Kiriku ja teoloogia olukord ja tulevik 21. sajandi algul – EELK Usuteaduse Instituut
Autor : Allan Kroll
Õppejõud prof. dr. Thomas-Andreas Põder
TALLINN 13.06.2019
EELK Usuteaduse Instituut
I kursus Kristliku Kultuuriloo magistriõppe suund
TALLINN 13.06.2019
Sisukord
Sissejuhatus
Käesolev töö keskendub kiriku ja teoloogia olukorrale 21.sajandil. Töö on jaotatud kolmeks osaks, millest esimeses kirjeldatakse kiriku olukorda tänapäeva maailmas, illustreerides seda statistiliste andmetega erinevatest maailmajagudest. Töö teises osas kirjeldatakse tulevikutrende kirikumaailmas, arvestades praeguseid suundumusi. Töö kolmandas osas analüüsitakse teoloogia rolli 21.sajandi kirikus.
1. Kirik tänapäeva maailmas
21.sajandi alguse teise aastakümne lõpus elab maailmas üle 7 miljardi inimese, kellest peab ennast kristlaseks 2,18 miljardit inimest. Suurem osa nendest seostab ennast mingi kiriku või konfessiooniga, olenemata sellest, kui sageli inimene vastava kiriku jumalateenistustel osaleb. Viimase saja aasta jooksul on maailma rahvaarv peaaegu neljakordistunud ja samapalju on kasvanud ka kristlaste arv maailmas. Aastal 1910 oli maailma rahvastikust kristlasi 35%, aastal 2010 oli neid 32%. See näiline stabiilsus on aga petlik. Kristluse kese on liikumas Euroopast ning Põhja-ja Lõuna Ameerikast hoopis teistesse maailmajagudesse (Aafrika ja Aasia). Tänapäeval elab suurem osa (63%) kristlastest endiselt Euroopas või Ameerikas, aga sada aastat tagasi elas nendel kontinentidel 93% maailma kristlastest. Kristlaste osakaal eelpool nimetatud kontinentidel on kahanemas, aga see-eest on kristlus levinud sinna, kus ta varem väga tagasihoidlikult esindatud oli. Kristlusest on saanud globaalne religioon, mida ei saanud öelda veel sada aastat tagasi.
Suurim kirik maailmas on katoliku kirik, mis moodustab kogu maailma kristlaskonnast ligikaudu poole ning sellele järgnevad erinevad protestantlikud kirikud (37%) ja ortodoksid (12%). Lisaks nendele moodustavad mormoonid ja Jehoova tunnistajad 1% maailma kristlikust populatsioonist1. Kristluse sünnipaigas, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on tänapäeval kristlasi vähem (alla 4% rahvastikust) kui üheski teises suuremas geograafilises piirkonnas. Nigeerias on kaks korda rohkem protestante, kui protestantliku reformatsiooni hällis, Saksamaal. Brasiilias on enam kui kaks korda rohkem katoliiklasi kui Itaalias2.
Sarnaselt budismile, on kristlus jäänud marginaalseks vähemuseks piirkonnas, kus religioon alguse sai, aga on aja jooksul muutunud valdvaks või vähemalt jõudsasti kasvavaks religiooniks omaaegsetes misjonipiirkondades. Aafrikast, Aasiast ja Ladina-Ameerikast on saamas kristliku kiriku juurdekasvu vedurid. „Globaalses lõunas” elab juba praegu rohkem kristlasi, kui „globaalses põhjas” (Põhja-Ameerika, Euroopa, Austraalia, Uus-Meremaa, Jaapan). Seejuures on küll kristlaste arv „lõunas” suurem, aga kristlaste protsent rahvastikust konkreetsetes piirkondades väiksem kui „põhjas” . Protsentuaalselt on kõige enam kristlasi Põhja-ja Lõuna Ameerikas ning suurima kristlaste osakaaluga riigid maailmas (USA, Brasiilia ja Mehhiko) asuvad just seal3.
Arvestades elanikkonna vananemist ja negatiivset iivet suuremas osas lääneriikidest (mõne erandiga, nagu näiteks USA), ei ole ette näha, et need trendid võiksid lähemas tulevikus muutuda. Kõige kiiremini kasvavaks religiooniks maailmas peetakse islamit. Seda seostatakse peamiselt loomulike demograafiliste faktoritega (kõrge iive moslemite seas). Kristlus kasvab küll pisut kiiremini kui maailma populatsioon üldiselt, aga siiski märkimisväärselt aeglasemalt, kui islam4.
