Kes on Jeesus Kristus? Jumala Poja ja Tema Missiooni Avastamine
Sissejuhatus: Ajaloo Kõige Olulisem Küsimus
“Kes te ütlete, et mina olen?” See küsimus, mille Jeesus esitas oma jüngritele peaaegu kaks tuhat aastat tagasi, jääb kõige olulisemaks küsimuseks, millele keegi saab vastata. Läbi ajaloo on lugematud inimesed pakkunud oma arvamusi Jeesuse Kristuse kohta. Mõned on nimetanud teda suureks moraalse õpetajaks, teised revolutsiooniliseks prohvetiks ja veel teised eksinud fanaatikuks. Kuid kes on Jeesus tegelikult? Vastus sellele küsimusele omab sügavaid tagajärgi mitte ainult kristluse mõistmiseks, vaid iga inimhinge igavese saatuse määramiseks.
Jeesus Kristus seisab kristliku usu absoluutses keskmes. Erinevalt teistest religioonidest, mis keskenduvad peamiselt õpetustele või eetilistele süsteemidele, käib kristlus fundamentaalselt isiku kohta. Jeesuse kohta esitatud väited on erakordsed – et ta on igavene Jumala Poeg, kes sai inimeseks, elas patuta elu, suri inimkonna pattude eest ja tõusis surnuist üles. Need ei ole väited, mis lubaksid juhuslikku nõustumist või viisakast tagasilükkamist. Nagu C.S. Lewis kuulsalt väitis, peab Jeesus olema kas valetaja, hull või Issand. Keskteed ei ole.
Meie kaasaegsel religioosset pluralismi ajastul püüavad paljud vähendada Jeesust lihtsalt üheks vaimseks õpetajaks paljude seas, targaks meheks, kelle mõtteid saab hinnata koos Buddha, Muhamedi või Konfutsiuse omadega. Jeesus ise tegi sellise positsiooni siiski võimatuks. Ta väitis olevat ainus tee Jumala juurde, jumaliku tõe kehastus ja igavese elu allikas. Need väited nõuavad uurimist, ja see artikkel püüab uurida, kes Jeesus Kristus tõeliselt on, mida ta tuli täitma ja miks tema identiteet on oluline igale inimesele, kes kunagi on elanud.
Jeesuse Kristuse Identiteet: Täielikult Jumal ja Täielikult Inimene
Kristuse Jumalik Loodus
Kristlus õpetab, et Jeesus Kristus on Kolmainsuse teine isik – Jumala Poeg, kes eksisteerib igavesti koos Isa Jumalaga ja Püha Vaimuga. See õpetus, mida tuntakse kui Inkarnatsioon, kuulutab, et lõpmatu, igavene Jumal võttis inimese liha endale ja sisenes oma loodud maailma. Apostel Johannes alustab oma evangeeliumi nende sügavate sõnadega: “Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Jumal oli Sõna. Tema oli alguses Jumala juures. Kõik on saanud tema läbi ja ilma tema ei ole saanud midagi, mis on saanud” (Jh 1:1-3).
See Sõna, selgitab Johannes, sai lihaks ja elas meie keskel. Jeesus ei ole loodud olend ega lihtsalt inimene, kes saavutas erilise suhte Jumalaga. Ta on kristliku õpetuse kohaselt Jumal ise, kes otsustas saada inimeseks, jäädes samal ajal täielikult jumalikuks. Apostel Paulus kirjutab kolooslastele: “Sest temas elab kogu jumalikkuse täius ihuliselt” (Kl 2:9). Iga jumalikkuse omadus – kõikvõimsus, kõikteadmine, kõikjalolev, igavik, muutumatus – kuulub Jeesusele Kristusele.
Kogu evangeeliumide vältel demonstreerib Jeesus oma jumalikku loomust erinevate vahendite kaudu. Ta teeb imesid, mida ainult Jumal saaks teha – vaigistab torme sõnaga, kõnnib vee peal, tervendab ravimatud haigused, äratab surnuid ja paljundab toitu, et toita tuhandeid. Ta annab patud andeks, mis on ainuüksi Jumala õigus, nagu tema päeva religioossed juhid õigesti mõistsid. Kui halvatuid meest toodi tema juurde, ütles Jeesus: “Poeg, sinu patud on sulle andeks antud,” mis pani kirjatundjad mõtlema: “Kes võib anda patud andeks peale Jumala üksi?” (Mk 2:5-7). Jeesus ei parandanud seda arutlust; selle asemel tõestas ta oma võimu anda patud andeks, tervendades halvatut.
