Views: 18
Küsimus pole üksnes selles, kas vana inimene on Kristusega risti löödud, vaid ka selles, kuidas see tegelikkus inimese elus avaldub. Pauluse sõnad „meie vana loomus on koos temaga risti löödud” (Rm 6:6) ei tähenda, et inimese enesekesksus, himud või kurjad teod kaoksid usule tulles otsekohe. Kui see nii oleks, poleks kristlikus elus enam põhjust meelt parandada, valvata oma mõtete üle ega õppida armastama. Paulus ise ütleb, et ta pole veel täiuslikkust saavutanud, vaid püüdleb edasi selle poole, milleks Kristus on ta kätte saanud (Fl 3:12–14). Kristuses toimunu on seega korraga kingitus ja kutse: patt ei pea enam inimest valitsema, ent inimene peab õppima elama sellest uuest vabadusest.
„Vana inimese” all ei tule mõista inimese isiksuse või individuaalsuse hävitamist. Risti ei lööda maha inimese võimet mõelda, tahta, armastada ega vastutada. Risti alla pannakse enesekesksus: kalduvus teha iseendast elu mõõt, võtta teisi enda tarbeks ning käsitada Jumalat oma tahte pikendusena. Kristlik enesesalgamine ei ole enesevihkamine ega passiivsus, vaid enesekeskse tahte ümberpöördumine armastuse ja Jumalale suunatud elu poole. Paulus väljendab seda sõnadega: „nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus” (Gl 2:20). „Mina” ei kao siin ära; muutub see, kellele mina kuulub ja mille poole mu elu suundub.
Seetõttu võib öelda, et Kristuse ristil on vana inimese valitsus otsustavalt murtud, kuid selle tagajärgede läbitöötamine kestab. Kristlane võib edasi teha kurja, sest harjumused, hirmud, enesepettus ja soov ise kontrolli hoida ei kao ühe hetkega. Risti tegelikkus muutub elus nähtavaks meeleparanduse, enesevaatluse, andestamise, enesevalitsuse ja ligimese teenimise kaudu. Pilk tuleb pöörata iseenda poole, kuid mitte selleks, et end lõputult süüdistada või oma psüühikasse sulguda. Enesevaatluse eesmärk on näha tõtt enda kohta Jumala ees ning lasta sellel tõel juhtida muutumiseni.
Jungi Ise: psühholoogiline tervenemine, mitte jumalikustumise lõpp-punkt
Siin saab kõrvutuseks tuua Carl Gustav Jungi mõiste „Ise”. Jungi psühholoogias tähistab Ise psüühika terviklikkust ja inimest korraldavat sügavamat keskust; ego on sellest tervikust teadlik osa, mitte kogu psüühika. Individuatsioon tähendab teekonda, mille jooksul inimene õpib kohtuma ka oma varju, teadvustamata ajendite ja seni tunnistamata vastuoludega. Ta ei muutu veatuks, vaid terviklikumaks ja teadlikumaks.
Kristlikus käsitluses võib Jungi kirjeldatud Ise poole liikumist vaadelda ühe psühholoogilise arenguetapina. See võib aidata inimesel lõpetada oma varju teiste peale projitseerimise, võtta vastutust oma tegude eest ja jõuda suurema sisemise aususeni. Kuid seda ei tule samastada pääste ega theosis’ega. Psühholoogiline terviklikkus võib olla oluline eeldus küpsemale usuelule, ent inimene võib olla psühholoogiliselt teadlikum, kuid siiski enesekeskne; samuti võib inimene kasvada armastuses ka siis, kui tema psüühilised konfliktid pole täielikult lahenenud. Jungi Ise ei ole Jumal ega inimene ise Jumal. Jung rõhutas ka ise, et Ise ei asenda Jumalat, kuigi võib olla mõistetud jumaliku armu vastuvõtmise anumana.
Seega võib seda arengut kirjeldada nii: inimene hakkab esmalt märkama oma varju ja lõhestatust (Hb 4:12); seejärel võib ta liikuda suurema psühholoogilise terviklikkuse ehk Jungi mõistes Ise suunas; ent kristlik vaimulik teekond ei lõpe seal. Ise areng jääb selle käsitluse järgi üheks piiratud etapiks, sest psühholoogiline terviklikkus ei vasta veel küsimusele, milleks inimene on loodud ja kellega ta on kutsutud osadusse. Theosis hõlmab kogu inimest — tema mõtteid, tahet, suhteid ja keha — ning suunab teda Kristuse sarnasuse poole. See pole üksnes sisemine tasakaal, vaid elu muutumine Jumala armu läbi.