Kristluse kontekstis on 21.sajandist hakatud rääkima kui „Aafrika sajandist”. Aastal 1910 elas kõigest 1% maailma kristlastest Saharast lõunasse jäävas Aafrikas, kuid aastaks 2010 oli see protsent tõusnud 24-ni. Seda kasvu ei vea ainult karismaatiline ja nelipühilik kristlus, vaid ka vanad kirikud (katoliiklased, anglikaanid)5.
2. Tulevikutrendid kirikumaailmas
Nii nagu on toimunud geograafilised muudatused, on aset leidnud ka sotsiaalsed ja teoloogilised muudatused kristluse ja kirikute sees. Järgnevalt nimetatakse mõningaid eeldatavaid tulevikutrende kirikumaailmas.
2.1 Religioosne pluralism.
Kokkupuuted teiste religioonide ja maailmavaadetega mõjutavad paratamatult ka kristlust. Üheltpoolt toovad kirikusse tulnud inimesed endaga kaasa mitmeid vaimseid õpetusi ja praktikaid, teiseltpoolt tunnevad ka kristlased ise huvi teistest religioonidest pärit vaimsete praktikate vastu, luues sellega sünkretistliku hübriidusundi. Igal ajastul on ülima väärtuse pjedestaalile tõstetud erinevaid voorusi. Tänapäeva läänemaailmas on selleks kahtlemata tolerantsus. Paljudel kirikutel ja kristlastel ei ole vaimulikku selgroogu, et panna vastu ajastu vaimule. Kuna tolerantsus on tänapäeval ülim voorus, siis on ebatolerantsus „surmapatt”, mida ka kristlased ja kirikud vältida püüavad.
Väliselt erinev, aga olemuselt sarnane probleem on ka Aafrika ja Ladina-Ameerika kristluse kalduvus lasta endasse imbuda põlisrahvaste religiooni elemente.
Läänemaailma kristlastel ja kirikutel on juba üle poole sajandi olnud tarvis õppida elama ühiskonnas, kus kristlus ei ole ainuvalitsev religioon. Teiste religioonide esindajatega kõrvuti elamine, õppimine ja töötamine on igapäevane reaalsus, mitte misjonäride pärusmaa. Sekulariseerumine on küll endiselt trend läänemaailmas, aga 19.sajandil ennustatud religiooni väljasuremist ei ole kindlasti ette näha isegi väliselt sekulaarsetes riikides. Kirikutesse kuulumine ja jumalateenistuste külastamine on aga selgelt langustrendis. Nende andmete valguses saab selgemaks ka Eesti, kui ühe maailma mittereligioossema riigi maine rõhutamine meie rahva seas. Religioossus ei ole kuhugi kadunud, vaid teisenenud ja asendunud uue vaimsuse ja esoteerika usuga. Kui usu suhtes ükskõikseid inimesi on näiteks Eestis vastavalt 35%, ateismi poole kalduvaid inimesi 10% ja veendunud ateiste 7%, siis uskus 54% eestlastest, et inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede ja planeetide seis tema sünnihetkel. 40% uskus et maagiliste toimingutega saab mõjutada sündmusi ja teisi inimesi. 28% inimestest uskus talismanide kaitsejõusse. 81% küsitletutest uskus, et mõnedel inimestel on võime tulevikku ette näha. 62% pidas aga võimalikuks, et mõnedel inimestel on võime haiged tervendada. 45 % uskus reinkarnatsiooni ning 51% uskus surmajärgsesse elusse6.
Seega tuleb kirikutel suuta vastata ühtlasi teiste religioonide ja uue vaimsuse poolt esitatud väljakutsetele. Maailm on muutunud ja „vana maakaarti” kasutades selles enam orienteeruda ei ole võimalik.
