Views: 16
Kristlikud usutunnistused: Apostlite, Nikaia-Konstantinoopoli ja Athanasiuse usutunnistuse ajalugu ja areng
Kristlikud usutunnistused (ladina keeles credo – „ma usun”) on kiriku ajaloos olnud olulised kokkuvõtted Piibli õpetusest. Need ei ole Piiblist kõrgemal seisvad dokumendid, vaid abivahendid, mis aitavad usku selgelt väljendada, hereesiate vastu kaitsta ja kogudust ühendada. Käesolevas artiklis käsitleme kolme peamist vanakiriklikku usutunnistust: Apostlite usutunnistust, Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust (tuntud ka kui Nikaia usutunnistus) ja Athanasiuse usutunnistust. Toome välja nende ajaloolise arengu, tekkimise konteksti, sisu ja tähtsuse tänapäeva kristlusele. Lisame ka täielikud tekstid eesti keeles.
Usutunnistuste üldine taust ja tähtsus
Varakristlikus koguduses ei olnud usutunnistusi alguses formaalses vormis. Usk tunnistati elava jutluse, ristimise ja koguduse elu kaudu. Siiski tekkisid juba 2. sajandil lühikesed „usureeglid” (regula fidei), mis kaitsesid apostellikku traditsiooni gnostitsismi, markionismi ja teiste kõrvalekallete vastu. Usutunnistused kujunesid kirikukogudel ja kohalikes kogudustes vastusena teoloogilistele kriisidele. Nad rõhutavad Kolmainsust (Isa, Poeg, Püha Vaim) ja Kristuse isikut ning tööd.
Need kolm usutunnistust on ökumeenilised – neid tunnustavad enamik kristlikke traditsioone (katoliiklased, õigeusklikud, luteri-, anglikaani- ja paljud evangeelsed kogudused). Luteri kirikus kuuluvad nad Book of Concordi (1580) hulka koos reformatsiooni usutunnistustega.
1. Apostlite usutunnistus (Apostellik usutunnistus)
Ajalugu ja areng: See on vanim kolmest, kuid ei pärine otseselt apostlitelt (legend sellest on keskaegne). Juured ulatuvad 2. sajandi Vana-Rooma usutunnistusse (Symbolum Romanum), mida kasutati ristimisel Roomas. Varaseimad kirjeldused pärinevad Marcellus Ancyrast (u 341) ja Rufinusest (u 404). Tänapäevane laiendatud vorm kujunes välja Gallias (tänapäeva Prantsusmaa) 5.–8. sajandil, kus lisandusid fraasid nagu „taeva ja maa Looja”, „alla läinud surmavalda”, „pühade osadus” ja „igavest elu”. Need lisandused kaitsesid hereesiate vastu (nt doketism – Kristuse inimlikkuse eitamine) ja rõhutasid Kristuse surma reaalsust ning lootust. 8.–9. sajandil ühtlustas Karl Suur seda liturgiliseks kasutamiseks.
Sisu ja tähtsus: Lühike, lihtne ja kateheetiline (õpetuslik). Rõhutab Kolmainsust ja Jeesuse elu sündmusi. Kasutatakse laialdaselt läänekristluses hommikul/õhtul palvetamisel ja ristimisel.
Tekst eesti keeles: Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.
Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel, sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu. Aamen.
2. Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus
Ajalugu ja areng: See on kristluse ajaloo üks mõjukamaid dokumente. Algne Nikaia usutunnistus võeti vastu 325. aastal Esimesel Nikaia kirikukogul (Keiser Constantinus kutsus kokku), et vastata ariaanlusele. Arius (Aleksandria presbüter) õpetas, et Poeg on loodud olend, mitte igavene Jumal. Kogul (u 318 piiskoppi) kinnitati, et Poeg on „sama olemusega” (homoousios) Isaga. 381. aastal Konstantinopoli kirikukogul laiendati teksti Püha Vaimu kohta (vastus makedoonlastele, kes eitasid Vaimu Jumalikkust). Tulemuseks on praegune Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus.