See eristus kaitseb mõlemat mõistet. Kui theosis taandada individuaalseks psüühiliseks arenguks, kaob sellest Jumala tegelik osadus ja arm. Kui aga kristlane kasutab usku selleks, et vältida oma varju, eitada oma motiive või keelduda vastutusest, jääb tema vaimulik jutt eluliselt viljatuks. Psühholoogiline enesetundmine võib aidata paljastada enesepettust; evangeelium annab sellele enesetundmisele suuna ja lootuse.
Theanthropos’e printsiip: Kristus kui Jumal-inimene ja theosis’e alus
Selle suhte keskmes on theanthropos — Jumal-inimene. See nimetus käib Kristuse kohta: Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene. Klassikaline kristlik õpetus rõhutab, et tema jumalikkus ja inimlikkus on ühendatud ühes isikus, neid segamata ega lahutamata. Kristus ei ole lihtsalt erakordselt täiuslik inimene, kelle psüühiline areng viis ta jumalikkuseni. Tema inimesekssaamine on ainulaadne Jumala tegu: „Sõna sai lihaks” (Jh 1:14).
Theanthropos’e printsiip tähendab siin, et inimese jumalikustumise alus ei ole inimese enda võime jõuda Jumala tasemele. Alus on Jumala tulek inimese juurde Kristuses. Jumala Poeg võtab omaks inimliku loomuse, tervendab ja avab selle osadusele Jumalaga. Inimene saab theosis’es jumalikust elust osa armu läbi, kuid ei muutu Jumalaks Jumala olemuse poolest ega kaota oma loodud inimlikkust. See on osadus, mitte samastumine; osasaamine, mitte iseenda jumalikustamine.
Peetruse teine kiri annab sellele mõttele tugeva piibelliku aluse: Jumal on kinkinud tõotused, „et te nende kaudu võiksite … saada jumaliku loomuse osaliseks” (2Pt 1:4). Seda tuleb lugeda koos Kristuse inimesekssaamise, surma ja ülestõusmisega — mitte väitena, et inimene muutub oma olemuselt Jumalaks. Theanthropos on seega nii theosis’e alus kui ka mõõdupuu: inimese jumalikustumine on kasvamine Kristuse sarnaseks, mitte omaenda mina ülendamine jumalikku seisundisse. 2Pt 1:4, Piibel 1997
Taabori mäe sündmus teeb nähtavaks erinevuse Kristuse kirkuse ja jüngrite muutumise vahel. Matteuse järgi „ta muudeti nende ees” ning tema pale säras ja rõivad said valguse sarnaseks (Mt 17:1–8). Jüngritele avanes Jeesuse kirkus; nemad kogesid ja nägid midagi, mida nad varem polnud mõistnud. Nende nägemise avanemist võib kujundina võrrelda inimese vaimuliku muutumisega, kuid analoogiat ei tohiks venitada samastuseks: Kristus ei saavuta Taaboril psühholoogilise arengu tulemusena jumalikkust. Ta on Jumal-inimene, kelle kirkust jüngritele ilmutatakse. Mt 17:1–8, Piibel 1997
Theosis kui maine ja taevane, lõpetamatu teekond
Theosis algab inimese maises elus, kus see avaldub meeleparanduse, palve, armastuse, pühitsuse ja osadusena Kristusega. See ei tähenda, et inimene jõuab siin täiuslikku seisundisse. Paulus kirjutab, et meid „muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse” (2Kr 3:18), ning tunnistab samas, et ta pole veel sihile jõudnud (Fl 3:12–14). Muutumine on tõeline, kuid pooleli.
Piibel suunab pilgu ka tulevasele täiusele. „Me oleme nüüd Jumala lapsed,” kirjutab Johannes, „ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme”; Kristuse ilmumisel oleme tema sarnased (1Jh 3:2). Paulus kõneleb Kristuse tagasitulekust ja inimese ihu muutumisest tema kirkuse ihu sarnaseks (Fl 3:20–21). Need kirjakohad toetavad arusaama, et inimese muutumine ei lõpe maise eluga: selle täiusele jõudmine kuulub ülestõusmise ja tulevase osaduse juurde.
Mõned ida kirikuisad, eriti Nyssa Gregorios, kirjeldavad seda igavest kasvamist mõistega epektasis: lõputu sirutumine lõputu Jumala poole. Kui Jumal on lõputu, ei ammenda loodud inimene teda kunagi ega jõua seisundisse, kus enam poleks võimalik Jumalat sügavamalt vastu võtta. Taevane elu pole sel juhul puudulik või lõpetamata elu, vaid järjest süvenev osadus Jumalaga. Seda tuleb esitada teoloogilise tõlgendusena, mida toetab Gregorios Nyssa õpetus ja mida on seostatud näiteks Fl 3:13 sõnadega „sirutun eesoleva poole”; Piibel ise ei kirjelda üksikasjalikult, kuidas iga inimese areng pärast surma toimub.
