Views: 4
Rahu Jumalas algab lepitusest Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu (Roomlastele 5:1) ja kasvab edasi palves, Pühakirja lugemises, andestuses ja vaikuses. Palve on elav suhe Jumalaga; hesühhia (kreeka ἡσυχία, „vaikus“, „rahu“) on kristlik vaikuse ja tähelepaneliku kohaloleku traditsioon, mis aitab palvel muutuda kuulamiseks. Piibli järgi on rahu esmalt kingitus (Johannese 14:27) ja alles seejärel harjutus: usalda Kristuse tehtud lepitust, anna mured palves Jumalale (Filiplastele 4:6–7), hoia südant lepituses inimestega ja määra igapäevane vaikne aeg.
Paljud meist elavad pideva sisemise müra keskel: teated, kiire, ootused, hirm tuleviku ees. Selles olukorras küsitakse sageli, kuidas leida rahu. Piibel ei vasta sellele tehnikaga, vaid isikuga. Kristliku usu keskmes ei ole mõte „rahune maha“, vaid kutse: tule Jumala juurde, kes on ise meie rahu (Efeslastele 2:14). Kuid Pühakiri ja kirikuisade kogemus annavad ka praktilise tee: palve, vaikus, Sõna ja elu lepituses.
See artikkel vaatab kõigepealt, mida Piibel rahu all mõtleb ning kuidas rahu algab päästehetkel. Seejärel selgitab ta jätkuvat rahu, defineerib palve ja hesühhia, näitab nende seost ning lõpeb Piiblil põhinevate praktiliste sammudega. Kirjakohad on antud 1968. aasta eestikeelse Piibli järgi viidete ja parafraasidena; soovitame lugeda neid ka oma Piiblist.
Mis on rahu Jumalas? Päästehetke rahu ja lepitus Kristuses
Vanas Testamendis on rahu sõna šalom. See tähendab midagi enamat kui rahutuse puudumist: terviklikkust, heaolu ja korda kõigis suhetes, eelkõige suhtes Jumalaga. Aaroni õnnistus (4. Moosese 6:24–26) lõpeb just rahu andmisega. Uues Testamendis vastab sellele kreeka sõna eirēnē, mida Uus Testament kasutab nii kristlikus tervituses kui ka päästeõpetuses.
Profeet Jesaja nägi ette, et Jumala Sulane kannab karistust, et meil oleks rahu (Jesaja 53:5). Jeesuse sündimisel kuulutasid inglid rahu inimestele, kellest Jumalal on hea meel (Luuka 2:14). Rahu ei ole siin meeleolu, vaid Jumala tegu ajaloos.
Rahu Jumalaga kui seisund.
Piibli sügavaim rahu on esmalt suhte küsimus. Apostel Paulus kirjutab, et usust õigeksmõistetud inimestel on rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi (Roomlastele 5:1). Sama kiri kirjeldab inimest enne Kristust Jumala vaenlasena, kes lepitati Poja surma läbi (Roomlastele 5:10). Teises kirjas ütleb Paulus, et Jumal lepitas maailma iseendaga Kristuses ja usaldas meile lepituse sõnumi (2. Korintlastele 5:18–20). Efeslastele 2:13–18 kirjeldab, kuidas Kristus ise on meie rahu: ta lõhkus vaenu seina ja tõi rahu nii kaugetele kui lähedastele. Koloslastele 1:19–20 ütleb, et Jumal tahtis Kristuse kaudu lepitada kõik enesega, tehes rahu Tema risti vere läbi.
See tähendab: päästehetke rahu ei ole tunne, mida peaksime endas tekitama. See on Jumala poolt tehtud lepitus, mida inimene usus vastu võtab. Ülestõusnud Kristus tervitas kartlikke jüngreid sõnadega „rahu teile“ ja näitas neile oma haavu (Johannese 20:19–21). Tema rahu kannab alati risti märki.
Päästehetk: usk, meeleparandus ja vastuvõtmine.
Jeesus alustas oma teenistust kutsega meelt parandada ja evangeeliumi uskuda (Markuse 1:15). Apostlite tegudes kuulutatakse sama: meeleparandus, usk Issandasse Jeesusesse ja ristimine pattude andeksandmiseks (Apostlite teod 2:38; 16:31). Roomlastele 10:9–10 seob päästmise Jeesuse Issandana tunnistamise ja südames usuga. Sel hetkel muutub inimese suhe Jumalaga: vaenust saab lapseõigus ja hirmu asemel antakse Vaim, kes tunnistab, et oleme Jumala lapsed (Roomlastele 8:15–16; Galaatlastele 4:6).