See on ainus täielikult ökumeeniline usutunnistus, mida kasutavad ida- ja läänekristlased (läänes filioque lisandusega – „Isast ja Pojast”). See kujundas kristliku ortodoksia aluse sajanditeks.
Sisu ja tähtsus: Sügav Kolmainsuse ja Kristoloogia seletus. Rõhutab Jeesuse igavest Jumalikkust, lihakssaamist, surma, ülestõusmist ja Vaimu Jumalikkust. Kasutatakse liturgia keskpunktina (nt armulauas). See on „parim” Kolmainsuse mõistmiseks, sest tasakaalustab ühtsust ja kolmsust Piibli alusel.
Tekst eesti keeles (tavaversioon): Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse. Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud, Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa. Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast (ja Pojast), keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse; kes on rääkinud prohvetite kaudu. Meie usume ühtainust püha, kristlikku ja apostlikku kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen.
3. Athanasiuse usutunnistus (Quicumque vult)
Ajalugu ja areng: Nimetatud Athanasiuse (u 296–373, Nikaia kaitsja) järgi, kuid tõenäoliselt Lääne päritolu 5.–6. sajandist (Gallia või Hispaania). See ei pärine kirikukogult, vaid on teoloogiline traktaat. Sai populaarseks keskaegsel ajal. Rõhutab detailselt Kolmainsust ja Kristuse kahte loomust (Jumal ja inimene).
Sisu ja tähtsus: Kõige detailsem kolmainsuse seletus. Algab: „Kes iganes tahab saada päästetud…” Rõhutab, et Kolmainsus on müsteerium: üks Jumal kolmes Isikus, võrdsed, kuid eristuvad. Kristus on üks isik kahes loomuses, segamata. Kasutatakse harvemini, kuid on oluline teoloogiline dokument.
Tekst eesti keeles (lühendatult, täielik on väga pikk): Kes iganes tahab saada päästetud, peab eelkõige kinni hoidma katoliku usust. Kes seda ei hoia tervikliku ja rikkumatuna, läheb kahtluseta igavesse hukatusse. Katoliku usk aga on see, et me austame üht Jumalat Kolmainsuses ja Kolmainsust ühtsuses, segamata omavahel isikuid ja lahutamata olemust. … (Järgneb detailsed värsid Kolmainsusest ja Kristusest). … See on katoliku usk. Kes iganes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud. Aamen.
(Täielik tekst on pikem; soovitan originaalallikaid detailsemaks lugemiseks.)
Järeldus: Usutunnistuste pärand tänapäeval
Need usutunnistused kujundasid kristlikku mõtlemist vastu hereesiatele ja ühendasid kirikut. Apostlite usutunnistus on lihtne alus, Nikaia sügav Kolmainsuse kinnitus ja Athanasiuse detailsem seletus. Reformatsioon (sh Luteri traditsioon) võttis need omaks, rõhutades Piibli ülimust. Ka vabakristlikes kogudustes kajastuvad samad tõed Statement of Faith’is. Tänapäeval aitavad need navigeerida relativismis ja säilitada „kord antud usku” (Juuda 3). Nad tuletavad meelde, et usk pole privaatne arvamus, vaid jagatud tunnistus ühest Issandast.
Usutunnistused kutsuvad meid mitte ainult uskuma, vaid ka elama selle järgi – armastuses, lootuses ja ühtsuses. Need on sillaehitajad läbi aegade, ühendades varakristlasi tänapäeva kogudustega.
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
AICortex Invest OÜ
- Mis on Theosis? — Mida tähendab saada Jumalaga sarnaseks - 11. juuli 2026
- Usaldus Jumalasse raskel ajal: kuidas säilitada usku kannatustes ja valu keskel - 9. juuli 2026
- Paast ja palve: iidne vägi, mis töötab ka 2026. aastal - 8. juuli 2026
