Johannese 8:1-11 – EELK Usuteaduse Instituut
I kursus Kristliku Kultuuriloo magistriõppe suund
Autor: Allan Kroll
Õppejõud prof. dr. Randar Tasmuth
TALLINN 03.01.2019
Sisukord
- Sissejuhatus
-
- JOHANNESE EVANGEELIUMI AUTORLUS, KIRJUTAMISE AEG JA EESMÄRK
- 1.1 Johannese evangeeliumi autorlus
- 1.2 Johannese evangeeliumi kirjutamise aeg
- 1.3 Johannese evangeeliumi kirjutamise eesmärk
-
- JOHANNESE 8:1-11
- 2.1. Johannese 8:1-11 autentsus ja paiknemine Johannese evangeeliumis
- 2.2. Johannese 8:1-11 teoloogiline analüüs
- Kokkuvõte
- Kasutatud kirjandus
Sissejuhatus
Sõna „evangeelium” tähendab tõlkes head sõnumit või rõõmusõnumit. Algselt tähendas evangeelium tasu hea sõnumi eest ja hiljem sõnumit ennast. Sekulaarses mõttes tähistas see uue valitseja sünni või troonile asumise kuulutust, kristlikus terminoloogias aga sõnumit Jeesuse kui kogu inimkonna Päästja surmast ja ülestõusmisest, mis lunastab patuse inimese. Süüria Tatianose püüe koostada nelja evangeeliumi põhjal evangeeliumide harmoonia, lähtub eeldusest, et tegelikult on olemas ainult üks evangeelium. Sellest aga tunnistavad erinevad autorid, kes rõhutavad erinevaid aspekte Jeesuse elust ja õpetusest.
Johannese evangeelium on neljast Uue Testamendi evangeeliumist teoloogiliselt kõige sügavam ning seda on peetud tähtsaimaks evangeeliumiks (Origenes). Johannese evangeeliumis on põhjalikumalt kirjeldatud Jeesuse kõnesid, palveid ja vaidlusi oma vastastega, samuti on selles mitmeid lugusid, millest ükski teine evangeelium ei jutusta. Üheski teises evangeeliumis ei tule nii selgelt välja õpetus Jeesuse jumalikkusest. Neljas ehk viimane on Johannese evangeelium mitte selle tõttu, et seda oleks peetud teistest vähem oluliseks, vaid kuna see kirjutati viimasena.
Käesoleva töö autor keskendub Johannese evangeeliumi 8. peatüki salmidele 1-11. See on palju vaidlusi põhjustanud tekst ning diskussioonid selle autentsuse ja asukoha üle evangeeliumides pole siiani lõppenud.
Töö on jaotatud kaheks osaks, millest esimeses käsitletakse küsimust Johannese evangeeliumi autorlusest, kirjutamise ajast ja eesmärgist. Teises osas keskendutakse konkreetselt ülalnimetatud tekstilõigule ja analüüsitakse selle paiknemist evangeeliumides ning teksti teoloogilist tähendust.
Töö autor kasutab peamiste allikatena Jukka Thurén’i ja R.V.G.Tasker’i kommentaare Johannese evangeeliumile, Donald Guthrie Uue Testamendi sissejuhatust, Merrill F.Unger’i Piibli sõnaraamatut ja Kaisarea Eusebiuse „Kiriku ajalugu”.
1. JOHANNESE EVANGEELIUMI AUTORLUS, KIRJUTAMISE AEG JA EESMÄRK
1.1. Johannese evangeeliumi autorlus
Neljandat evangeeliumi on juba 2. sajandist alates nimetatud „Johannese evangeeliumiks”. Kiriku traditsiooni järgi on selle autor Jeesuse apostel, Sebedeuse poeg Johannes. Tekstilised ja tekstivälised allikad viitavad selgelt sellele, et evangeeliumi autor oli tihedalt seotud Johannesega. Kas apostel Johannes isiklikult selle evangeeliumi kirjutas või mitte, selles lähevad arvamused lahku. On oletatud, et evangeeliumi võis kirja panna Johannese õpilane või sõber, mis aga ei tähenda, et seetõttu oleks sõnumi sisu moonutatud. See on Jeesuse apostli tunnistus Jeesuse elust ja õpetusest. Samuti on oletatud, et autor lõpetas oma teksti 20. peatüki lõpus ja 21. peatükk lisati hiljem juurde. Mingeid tõendeid, et evangeelium oleks olnud kasutusel ilma viimase peatükita, siiski ei ole, aga juba algkristlikul ajal tajuti viimast peatükki lisana. Tertullianus näiteks kirjutab, et Jh.20:31 kuulub evangeeliumi viimasesse ossa.