Kristlikud traditsioonid rõhutavad seda erinevalt.
Protestantlik traditsioon rõhutab sageli usust õigeksmõistmist kui otsustavat hetke. Õigeusu traditsioon räägib päästest kui elust Kristuses, mis algab ristimise ja müürumisega ja kestab ühenduses Jumalaga. Piibel ise kasutab mitut ajavormi: me oleme päästetud (Efeslastele 2:8), meid päästetakse (1. Korintlastele 1:18) ja päästmine on meile lähemal kui siis, kui hakkasime uskuma (Roomlastele 13:11). Mõlemad traditsioonid nõustuvad kõige olulisemas: rahu on Kristuse kingitus, mida ei saa ära teenida, ja seda tuleb vastu võtta ning selles püsida. Seetõttu ei lõpe rahu leidmine päästehetkega, vaid algab sellega.
Jätkuv rahu: Jumala rahu, mis valvab südant ja mõtteid
Kui päästehetk annab rahu Jumalaga, siis jätkuv kristlik elu kutsub kogema Jumala rahu. Vahe on hõlpsasti jälgitav kahes kirjakohas. Roomlastele 5:1 räägib rahust Jumalaga (suhe, mis on korda tehtud). Filiplastele 4:6–7 räägib Jumala rahust, mis ületab igasuguse mõistuse ja valvab südameid ning meeli Kristuses Jeesuses. Esimene on alus, teine on kogemus, mis sellel alusel kasvab. Selle rahu tingimus pole muretu elu: Paulus kirjutab neid sõnu vangistuses.
Mida Piibel lubab.
Jesaja 26:3 ütleb, et Jumal hoiab täielikus rahus seda, kelle meel toetub Temale, sest ta loodab Tema peale. Jeesus lubab oma jüngritele rahu, mida maailm anda ei saa, ja palub, et nende süda ei oleks hirmul (Johannese 14:27). Ta ei varja raskusi: maailmas on teil kitsikus, kuid olge julged, sest Tema on maailma võitnud (Johannese 16:33). Rahu ei tähenda probleemide puudumist, vaid Kristuse ligiolu nende keskel. Kui tormi ajal järves jüngrid hirmu tundsid, magas Jeesus paadis ja ütles tormile vaikida (Markuse 4:35–41). Pauluse ja Siilase kohta loeme, et nad laulsid vanglas keskööl Jumalale kiitust (Apostlite teod 16:25).
Uus Testament nimetab rahu ka Vaimu viljaks (Galaatlastele 5:22). See tähendab, et rahu ei kasvata me jõuga, vaid Vaimu läbi kasvab see meis koos armastuse ja rõõmuga. Roomlastele 8:6 seob rahu Vaimu järgi meelestatusega, Roomlastele 15:13 palub, et lootuse Jumal täidaks usklikud rõõmu ja rahuga. Koloslastele 3:15 ütleb, et Kristuse rahu peaks südames otsustama, kes meid juhib. Siin on pilt kohtunikust, kelle sõna otsustab. See rahu peab olema südames kõrgeim hääl, kuid ei tule iseenesest; kutse on teda hoida.
Miks rahu mõnikord kaob.
Piibli ja kirikuisade kogemuse järgi võivad rahu vähendada neli asja: kahetsemata patt (Psalm 32 kirjeldab vaikimise raskust ja ülestunnistuse kergendust), andestamatus inimeste vastu (Matteuse 6:14–15), ärevus, mille me hoiame endale (Matteuse 6:25–34), ning pidev müra ja kiire, mis jätab Jumalale vähe ruumi (Luuka 10:38–42, Marta ja Maarja). Ravim on igal juhul tagasipöördumine: ülestunnistus ja Jumala armu vastuvõtt (1. Johannese 1:9), andeksandmine, mure Jumala hooleks andmine ja vaikuse harjutamine.
Rahu kasvab.
Apostel Peetrus kutsub kasvama meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises (2. Peetruse 3:18). Rahu ei ole kord saadud ja siis kaitsmata vara, vaid suhte vili. Kes on Jumalaga teel, õpib aja jooksul tundma, et rahu ei sõltu sellest, et kõik on selgeks saanud, vaid sellest, kelle käes asjad on.
