakorraliste juhtumite“ tasandil.
3. Süüria ja kreeka traditsioon täiendavad üksteist: Aphraat rõhutab palve puhtust, kreeka isad paastu mõõdukust.
4. Teadlikkus ohtudest: Brjantšaninov ja Nähtamatu sõda on kirikuvaimulikud hoiatused eksituse vastu.

9. Praktilised hoiatused: eksitus, haigus ja pihiisa

Õigeusu pastoraalne tarkus on siin selge ja oluline.

• Mitte omal käel. Eksorkism on kiriku, mitte eraisiku toiming. Laodikeia 26. kaanon ja pikaajaline traditsioon seavad selle piiskopi ja preestri vastutusele.
• Mitte iga häire ei ole deemonlik. Depressioon, ärevus, skisofreenia, epilepsia ja teised haigused vajavad meditsiinilist abi. Basileios Suur õpetab, et arstiteadus on Jumala kingitus, mida tuleb mõistlikult kasutada (Pikad reeglid 55). Evangeelium ise (Mk 9) kirjeldab poisi sümptomeid, mida tänapäeval võib meditsiinis tõlgendada mitmeti; kirik ei nõua sellest sõltuvalt arstiabi eiramist.
• Vaimse eksituse oht (πλάνη). Brjantšaninov hoiatab, et „nägemuste“ ja eriliste kogemuste jaht on tõsisem oht kui tavaline kiusatus.
• Pihiisa nõuanne. Paast ja palve ilma vaimuliku juhiseta võivad muutuda uhkuseks, nagu Makarios’e apoftegma näitab.
• Haigus ja nõrkus. Paastu leevendatakse (οἰκονομία) pihiisa ja arsti nõuandel.

Kui sinul või lähedasel on tõsine vaimne või psüühiline kriis, pöördu nii arsti kui preestri poole. Kriisiolukorras helista hädaabinumbril 112.

10. Korduma kippuvad küsimused

Kas õigeusus võib igaüks deemoneid välja ajada? Mitte omal käel. Eksorkism on kiriku palve, mis toimub preestri ja piiskopi õnnistusega. Iga kristlane aga võitleb kiusatustega palve, paasti, pihi ja armulauaga.

Kas paast tõesti aitab deemonite vastu? Õigeusu õpetuse järgi aitab paast kõigepealt inimest, vähendades kirgede (πάθη) võimu. See on vahend, mis muudab palve ausamaks. Paast ei ole „käsk“, mis sunniks Jumalat.

Millised on õigeusu neli suurt paastu? Suur paast, Apostlipaast, Uinumispaast ja Jõulupaast. Lisaks on kolmapäevad ja reeded ning mõned ühepäevapaastud.

Mis on Jeesuse palve? Lühike palve „Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu, patuse peale“, mida korratakse pidevalt, sageli palvepaeltega.

Kas haige või rase peab rangelt paastuma? Ei. Kehtib põhimõte οἰκονομία; paastu ulatus lepitakse kokku pihiisa ja arstiga.

11. Kokkuvõte

Õigeusu vastus küsimusele „kuidas ajada deemoneid välja“ ei ole tehnika, vaid elukorraldus. Usk seob inimese Kristusega, palve hoiab meelt Jumala juures ja paast vabastab ihu ja hinge sellest, mis neid kõige enam sõltlaseks teeb. Mk 9:29 tekstikriitiline probleem ei nõrgenda seda õpetust, vaid näitab, et traditsioon rajab paasti pigem kiriku elule ja kirikuisade tunnistusele kui ühele salmile. Didahhest ja Aphraatist Evagrioseni, Kassianoseni ja Gaza vanemateni on mõte sama: võitlus algab mõtetest, jätkub palves ja saab täiuse kiriku elus.

Palve Õigeusu, paastu ja palve mõistmiseks

Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Sa Kes oled tee, tõde ja elu, ava minu meel mõistma Sinu kiriku usku. Õpeta mind palvetama nii, et sõnad ei jääks huultele, vaid laskuksid südamesse. Õpeta mind paastuma nii, et ma ei hoidu ainult toidust, vaid ka vihast, hukkamõistust ja tühjast jutust.

Kui ma olen uhke, tee mind alandlikuks. Kui ma olen laisk, tee mind valvsaks. Kui ma olen hirmul, tee mind rahulikuks, sest Sina oled võitnud. Kaitse mind eksituse eest ja anna mulle vaimulik juhataja, kes oskab mind targalt nõustada. Päästa mind kurja pettuste eest, aga ära lase mul unustada, et Sinu arm on tugevam kui iga kiusatus.

Pühad kirikuisad, kõrbeisad ja kõik pühakud, palvetage meie eest. Jumalaema, kaitse meid oma eestpalvega. Sinule, Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule kuulub au nüüd ja alati ning igavesest ajast igavesti. Aamen.

• About
• Latest Posts

Follow me

Martinus Vaicarius - Salvation

Publisher / Owner at SalvationPrayer

Martinus Vaicarius (Martin Vaik) is a thinker whose work combines confessional depth and ecumenical dialogue. He is dedicated to exploring Christian unity and the church’s witness in the world. Committed to sharing God’s Word and the guidance of the Holy Spirit, bringing people closer to Jesus Christ through prayer and spiritual teaching. SalvationPrayer provides spiritual support and guidance to people seeking peace and hope and that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety. It is focused to help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all.

Trough all this I want to declare this is all from God and to God. All Glory to Him!

Follow me

Latest posts by Martinus Vaicarius - Salvation (see all)

• Õigeusu Palve, paast ja usk: õigeusu tee deemonite väljaajamiseks - 8. okt. 2026
• Kreeka õigeusu rist – tähendus, sümboolika ja kristlik traditsioon - 6. okt. 2026
• Kreeka õigeusu mungad – elu, usk, palve ja kloostrid - 6. okt. 2026