Varakiriklikud allikad tunnistavad, et Jeesuse armastatud jünger „algatas evangeeliumi kirjapaneku”. Kaudsed tõendid selle armastatud jüngri samastamisest Johannese Sebedeuse pojaga on vaieldamatud. Lyoni piiskop Irenaeus kirjutab Issanda jüngrist Johannesest, kes andis Efesoses olles välja evangeeliumi. Seda oli ta omakorda kuulnud Polykarposelt, kes oli seda kuulnud Johanneselt endalt ja mitmetelt teistelt tunnistajatelt. Irenaeus ei väida, et Johannes evangeeliumi ise kirjutas, aga kinnitab, et evangeelium avaldati tema autoriteediga. Nagu ka paljude teiste Uue Testamendi raamatute traditsioonilist autorlust, on ka Johannese evangeeliumi oma alates 19. sajandist kahtluse alla seatud. Kuna evangeelium dateeriti tol ajal alles 2. sajandi teise poolde, siis ei saanud loomulikult Jeesuse apostel Johannes selle teose autor olla. Nii hilist dateeringut tänapäeval reeglina enam ei toetata.
On samuti oletatud, et autor võis olla hoopis Efesoses elanud „presbüter Johannes”, kes suri umbes aastal 146. Hierapolise piiskop Papias aga eristab hoolikalt presbüter Johannest apostel Johannesest. Eusebiuse väitel oli tema eluajal Efesesoses kahe Johannese nimelise kirikujuhi hauad. Ilmutuse raamatu omistab Eusebius presbüter Johannesele, aga evangeeliumi apostel Johannesele. Eusebius nimetab Johannese evangeeliumi kirjutiseks, mis kuulub vaieldamatult apostel Johannese kirjutiste hulka ning tunnistab, et seda loetakse kõikjal kirikutes.
Johannes olevat tutvunud kolme selleks ajaks kirjutatud evangeeliumiga ning tunnistanud need õigeks, kuid pidanud siiski vajalikuks kirjutada asjadest, mis olid nendest ülestähendustest välja jäänud.
Seda, et lihtne Galilea kalamees võiks kirjutada nii sügavamõttelise ja hea kreeka keele grammatikaga teose, peetakse kaalukaks argumendiks Johannese autorluse vastu. Siiski ei saa jätta tähele panemata fakti, et evangeeliumi kirjutamise ajaks oli Johannes juba vana ja kogenud kõnemees, kellel oli seljataga aastakümnete pikkune praktika teoloogiliste küsimuste väljendamisel kõnes ja võimalik et ka kirjas. See, et meie ajani pole säilinud teisi apostel Johannese kirjutisi, ei tähenda, et ta poleks võinud pidada kirjavahetust oma hoolealuste isikute või kogudustega. Mitme aastakümne jooksul võib ka lihtsast kalamehest kasvada osav oraator ja kirjamees. Ajaloos pole puudust taolistest näidetest.
Samuti tuleb arvestada võimalust, et apostel kasutas sekretärina kedagi, kelle keele- ja väljendusoskus olid kõrgemal tasemel. See selgitaks ka teksti keelelist kvaliteeti. Eakas apostel ja kirikujuht ei pidanud ilmtingimata evangeeliumi oma käega kirja panema, et olla teksti autor. Pauluski kasutas Tertiuse nimelise sekretäri abi, et kirjutada Rooma kirja. See ei kahanda mingilgi määral Rooma kirja usaldusväärsust, sest teksti mõtte ja sisu autor oli ikkagi Paulus, mitte Tertius. Sama kehtib ka Johannese evangeeliumi kohta.
Umbes 170. aastast, Roomast pärit „Muratori fragmendis” on neljanda evangeeliumi autorina nimetatud apostel Johannest. Keelekasutus viitab aga sellele, et selle valmimisele aitasid kaasa ka teised. Kirikuisade tsitaatidest võib leida viiteid sellele, et evangeeliumi kirjutas Papias Johannese dikteerimisel või soovitusel.