Võib-olla kõige olulisem on see, et Jeesus võttis vastu kummardamist oma järgijatelt. Kogu Pühakirjas keelduvad inglid ja vagad mehed järjekindlalt kummardamisest, suunates selle ainult Jumalale. Ometi võttis Jeesus korduvalt vastu kummardamist ilma noomituseta. Toomas, nähes üles tõusnud Kristust, kuulutas: “Mu Issand ja mu Jumal!” (Jh 20:28), ja Jeesus kiitis seda pigem kui parandas teda. Jeesus väitis isegi võrdsust Isa Jumalaga, öeldes: “Mina ja Isa oleme üks” (Jh 10:30), mille tema juudi publik kohe ära tundis kui jumalikkuse kuulutuse, mille eest nad püüdsid teda kividega surnuks visata jumalalastet pärast.
Varakristlased mõistsid ja kuulutasid Jeesuse jumalikkust algusest peale. Vaatamata nende rangele juudi monoteistlikule taustale, mis muudaks ükskõik millise loodud olendi kummardamise mõeldamatuks ebajumalateenistuseks, kummardasid nad Jeesust kui Jumalat. Nende monoteistlike juutide muutumine Kristuse kummardajateks tunnistab võimsalt reaalsusest, kellena Jeesus end ilmutas.
Kristuse Inimlikkus
Ometi ei olnud Jeesus mitte ainult täielikult Jumal; ta oli ka täielikult inimene. See müsteerium, nii raske kui seda on mõista, on kristliku usu jaoks hädavajalik. Jeesus sündis neitsi Maarjast Püha Vaimu imepärase töö kaudu. Ta kasvas beebist lapsepõlvest täiskasvanuikka. Ta koges nälga, janu, väsimust ja füüsilist valu. Ta nuttis oma sõbra Laatsaruse surma pärast ja ahistuses Ketsemani aias enne oma ristilöömist. Heebrealastele kirja kirjutaja rõhutab seda inimlikkust: “Sest meil ei ole selline ülempreester, kes ei võiks kaasa tunda meie nõtrustele, vaid kes on kõigiti kiusatud olnud nõnda nagu meie, ometi ilma patuta” (Hb 4:15).
Jeesuse inimlikkus oli reaalne ja täielik, mitte illusioon või pelk välimus. Tal oli inimkeha, inimlikud emotsioonid ja inimlik tahe, kuigi tema inimliku tahe oli alati täiuslikult kooskõlas tema jumaliku tahtega. See tõeline inimlikkus oli vajalik tema missiooni jaoks. Et lunastada inimkonda, pidi ta saama inimeseks. Et teenida meie esindaja ja asendajana, kandes karistust meie pattude eest, pidi ta olema üks meie hulgast. Apostel Paulus selgitab: “Sest üks on Jumal, üks ka vahemees Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus, kes on andnud iseennast lunaks kõigi eest” (1Tm 2:5-6).
Ometi, erinevalt igast teisest inimesest, kes kunagi on elanud, oli Jeesus ilma patuta. Ta seisis silmitsi iga kiusatusega, mis on inimkonnale tavaline, kuid ei allu kunagi. Saatan kiusas teda kõrbes, pakkudes talle otseteid kirkusele ja võimule, kuid Jeesus jäi kuulekaks oma Isa tahtele. Kogu oma elu vältel säilitas ta täiusliku moraalse puhtuse, täites iga Jumala seaduse nõude. Tema vaenlased ei suutnud leida tema vastu õigustatud süüdistust. Isegi Pilaatus, Rooma maavalitseja, kes mõistis ta surma, kuulutas: “Ma ei leia selles mehes ühtegi süüd” (Lk 23:4).
See patutegevus ei olnud mitte ainult passiivne – ülekohtu puudumine – vaid aktiivselt õige. Jeesus armastas täiuslikult Jumalat kogu oma südamest, hingest, mõistutest ja jõust, ja ta armastas oma ligimest nagu iseennast. Ta kehastas õigust, mida seadus nõudis, kuid mida ükski inimene ei suutnud saavutada. See täiuslik õigus arvataks kõigi arvele, kes usaldavad teda, samal ajal kui tema kannaks nende patud ristil.
Kahe Loomuse Müsteerium
Kuidas saab üks isik olla nii täielikult Jumal kui täielikult inimene? See küsimus on esitanud väljakutse teoloogidele kogu kiriku ajaloo vältel. Erinevad käärused on tekkinud katsetest seda müsteeriumi lihtsustada – mõned eitavad Jeesuse täielikku jumalikkust, teised tema täielikku inimlikkust, veel teised soovitavad, et ta oli kahe segu, ei täielikult Jumal ega täielikult inimene. Ortodoksne kristlik positsioon, mis kehtestati Chalcedoni kontsiiilil aastal 451, kinnitab, et Jeesus Kristus on üks isik kahe eraldiseisva loomusega, jumalik ja inimlikkus, ühendatud ilma segaduseta, ilma muutuseta, ilma jaotuseta ja ilma eraldatuseta.