Mis on palve? Palve kui suhe, kuulamine ja Jumala ligiolu
Definitsioon. Palve on inimese pöördumine elava Jumala poole, kes kuuleb ja vastab. Piibli järgi ei ole palve usuline tehnika ega kõnetamine tühjusesse, vaid suhe Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Vanakiriku kirjanik Evagrios Pontikos, keda hiljem on korranud Johannes Damaskos, on palvet kirjeldanud kui meele tõusmist Jumala poole. See kirjeldus on kogu kristliku traditsiooni jaoks oluline: palve on inimese tähelepanu, süda ja tahe, mis pöörduvad Jumala poole.
Palve sisaldab mitut külge: kiitust ja austust, tänu, patutunnistust, palumist enda ja teiste eest (1. Timoteosele 2:1) ning vaikset kuulamist. Palve on vestlus, mitte ainult nimekiri soovidest.
Jeesuse õpetus palvest. Mäejutluses õpetab Jeesus, et palve ei ole teiste silmis esinemiseks, vaid tehtagu see kambris, uks kinni, Isa ees, kes näeb salajases (Matteuse 6:5–6). Ta hoiatab palju sõnu tegemast, sest Isa teab, mida me vajame, enne kui palume (Matteuse 6:7–8). Sellele järgneb Meie Isa palve (Matteuse 6:9–13; vrd Luuka 11:2–4), mis õpetab alustama Jumala nimest ja riigist, ning alles siis liikuma igapäevase leiva, andestuse ja kaitse juurde. Järjekord on tähtis: rahu sünnib sellest, et enda mured seatakse Jumala suuruse alla.
Jeesuse enda palveelu. Evangeeliumid näitavad Jeesust korduvalt vaikuses. Ta tõusis varahommikul pimeduses ja läks üksildasele kohale palvetama (Markuse 1:35), ta tõmbus tihti tagasi kõrbe (Luuka 5:16), veetis terve öö palves enne apostlite valimist (Luuka 6:12) ja rabeles Ketsemanis Isa tahte küsimisega (Luuka 22:41–44). Kui Jumala Poeg vajas vaikset aega Isa juures, siis vajame seda meiegi.
Vaim aitab nõrkust. Paulus kirjutab, et me ei tea sageli, mida palvetada, kuid Vaim ise eestkostab meie eest sõnatute ohetega (Roomlastele 8:26–27). Palve ei nõua seega oskust, vaid usaldust. Samuti on palve elu rütm: palvetage lakkamatult (1. Tessalooniklastele 5:17), kutsub apostel; Jeesus ise õpetab, et tuleb alati palvetada ja mitte tüdineda (Luuka 18:1).
Palve ja rahu. Palve ei ole nupp, millega rahu välja tuleb. See on kohtumine isikuga, kelle ligiolus rahu kasvab. Psalm 131 kirjeldab vaikse hinge pilti: hing, mis on rahunenud nagu ema süles olev laps. Selles pildis ei saa laps midagi nõuda, ta lihtsalt on ema juures. Selline palve rahustab süvatasandil, sest tähelepanu liigub murelt Jumalale.
Mis on hesühhia? Vaikus, tähelepanu ja süda palves
Definitsioon. Hesühhia on kreeka sõna ἡσυχία, mis tähendab vaikust, rahu, rahulikkust ja puhkust. Kristlikus vaimulikus traditsioonis, eriti õigeusus, nimetatakse hesühhiaks sisemist vaikust ja tähelepanu valvamist, milles inimene on Jumala ees kohal. Hesühhasm on sellele rajatud palvetamise ja vaimuliku elu traditsioon. Hesühhia ei ole mõtlemise tühjendamine; see on meele ja südame koondamine Jumala poole.