1.2. Johannese evangeeliumi kirjutamise aeg
Aleksandria Klemens (surn.212) väidab, tuginedes varasemale kogudusevanemate autoriteedile, et Johannes kirjutas oma evangeeliumi viimasena. See avaldati Johannese viimastel elupäevadel, seega 1. sajandi lõpus, keiser Trajanuse valitsemisajal. Traditsioonilist seisukohta, et neljas evangeelium kirjutati 1. sajandi lõpul, toetavad ka mitmed hiljuti avastatud käsikirjad.
Evangeeliumi kirjutamise ajaks oli kristlus juba selgelt sünagoogist lahku löönud, usklikele oli tarvis selgitada arameakeelseid ja palestiinalikke mõisteid ning kohanimesid, mis olid lugejaskonnale tundmatud. Kõik viitab sellele, et Johannese evangeelium kirjutati pärast Matteuse evangeeliumi. Aastaks 125 p.Kr. oli evangeelium jõudnud Egiptusesse. See tähendab, et tekst kirjutati tõenäoliselt sajandivahetusel.
1.3. Johannese evangeeliumi kirjutamise eesmärk
Neljanda evangeeliumi kirjutamise ajal oli laialdaselt levinud doketismi hereesia, mille pooldajad väitsid, et Jeesus ainult näis inimesena, olemata seda tegelikult. Mateeria oli nende õpetuse kohaselt rüve ja patune. Johannese evangeelium rõhutab aga vastukaaluks eriliselt seda, et Jeesuses sai Jumala Sõna (Logos) lihaks ja elas meie keskel. Just Johannese evangeelium kirjeldab lugu sellest, kuidas Jeesus laseb Toomal oma haavu käega katsuda. See polnud näiline, vaid objektiivne reaalsus.
Hironymos mainib, et apostel Johannes kirjutas neljanda evangeeliumi Aasia piiskoppide palvel. Kirjutise eesmärk olevat olnud kummutada Cerinthuse, ebioniitide ja teiste hereetikute õpetused, kes väitsid, et Jeesust polnud olemas enne Maarjat. Johannese evangeelium rõhutab kõige enam Jeesuse jumalikkust, aga ka tema tõelist inimlikkust. Vastukaaluks hereetikute õpetustele on nimelt Johannese evangeeliumis on kõige enam juttu Jeesuse pre-eksistentsist.
Samuti olevat kirjutamise ajendiks olnud see, et olles lugenud Matteuse, Markuse ja Luuka teoseid, tunnistas ta need õigeks, aga kuna nood olevat kirjutanud ainult ühest aastast, mis järgnes Ristija Johannese surmale, pidas Johannes vajalikuks kirjutada ka sellest, mida Jeesus varem tegi ja õpetas. See selgitab ka erinevusi evangeeliumide vahel.
2. JOHANNESE 8:1-11
2.1. Johannese 8:1-11 autentsus ja paiknemine Johannese evangeeliumis
Johannese 8:1 Aga Jeesus läks Õlimäele. 2 Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid. 3 Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma 4 ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. 5 Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?” 6 Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. 7 Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!” 8 Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. 9 Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. 10 Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?” 11 Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”
Selle teksti kuulumise üle Johannese evangeeliumisse on palju diskuteeritud. Jh 7:53-8:11 ei tundu sobivat sellesse konteksti, kuhu ta on paigutatud. Nimetatud lõiku ei ole varajastes käsikirjades, välja arvatud mõni üksik erand ning mõned käsikirjad paigutavad selle lõigu hoopis Luuka evangeeliumisse (Lk.21:38). Seda lõiku ei ole ka süüria- ja koptikeelsetes ning mitmetes vanades ladinakeelsetes tõlgetes. Kreekakeelsetest kommentaaridest ei leia nimetatud lõiku kuni Euthymius Zugadenuseni (AD 1118), kes ise samuti tunnistab, et kõige täpsemates käsikirjades seda ei ole. Nendes käsikirjades, kus lõik olemas on, paikneb ta mõnes enne Jh.8:12, mõnes käsikirjas aga hoopis Johannese evangeeliumi lõpus, mõnes aga Luuka 21:38 järel. Origenes ja Johannes Kuldsuu ei maini abielurikkuja naise lugu, millest võib oletada, et neile kättesaadavates käsikirjades seda ei olnud. Samuti võib lõigus näha teatud stiili ja sõnavara, mis pole omased Johannesele.