2.2 Usaldamatus institutsionaalse religiooni suhtes.
Läänemaailmale on muutunud iseloomulikuks usaldamatus treditsiooniliste institutsioonide vastu. Sellest pole jäänud puutumata ka kirik. Raha, võimu kuritarvitamise ja hälbiva seksuaalse käitumisega seotud skandaalid on õõnestanud kiriku usaldusväärsust väga rängalt. See on omakorda tekitanud „ilma kirikuta kristlaste” liikumise, kus uskumine ilma kuulumiseta on saanud normiks. Samuti on suundumus kodugruppides kogunevate väikekoguduste või koguduste võrgustike tekkimisele. Pühendumise vältimine on omane 21.sajandi inimestele. Välditakse liiga paiksat elu, pikka aega ühes kohas töötamist ja enda pikaajalist sidumist mõne liikumise või organisatsiooniga. Selle trendi jätkumist soodustab omakorda infotehnoloogia ja sotsiaalmeedia plahvatuslik areng viimastel aastakümnetel. Ka selle trendi katkemist on raske ette kujutada. Virtuaalse võrgu kaudu omavahel ühendatud usklike grupid ja internetist vaimulikku toitu hankivad kristlased on uus reaalsus, mida kirik ignoreerida ei saa. Kas seda tuleks pidada probleemiks ja kuidas seda lahendada on teema, mis käesoleva töö raamidesse ei mahu.
2.3 Tarbijakristlus.
„Usuturg” on avatud kõigile soovijatele ja „klientidele” tuleb millegagi silma torgata, et konkurentsis püsida. Inimesed on harjunud minema sinna, kus nad „midagi saavad”. Sama mentaliteet on kandunud üle ka suhtumises kirikusse. „Kirikušoppaja” võib talle pakutavate toodete ja teenuste kvaliteedi järgi otsustada, milline kirik talle kõige paremini sobib7. Kiriku ees seisab küsimus, kas sellega leppida või püüda protsessi piibellikus/kristlikus suunas juhtida.
2.4 Kogemuse rõhutamine teooria asemel
Tänapäeva inimese uue vaimsuse ja esoteerika vaimustusest kumab läbi soov leida midagi, mis võimaldab inimesel enda elu kontrollida ja paremaks muuta. Vaimsed praktikad, millega püütakse maandada stressi, tervendada ihu, saavutada majanduslikku edu või parandada omavahelisi suhteid, on kantud arusaamast, et religioon (sõna, mida reeglina selle vaimsuse harrastajad väldivad) peab praktiliselt toimima ja olema kogetav. Teoreetiline filosofeerimine huvitab väheseid.
Selles osas on kristlusel maailmale palju pakkuda. Alustades Vana Testamendi prohvetitest, Jeesusest ja apostlitest ning varakirikust võib näha seda, et usk Jumala imettegevasse väesse on puudutanud ka väga praktilisi eluvaldkondi. Haigete tervendamine, kurjade vaimude väljaajamine ja materiaalsed varustamisimed on Piiblis ja kiriku ajaloos vähemal või rohkemal määral alati eksisteerinud. Ajaloolistes kirikutes on need kahjuks enamasti tahaplaanile jäänud. Selles osas saab kiriku püsimisse ja kasvamisse anda oma panuse karismaatiline liikumine, mis rõhutab eriliselt just kristluse kogemuslikku poolt. Maailma ligi 2,2 miljardist kristlasest on nelipühiliku/karismaatilise taustaga tervelt 584 miljonit ning see liikumine moodustab 27% maailma kristlaskonna koguarvust ja 8% maailma rahvastikust8. Karismaatiline liikumine kasvab eriti kiiresti Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas.
3. Teoloogia roll 21.sajandi kirikus
Teoloogiaga tegelevad mitte üksnes religioosset haridust pakkuvad õppeasutused, vaid iga kirik ja iga kristlane. Teoloogilistes seminarides, ülikoolides ja kõrgkoolides hariduse saanud kristlased võtavad õpitu enesega kaasa oma kirikutesse ja kogudustesse. See hakkab omakorda kujundama koguduseliikmete teoloogiat, maailmavaadet ja eluviisi. „Kristlikku teoloogiat leidub üksnes ühenduses kristliku kirikuga, ühenduses usu sotsiaalkujuga, mille keskseteks tunnusjoonteks ja avaldumisvormideks on sellised institutsioonid nagu jumalateenistus, ristimine, usuõpetus, kiriklikud talitused, piiblilugemine, palvetamine jne”9. Seetõttu on oluline, et sellel teoloogial oleks midagi olulist öelda tänapäeva kirikule ja inimesele. Brian D.McLaren kirjutab tabavalt, et „enamik protestantlikke seminare peab kõigest hingest tunamulluseid lahinguid, andmata endale kuigivõrd aru tänastest probleemidest, homsetele vaevu mõeldes10“. Mõistagi on tarvis tunda ajalugu, aga et suuta vastata tänapäeva inimese küsimustele või etteheidetele, on vaja tunda ka konteksti, milles me praegu elame.