Hesühhia Piiblis. Sõna ise on Uues Testamendis harva, kuid mõte on läbiv. Paulus kutsub usklikke püüdma elada vaikselt ja tegema oma tööd (1. Tessalooniklastele 4:11; 2. Tessalooniklastele 3:12). Esimene kiri Timoteosele sooviks rahulikku ja vaikset elu (1. Timoteosele 2:2). Esimene Peetruse kiri nimetab kaunistuseks tasast ja vaikset vaimu, mis on Jumala silmis kallis (1. Peetruse 3:4). Vana Testament kutsub vait olema ja tunnistama Jumalat Jumalaks (Psalm 46, ingliskeelses numeratsioonis 46:10). Jesaja 30:15 ütleb, et pääste on tagasipöördumises ja rahus ning jõud vaikuses ja usalduses. Eelija kogeb Jumalat mitte maavärinas ega tules, vaid vaikses tuulehoos (1. Kuningate 19:11–13). Luuka 10:38–42 näitab Maarjat Issanda jalge juures kuulamas: Jeesus nimetab seda heaks osaks.
Ajalugu. Hesühhia traditsioon sai alguse kõrbeisade ja kõrbemunkade vaikuse otsimisest 4. sajandil. Johannes Klimakos (Siinai mägi, 6.–7. sajand) kirjutab „Redelis“ vaikusest keha ja hinge puhastajana. Süüria Isaak (7. sajand) soovitab armastada vaikust ja nägi selles Jumalaga kohtumise ukse. Sümeon Uus Teoloog (10.–11. sajand) õpetas südamest tulevat palvet. Gregorios Palamas (14. sajand) kaitses hesühhastide õpetust, et inimene võib Jumalat kogeda Tema energiates. 1782. aastal avaldati „Filokaalia“, mis kogus selle traditsiooni tekstid, ja see kogumik mõjutas oluliselt õigeusu vaimulikku elu.
Jeesuse palve. Hesühhia keskne palve on lühike, Piiblil põhinev palve: „Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu peale, patuse peale.“ See põhineb tolli kogujal, kes palus halastust (Luuka 18:13) ja pimedal Bartimaiosel, kes hüüdis Jeesuse poole (Markuse 10:47–48). Nimi Jeesus ei ole maagiline valem: Piibli järgi ei ole teist nime, kelles meil oleks pääste (Apostlite teod 4:12), ja iga põlv kummardub tema nime ees (Filiplastele 2:10–11). Palve on seega usk, mis on kokku surutud ühte hingetõmbesse.
Kuidas hesühhia ja palve seostuvad. Neid kahte ei tasu segi ajada. Palve on suhe ja sisu: mida ja kellega me räägime. Hesühhia on vaikus ja tähelepanu, mis loob selle suhte jaoks ruumi. Palve ilma vaikuseta jääb tihti sõnade tulvaks, mis ei jõua Jumalani, hesühhia ilma palveta on aga tühi vaikus või tehnika. Koos moodustavad nad liikumise, mida Filiplastele 4:6–7 kirjeldab: me anname oma mure palves Jumalale ja siis Jumala rahu hakkab meie südant ja mõtteid valvama. Hesühhia on rahu kasvupinnas, palve on suhe, kelle poolt rahu antakse.
Hoiatused. Kristlik vaikus ei ole põgenemine elust ega idamaise meditatsiooni tühjus; see on pööratud isiku poole. Traditsioon soovitab sellel teel ka kogenud vaimuliku juhi, usaldusväärse jutlustaja või pihiisa nõu, ja hoiatab jõuga tehtavate tehnikate eest. Kui ärevus, rahutus või kurbus on pikaajalised ja koormavad, ei asenda palve arsti ega nõustaja abi. Need kaks käivad koos.
Piibli tee sisemise rahuni: praktilised sammud rahus käimiseks
Allpool on kaheksa sammu, mis põhinevad Pühakirja õpetusel ja kristlikul traditsioonil. Need ei ole kohustuste loetelu, vaid kutsed teele, kus Jumala rahu saab kasvada.
- Kinnita rahu Jumalaga. Alusta küsimusest, kas sinu suhe Jumalaga on korras. Kui sa pole veel Kristuse lepitust vastu võtnud, räägi sellest Jumalale (Apostlite teod 16:31; Roomlastele 10:9–10). Kui oled uskuja, kuid süütunne rõhub, tunnista patt ja võta vastu andeksandmine (1. Johannese 1:9). Rahu Jumalaga ei sõltu su meeleolust, vaid Kristuse tehtust.
- Määra igapäevane vaikne aeg. Jeesus palvetas varahommikul üksildases kohas (Markuse 1:35) ja õpetas minema kambrisse (Matteuse 6:6). Vali kindel koht ja aeg, näiteks kümme kuni kakskümmend minutit, ning pane telefon kõrvale. Püsivus on olulisem kui pikkus.