Samas kuna paljudes hilisemates käsikirjades on see lõik olemas, siis võetigi ta sellisena vastu Textus Receptusesse. Hieronymos väidab, et nimetatud lugu oli olemas paljudes kreeka ja ladinakeelsetes käsikirjades, mis viitab sellele, et need käsikirjad on olemas olnud, aga kaotsi läinud. Ambrosius ja Augustinus kasutavad oma kirjutistes seda teksti, kuigi Augustinus möönab, et mõnedel on selle osas kahtlusi.
Oletatakse, et antud perikoop on lisatud kuhugi Johannese käsikirja alles millalgi 3. sajandil. Apostellikud konstitutsioonid (Süüriast 350-380 AD) kasutab sarnast lugu illustreerimaks seda, kuidas piiskopid patustesse suhtuma peaksid. Sellest võib järeldada, et lugu abielurikkujast naisest oli tol ajal kirikus tuntud ja seda peeti autentseks.
Üldiselt ollakse seisukohal, et tegemist on Jeesuse elus aset leidnud sündmusega. Lõigu paigutus erinevates kohtades (Lk.21:38 järel, ühes käsikirjas Jh.7:36 järel, mõnedes Jh.21:24 järel) osutab tõsiasjale, et ümberkirjutajad püüdsid säilitada seda nelja evangeeliumi osana, aga kahtlesid selles, kuhu lõik paigutada. Ka tekstivariantide suur hulk ei tee olukorda lihtsamaks. Näiteks puuduvad enamikest vanematest käsikirjadest järgnevad fraasid: „otsekui ei kuuleks ta neid” (s 6; AV); „kui …südametunnistus neid süüdistas” (s 9; AV); „kuni viimasteni” (s 9; AV); „ega näinud kedagi muud kui naist” (s 10; AV); „need sinu süüdistajad” (s 10; AV)”. Mõnedes varasemates käsikirjades on aga 8. salmi lõppu lisatud „nende kõikide patud”. Sellest võib järeldada, et jutustust levitati suuliselt ja kasutusel olid mitmed erinevad versioonid.
2.2. Johannese 8:1-11 teoloogiline analüüs
Kahtlemata olid seadusetundjad, kes teolt tabatud naise Jeesuse juurde tõid, selle patu pärast vihased, aga 6. salm viitab sellele, et tegelikult ei ajendanud neid mitte religioossed, vaid poliitilised motiivid. Nagu maksuraha maksmise looski (Mk 12:13-17), loodeti Jeesust sellega lõksu püüda ja leida võimalus tema süüdistamiseks.
Tõenäoliselt eeldasid seaduseõpetajad, et Jeesus kui „patuste sõber” ei nõua nii ränka karistust kui Mooses ja sel juhul avaneks neil võimalus süüdistada Jeesust Moosese Seaduse halvustamises. Samas ei olnud Jeesuse ajal isegi seadusetundjatel kombeks abielurikkumise eest surmanuhtlust nõuda.
Abielurikkumist peeti väga tõsiseks patuks. Seda näitab tõsiasi, et abielurikkumist nimetatakse ka kümnes käsus. Ungeri Piibli Sõnaraamat defineerib juutide arusaama abielurikkumisest kui „Tahtlikku abielulepingu rikkumist ükskõik kumma osapoole poolt, läbi seksuaalvahekorra kolmanda osapoolega.” Iidsetes kultuurides tehti selles osas küll ka erandeid ja reeglina meessoost osapoole kasuks. Mehel võis olla mitu naist, aga naisel ei tohtinud olla mitut meest. Mõnes kultuuris võis mees olla seksuaalvahekorras teise naisega, ilma et seda oleks peetud abielurikkumiseks. Abielurikkumiseks peeti sel juhul seksuaalvahekorda teise mehe naise või kihlatuga. Ka Rooma seaduses peeti abielurikkumiseks seda, kui mees oli vahekorras teise mehe naisega. Mehe truudusetust ei peetud veel abielurikkumiseks. Ka kreeklastel olid abielurikkumise osas sarnased vaated.