Üks teoloogia praktilisi eesmärke on kahtlemata õpetada kristlasi õigesti suhtestuma teiste religioonidega pluralistlikus maailmas. „Intellektuaalseteks amišiteks” muutudes, kaotab kirik kontakti maailmaga, milleta pole tal aga võimalik täita oma rolli, olla soolaks ja valguseks maailmas. Jeesuse Suur Misjonikäsk kuulutada evangeeliumi kõigile rahvastele eeldab võimet saavutada kontakt, oskust oma sõnumit kontekstualiseerida ja kommunikeerida. Kahtlemata tuleks selles kontekstis kasuks see kui teoloogilistes õppeasutustes pöörataks rohkem tähelepanu apologeetika õpetamisele.
Teoloogia peaks aitama kristlastel ja kirikutel leida võimalused edukaks toimimiseks tänapäevases usumaailmas. Kolm mudelit pluralistlikus maailmas enda positsioneerimiseks ja oma Jumalalt saadud eesmärgi täitmiseks on relativistlik inklusivism, mitterelativistlik eksklusivism ja mitterelativistlik inklusivism11.
Relativistlik-inklusiivne lähenemine teeb evangeliseerimise mitte küll võimatuks, aga mõttetuks. Miks kuulutada „oma tõde”, kui ollakse veendunud, et teisel on oma tõde ja need on sisuliselt samaväärsed. Mitterelativistlik eksklusivism on küll enda identiteedi kaitsmise mõttes kõige turvalisem, aga lähtepositsioonina kõige raskemini vastuvõetav nende poolt, keda nähakse kuulutuse objektidena. Mitterelativistlik inklusivism võimaldab dialoogi tekkimist, tegemata seejuures kompromisse enda usuga. Ligimese armastamise nõue ei kehti ainult usukogukonna siseselt, vaid puudutab kõiki inimesi, vaatamata nende usule või selle puudumisele. Erinevate maailmareligioonide tutvustused teoloogiliste seminaride õppekavades annavad võimaluse õppida tundma seda, mida ja miks teised religioonid usuvad ning kuulutavad. Tundmatu või võõra kahtlustamine ja umbusaldamine on inimestele loomulik. Seda saab siiski ületada, suheldes ja tutvudes teise osapoole seisukohtadega. Käesoleva töö autor teeb vanglakaplanina regulaarset koostööd mitmete teiste konfessioonide ja religioonide esindajatega ning võib seetõttu kogemusele toetudes kinnitada, et ligimesearmastusest ja austusest kantud koostöö mitterelativistliku inklusivismi mudeli järgi, erinevates ühiskondliku elu valdkondades on võimalik.
Üks teoloogia roll on kahtlemata kinnitada kristlase usulisi veendumusi maailmas, mis on infost üle ujutatud. Mitte kunagi ajaloos ei ole olnud nii suur hulk informatsiooni, nii kergesti kättesaadav nii paljudele inimestele. Info kvaliteedi üle otsustamine käib aga paljudel üle jõu. Kristlased pole selles erand. Internetist on kerge vaevaga võimalik leida doktorikraadiga inimeste loenguid ja kirjutisi, ükskõik millise teoloogilise/religioosse õpetuse toetuseks. Lisades sellele veel arvamuste paljususe ja tõe suhtelisuse „dogma”, mis tänapäeva maailmas valdavaks on saanud, võib inimene seda kõike tarbides eksitusse sattuda.
Kvaliteetne, ajakohane ja piibellik teoloogia, mida esitatakse inimestele arusaadavas keeles, võimaldab kristlastel paremini orienteeruda selles inforägastikus, mis meid ümbritseb. Kahjuks jääb sageli mulje, et teoloogid kirjutavad üksnes teistele teoloogidele ja „toidavad kaelkirjakuid”, mitte lambaid. Suurem osa tekstist on lihtsurelikule arusaamatu. Teoloogidel endil tuleb rohkem tegelda eneseanalüüsiga ja meeleparandusega, et olla võimelised kristlikku sõnumit jagama nii, et see ei lähe üle „lammaste peade”. Teoreetiline ja eluvõõras kabinetiteoloogia võib küll kolleegidele muljet avaldada, aga sellest pole kasu neile, keda see tegelikult aitama peaks. Kartusest kaotada oma akadeemiline tõsiseltvõetavus, ei ole teoloogid sageli valmis „latti madalamale laskma” ning rääkima keeles, mida inimesed mõistavad.