- Rahune enne rääkimist. Psalm 131:2 kirjeldab hinge vaigistamist ja rahunemist. Istu vaikselt, hinga rahulikult ja ütle Jumalale lihtsalt, et oled tema ees. Anna endale mõni minut, et mõtted ja keha rahuneks, enne kui palvega edasi lähed.
- Loe Pühakirja aeglaselt. Vali lühike lõik, näiteks Psalm 23, Johannese 14 või Filiplastele 4, ja loe seda mitu korda. Märka, mis sind puudutab, ja vasta palvega. Psalm 119:105 nimetab Jumala sõna lambiks jalgadele: see annab suuna, mitte ainult teadmise.
- Kasuta lühikest palvet. Kui mõtted uitavad, kasuta lühikest palvet: Jeesuse palvet või Meie Isa palve ühte lauset. Kordad seda rahulikult, tähelepanu südames. Õigeusu traditsiooni kohaselt on mõistlik alustada lühikeste ajavahemikega ja soovitud juhatusega.
- Anna mured Jumalale konkreetselt. Filiplastele 4:6 soovitab mitte muretseda midagi, vaid anda palves ja anumises tänuga oma sooviavaldused Jumalale. 1. Peetruse 5:7 kutsub heitma kõik mure Tema peale, sest Tal on meist hool. Kirjuta mured paberile, nimeta need palves ja täienda neid tänuga. Matteuse 6:25–34 õpetab, et iga päev piisab omast vaevast.
- Lepi ja anna andeks. Rahu Jumalaga ja rahu inimestega on seotud. Jeesus õpetab lepitama venda enne altari ette tulekut (Matteuse 5:23–24). Paulus kutsub võimaluse piires elama kõigi inimestega rahus (Roomlastele 12:18) ja Heebrealastele 12:14 kutsub püüdma rahu poole kõigiga. Andestamata kibedus on üks kõige püsivamaid rahu varastajaid (Koloslastele 3:13; Efeslastele 4:26).
- Valva mõtteid ja ela osaduses. Filiplastele 4:8 kutsub mõtlema sellele, mis on tõsi, õilis, õige, puhas ja armas. Teine Korintlastele 10:5 räägib mõtete kuulekusest Kristusele. Piira müra, mis sind maha tõmbab. Ära ela rahu üksi: Apostlite tegude 2:42 kirjeldab esimest kogudust, mis püsis õpetuses, osaduses, leivamurdmises ja palves, ning Heebrealastele 10:24–25 kutsub mitte hülgama ühiseid kogunemisi. Jumalateenistus, sakramendid ja kristlik osadus hoiavad rahu elus.
Rahu ei ole sihtkoht, kuhu jõutakse ühe palvega, vaid suhe, mis kasvab päevast päeva. Mõned päevad on rahulikud, teised raskemad. Piibel ei luba kriisideta elu, vaid Jumala ligiolu kriiside keskel. Kes on valmis Jumala ees vaikima, kuulama ja usaldama, avastab, et Jumala rahu on ligemal, kui ta arvas. Selle rahu Jumal ise on valmis andma kõigile, kes seda otsivad (2. Tessalooniklastele 3:16).
Rahupalve
Issand Jeesus Kristus, rahu Vürst, Sina oled meie rahu ja oled oma ristil teinud rahu Jumala ja inimeste vahel. Tänan Sind, et ma ei pea rahu endas looma, vaid võin selle Sinult vastu võtta. Anna andeks minu patud ja kõik, millega ma olen Sinu rahu eest põgenenud. Vaigista minu süda ja mõtted. Õpeta mind vaikima Sinu ees, kuulama Sinu sõna ja usaldama Sind, kui ma ei mõista. Anna mulle andestust nende vastu, kes mind on solvanud, ja lepitus nendega, kellega olen tülis. Pane Sinu rahu valvama minu südant ja meelt. Püha Vaim, kasvata minus rahu, rõõmu ja armastust. Hoia mind Sinu ligiolus täna ja kõigil minu päevadel. Sulle olgu au, kiitus ja tänu koos Isa ja Püha Vaimuga, nüüd ja alati ning igavesest ajast igavesti. Aamen
Trough all this I want to declare this is all from God and to God. All Glory to Him!