Naisepoolset abielurikkumist on peetud ka omandivastaseks süüteoks, kuna 2 Ms 20:17 paigutab naise samasse nimekirja maja, sulase, teenijanna, härja ja eesliga, rõhutades järellauses, et ei tohi himustada „midagi, mis sinu ligimese päralt on”. 5 Ms 5:21 aga paigutab naise siiski omaette kategooriasse.
Naine oli otse teolt tabatud ja seaduse järgi oleks võidud ta hukata, kui oleks otsustatud teda seaduse täie rangusega karistada. Huvitav on aga see, et Vanast Testamendist ei leia me ühtegi kohta, kus abielurikkumiselt tabatud inimest oleks selle eest hukatud. Harilikult järgnes sellele lahutus, mille järel kaotas naine oma kaasavara ja õiguse ülalpidamisele. Seaduse järgi oli aga hukkamise võimalus olemas ja teiste rikkumiste eest oli Iisrael rahvas patuseid kividega surnuksloopimise teel ka hukanud (vt. 4 Ms 15:36; Jo 7:25).
Moosese Seadus ei täpsusta, mil moel tuli abielurikkuja hukata. Erinevatest kirjakohtadest võib leida viiteid kividega surnuks viskamisele (Hs 16:38, 40). Erandiks oli abielurikkumine orjatariga, kus süüdlasi kästakse lihtsalt karistada, eeldatavasti piitsutamisega (vt. 3 Ms 19:20-22) ja mees pidi patu eest süüohvri ohverdama.
Dake loetleb kokku 42 kuritegu, mille eest tuli Moosese seaduse järgi süüdlasele määrata surmanuhtlus. Nende hulgas on peamiselt isikuvastased kuriteod (mõrv, inimrööv, isa või ema löömine), seksuaalkuriteod (zoofiilia, homoseksualism, verepilastus, abielurikkumine, hoorus) ja kõige suurema osa moodustavad eksimused religioossete reeglite vastu (hingamispäeva rikkumine, ümberlõikamisest keeldumine, ebajumalateenistus, nõidus jne).
Olles seatud keerulise dilemma ette, ei lase Jeesus ennast survestada ega provotseerida kohut mõistma. Ta kükitab ja kirjutab midagi maapinnale, ilmselt samal ajal kuulates, mida Isa talle ilmutab. Jeesus ütles, et ta mõistab kohut vastavalt sellele, mida ta kuuleb sellelt, kes teda on läkitanud (Jh 5:30). Kohtuotsus pidi tulema sellelt, kes teda oli läkitanud, seda enam et kaalul oli inimese elu.
Jeesus nägi läbi variseride ja kirjatundjate tegelikke motiive ning see tegi otsustamise eriti keeruliseks ja riskantseks. „Kui Jeesus oleks läinud vastuollu Moosese seadusega (3 Ms 20:10; 5 Ms 22:22-24), oleks ta hukka mõistetud kui valeprohvet. Kui ta oleks naise surma mõistnud, siis oleks teda süüdistatud roomlaste ees võimu usurpeerimises”. Roomlased ei lubanud juutidel omavoliliselt kedagi hukata (vt. Jh 18:31), kuigi juudid seda reeglit korduvalt rikkusid (Stefanose hukkamine, Pauluse kividega poolsurnuks viskamine).
Kummaline on loos ka see asjaolu, et Jeesuse juurde toodi ainult naine, kuigi 3 Ms 20:10 räägib mõlemast osapoolest. Kuhu kadus abielurikkumise teine osapool, lugejatele ei selgitata. Ka see näitab, et kirjatundjate ja variseride jaoks ei olnud peamine mitte siiras soov Jumala ees ja tema seaduse järgi patust karistada, vaid seada lõksu Jeesusele. Jeesus ei väitnud, et Jumala seadus on ebaõiglane või et naine on süütu. Naine oli teolt tabatud ja süüd eitada ega kahandada polnud mõeldav. Jeesus pani naise süüdistajatele vastutuse visata esimene kivi. Esimese kivi pidid Moosese seaduse järgi viskama tunnistajad, kes olid patuse teolt tabanud (5 Ms 13:10; 17:7). Nii pidi Jumala rahva seast kurjus kõrvaldatama. Jeesuse viis kurjuse kõrvaldamiseks oli hoopis teine. Esimese kivi viskaja pidi olema patust puhas. Jeesus ise oleks võinud esimese kivi visata, kuna tema ainsana oli patuta, aga ta ei teinud seda. Teise või kolmanda kivi osas mingeid piiranguid polnud. Jeesus andis naisele armu ja võimaluse meelt parandada, nimetades sellegipoolest asju õigete nimedega. Seadus tuli Moosese kaudu, arm ja tõde tulid aga Jeesuse kaudu (Jh 1:17). Selles loos demonstreerib Jeesus seda kujukalt. Ta ei tühistanud seadust, aga andis patusele armu. Ristil surres andis ta oma elu nii patustanud naise kui ka tema süüdistajate eest. Patt ei jäänud karistuseta.