Nii saab hoida koos kahte väidet: theosis algab juba siin, kuid ei saa siin valmis; see jätkub tulevases osaduses ja saab ülestõusmises uue, ihulise täiuse. „Igavene kasvamine” ei tähenda aga, et inimene peab taevas oma puudulikkuse pärast ärev olema. See tähendab, et lõputu Jumala tundmine ja armastamine ei ammendu kunagi. Paulus väljendab loodu lõppeesmärki sõnadega „et Jumal oleks kõik kõiges” (1Kr 15:28), kuid see ei neela loodut ega isiksust ära: loodud inimene jääb inimeseks ning elab Jumala elust osalisena.
Kristus on ainulaadne Theanthropos — tõeline Jumal ja tõeline inimene
Kristus on inimese tõelise kutsumuse algkuju ja mõõdupuu: tema, Jumala Sõna, on nähtamatu Jumala kuju ning inimene on loodud Jumala näo järgi (Kl 1:15; 1Ms 1:26–27). Kristust võib selles tähenduses nimetada uue inimkonna algkujuks, kuid tuleb hoida alles oluline erinevus: Kristus on ainulaadne Theanthropos — tõeline Jumal ja tõeline inimene —, inimene aga on loodud olend, kes kannab Jumala nägu ja on kutsutud saama Jumala elu osaliseks. Inimene ei ole seega olemuselt Jumal-inimene; ta saab kasvada Kristuse sarnaseks armu ja osaduse kaudu.
Kristus elab inimeses Vaimu läbi, mitte nii, nagu iga inimese hinges või psüühikas toimuks Kristuse uus lihakssaamine. Paulus nimetab seda „Kristuseks teie sees” (Kl 1:27) ja ütleb: „nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus” (Gl 2:20). See sisimas elamine ei kustuta inimese isiksust, vaid tervendab ja suunab seda. Kristus ei sulandu inimese minaga ega muutu inimese psüühika osaks; inimene õpib elama Kristuse osaduses, tema armastuse ja tahte järgi.
Heebrealastele 4:12 ütleb, et Jumala Sõna on elav ja tõhus, vahedam kui kaheterane mõõk ning „südame meelsuse ja kaalutluste hindaja”. Kujund „eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi” väljendab Sõna kõike läbistavat ja paljastavat väge: selle ees ei jää inimese motiivid, enesepettus ega sisemised vastuolud varjatuks. Järgmine salm lisab, et ükski loodu pole Jumala ees nähtamatu. Sõna ei anna inimesele uut moraali pelgalt välise käsustikuna, vaid toob tema sisemise elu tõe valgusse ning kutsub teda meelt parandama ja muutuma.
Selles mõttes ei ole inimeses Jumala alge Jumala olemuse osake, mis ootab inimesega kokkusulamist. Inimene kannab loomisest saadik Jumala nägu ning temas on igatsus Jumala poole; ent Jumal jääb Loojaks ja inimene looduks. Theosis on selle loodud inimese kasvamine osaduses Jumalaga: inimlikkus ei lahustu jumalikkuses, vaid saab Kristuse sarnasuses tervemaks, vabamaks ja täielikumaks. See kasv algab juba maises elus, kuid ei lõpe psühholoogilise terviklikkuse ega ühe vaimse kogemusega. Kristus kujundab inimest jätkuvalt — meelsuses, tahtes ja armastuses — ning see osadus avaneb täiusele ülestõusmises ja igaveses elus.
Kokkuvõte
Vana inimese ristilöömine ei hävita inimest, vaid vabastab teda enesekesksuse valitsusest. Jungi Ise poole liikumine võib olla tähtis psühholoogiline etapp: see aitab inimesel oma varju tunnistada ja sisemiselt terviklikumaks saada. Kuid see ei ole theosis’e lõpp-punkt ega samastu päästega. Theosis on kogu inimese kasvamine osaduses Jumalaga, mis algab maises elus, läbib surma ja avaneb ülestõusmise lootuses lõputu osadusena.
Selle kõige kese on theanthropos: Kristus, Jumal-inimene. Tema ei ole inimese psüühilise eneseteostuse sümbol, vaid elav alus sellele, et inimlikkus võib saada tervendatud ja Jumalaga ühendatud. Jüngrid nägid Taabori mäel Kristuse kirkust; kristlase tee on lasta sellel kirkusel muuta oma elu, kuni ta saab Kristuse sarnaseks — mitte iseenda jõul ega Jumalaks olemise kaudu, vaid armu läbi, osaduses Jumalaga.
Trough all this I want to declare this is all from God and to God. All Glory to Him!