Kokkuvõte
Käesolevas töös käsitleti kiriku ja teoloogia olukorda 21.sajandil. Töö esimeses osas kirjeldati kristluse ja kristlike kirikute levikut maailmas ning tõdeti, et traditsiooniliste kristluse kantside (Euroopas ja Põhja-Ameerika) asemel on kristlus tänapäeval kasvamas Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Protsentuaalselt moodustavad kristlased siiski veel USA ja Euroopa rahvastikust suurema osa, kui eelpool nimetatud riikides.
Töö teises osas käsitleti erinevaid tulevikutrende kirikumaailmas ning kolmandas osas teoloogia rolli 21.sajandi kirikus. Teoloogia rolli nähakse lisaks vaimulike ettevalmistamisele ka kristlaste ettevalmistamises selleks, et olla suuteline vastama tänapäeva ühiskonna küsimustele ja etteheidetele. Teoloogia peaks valmistama inimesi ette dialoogiks tänapäevases pluralistlikus maailmas. Samuti peaks teoloogiline haridus võimaldama inimestel paremini orienteeruda maailmas, mis on infost üle küllastunud.
Kasutatud kirjandus
- Brian D.McLaren „Uutmoodi kristlane”, MTÜ Allika kirjastus, Tallinn, 2006
- Thomas-Andreas Põder „Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis”, EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn, 2018
- https://www.pewforum.org/2011/12/19/global-christianity-movements-and-denominations/#defining
- http://www.saarpoll.ee/UserFiles/File/Elus,%20usust%20ja%20usuelust_2015_ESITLUS_FINAL.pdf
- https://www.worldatlas.com/articles/the-fastest-growing-religions-in-the-world.html
- https://reflections.yale.edu/article/new-voyages-church-today-and-tomorrow/rethinking-christianity-21st-century
- https://www.brettmccracken.com/blog/blog/2016/10/27/21-challenges-facing-the-21st-century-church
- https://www.pewforum.org/2011/12/19/global-christianity-exec/
- https://www.pewforum.org/2011/12/19/global-christianity-exec/
- https://www.pewforum.org/2011/12/19/global-christianity-exec/
- https://www.worldatlas.com/articles/the-fastest-growing-religions-in-the-world.html
- https://reflections.yale.edu/article/new-voyages-church-today-and-tomorrow/rethinking-christianity-21st-century
- http://www.saarpoll.ee/UserFiles/File/Elus,%20usust%20ja%20usuelust_2015_ESITLUS_FINAL.pdf
- https://www.brettmccracken.com/blog/blog/2016/10/27/21-challenges-facing-the-21st-century-church
- https://www.pewforum.org/2011/12/19/global
AUTORI ISELOOMUSTUS
Allan Kroll
Allan Kroll on kristlik õpetaja, jutlustaja ja vaimulik autor, kelle kirjutisi iseloomustab sügav piibellik mõtlemine, vaimulik kainus ja selge kutse isiklikule meeleparandusele ning pühendumisele. Tema sõnumites on keskne teema elav ja aus suhe Jumalaga, mitte formaalne religioossus.
Krolli õpetus on tugevalt juurdunud Pühakirjas ning ajaloolises kristlikus usus. Ta käsitleb julgelt teemasid nagu südamehoiak, vaimulik leigus, enesepettus ja vajadus pideva Jumala otsimise järele. Tema stiil on otsekohene, pastoraalne ja samas sügavalt hingekosutav.
Allan Krolli kirjutised kutsuvad lugejat mitte rahulduma pinnapealse usuga, vaid otsima Jumalat kõigest südamest, kogu elu vältel.
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
- Allan Kroll – Johannese 8:1-11 – EELK Usuteaduse Instituut - 24. jaan. 2026
- Kiriku ja teoloogia olukord ja tulevik 21. sajandi algul – EELK Usuteaduse Instituut - 24. jaan. 2026
- Kaarli kiriku altarimaal – Johann Köler – EELK Usuteaduse Instituut - 24. jaan. 2026