Jeesus pani patu probleemile diagnoosi ja määras ka ravi „Mine ja ära tee enam pattu”. Need sõnad meenutavad seda, mida ta ütles halvatud mehele, pärast tolle tervendamist „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!” (Jh 5:14).
Suhtumine seksuaalküsimustesse on saanud tänapäeva lääne tsivilisatsioonis inimese „kultuursuse ja tolerantsuse” lakmustestiks. Piibellikku ja traditsioonilist käsitlust peetakse kitsarinnaliseks. Patt on millegi patuks nimetamine. Abielurikkuja naise loos näitab Jeesus ilmekalt, kuidas peaks kristlane tänapäeval sellises olukorras käituma.
Kokkuvõte
Johannese evangeelium on kõige hilisem Uue Testamendi evangeeliumidest, aga samas teoloogiliselt kõige küpsem ja sügavam. Selle autoriks on kiriku traditsioonis peetud apostel Johannest, kes kirjutas oma evangeeliumi 1. sajandi lõpus. Tõenäoliselt kasutas ta selleks mõne oma õpilase abi, kes sekretärina dikteeritud teksti kirja pani. Võimalik, et seejuures teksti ka keeleliselt toimetades. Kirjutama ajendas Johannest mure kristlusesse sisse imbuvate hereesiate pärast.
Jh 8:1-11 on kirjakoht, mille üle on kiriku ajaloos palju arutatud. Kahtlusi on tekitanud selle teksti näiline sobimatus konteksti, kuhu ta on paigutatud ja tõsiasi, et paljudes käsikirjades paikneb nimetatud lõik teistes kohtades või lausa teises evangeeliumis. Vaatamata kõigile kahtlustele on see tekst siiski jäetud Uude Testamendi, Johannese evangeeliumisse ja usutakse, et tegemist on tõeliselt Jeesuse elus aset leidnud looga.
Abielurikkuja naise loos demonstreerib Jeesus kujukalt seda, kuidas arm ja tõde üheskoos patuse inimese heaks toimivad. Ta nimetab asju õigete nimedega, aga annab patusele võimaluse meelt parandada ja oma elu muuta. See lugu on eeskujuks tänapäeva kristlastele, keda survestatakse võtma seisukohta erinevates seksuaalpatte puudutavates küsimustes.
AUTORI ISELOOMUSTUS
Allan Kroll
Allan Kroll on kristlik õpetaja, jutlustaja ja vaimulik autor, kelle kirjutisi iseloomustab sügav piibellik mõtlemine, vaimulik kainus ja selge kutse isiklikule meeleparandusele ning pühendumisele. Tema sõnumites on keskne teema elav ja aus suhe Jumalaga, mitte formaalne religioossus.
Krolli õpetus on tugevalt juurdunud Pühakirjas ning ajaloolises kristlikus usus. Ta käsitleb julgelt teemasid nagu südamehoiak, vaimulik leigus, enesepettus ja vajadus pideva Jumala otsimise järele. Tema stiil on otsekohene, pastoraalne ja samas sügavalt hingekosutav.
Allan Krolli kirjutised kutsuvad lugejat mitte rahulduma pinnapealse usuga, vaid otsima Jumalat kõigest südamest, kogu elu vältel.
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
- Allan Kroll – Johannese 8:1-11 – EELK Usuteaduse Instituut - 24. jaan. 2026
- Kiriku ja teoloogia olukord ja tulevik 21. sajandi algul – EELK Usuteaduse Instituut - 24. jaan. 2026
- Kaarli kiriku altarimaal – Johann Köler – EELK Usuteaduse Instituut - 24. jaan. 2026