See kahe loomuse ühendus ühes isikus on ainulaadne kogu loomingus. Jeesus ei ole pool-Jumal ja pool-inimene ega vähenda tema jumalik loodus tema inimlikkust või vastupidi. Pigem on ta Jumal-inimene, omades kõiki jumalikkuse omadusi ja kõiki inimlikkuse omadusi (välja arvatud patt) ühes isikus igavesti. See müsteerium, kuigi täieliku inimliku mõistmise taga, on hädavajalik selle mõistmiseks, kes Jeesus on ja mida ta saavutas.
Jeesuse Kristuse Missioon: Miks Ta Tuli
Jumalat Ilmutama Inimkonnale
Jeesus tuli näitama meile, milline Jumal on. Sajandite jooksul oli inimkond saanud pilke Jumala iseloomust läbi loomingu, läbi tema suhtluste Israega ja läbi prohvetite. Kuid Kristuses ilmutas Jumal end täielikult. Jeesus kuulutas: “Kes on näinud mind, see on näinud Isa” (Jh 14:9). Kõik, mida Jeesus tegi – tema kaastunne haigete ja tõrjutute vastu, tema õiglane viha ebaõigluse vastu, tema õrn armastus laste vastu, tema tugev vastuseis silmakirjalikkusele, tema valmidus kannatada teiste eest – ilmutab Jumala südant.
Oma õpetuste kaudu paljastas Jeesus sügavaid tõdesid Jumala riigi kohta. Mäejutlus esitab radikaalse arusaama õigusest, mis uurib südame motivatsioone, mitte ainult väliseid tegusid. Tema tähendamissõnad illustreerisid Jumala halastust, kadunut väärtust ja jüngerluse hinda. Oma isikus ja sõnades tegi Jeesus nähtamatu Jumala nähtavaks ja üleilmse Jumala ligipääsetavaks.
Pakkuma Lepitust Patu Eest
Jeesuse tulemise keskne eesmärk oli päästa patuseid. Ingel teatas Joosepile: “Sa pead panema talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest” (Mt 1:21). Jeesus ise ütles: “Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest” (Mk 10:45). Kõik tema maiseskeses teenistuses viitas ristile.
Patt oli loonud ületamatu barjääri püha Jumala ja patuse inimkonna vahel. Jumalik õiglus nõudis, et patt peab karistust saama, kuid jumalik armastus soovis päästa patuseid. Kuidas võiks Jumal olla nii õiglane kui halastav? Vastus leitakse Kristuse ristist. Seal kandis Jeesus karistust, mida meie patud vääritud said. Jesaja ennustas: “Kuid tema on haavatud meie üleastumiste pärast, rõhutud meie süütegude pärast. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervendus tulnud” (Js 53:5).
Ristil koges Jeesus Jumala viha täit raskust patu vastu. Füüsiline kannatus – piitsutamine, okaskroon, naelad, lämbumine – oli kohutav, kuid vaimne piinasõõr oli lõpmatult halvem. Jeesus, kes oli nautinud igavest osadust Isaga, koges eraldatust Jumalast, kui ta kandis meie patud. Tema hüüe: “Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mind maha jätnud?” (Mt 27:46) väljendab selle ahastuse sügavust. Ta kannatas põrgut, et meie ei peaks seda tegema.
See asendusvõtt sõjane surm rahuldas Jumala õigluse, demonstreerides samal ajal tema armastust. Paulus kirjutab: “Aga Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest siis, kui me olime veel patused” (Rm 5:8). Rist ilmutab nii patu tõsidust – see nõudis midagi vähemat kui Jumala enda surma, et selle eest lepitust anda – kui ka Jumala armastuse sügavust – ta oli valmis seda hinda maksma.
Surma Võitma Ülestõusmise Kaudu
Ristilöömine ei olnud Jeesuse missiooni lõpp. Kolmandal päeval pärast tema surma tõusis ta hauast üles, võites surma ennast. Ülestõusmine kinnitab kõike, mida Jeesus enda kohta väitis. See tõestab, et ta oli see, kes ta väitis olevat – Jumala Poeg võimuga. See demonstreerib, et tema ohver võeti Isa poolt vastu ja et patt ja surm on võidetud.
Ülestõusmine ei ole perifeerne õpetus, vaid kristliku usu nurgakivi. Paulus kuulutab: “Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on tühine meie jutlus, tühine on ka teie usk” (1Kr 15:14). Ilma ülestõusmiseta oleks Jeesus lihtsalt veel üks ebaõnnestunud messiakood figuur, ja kristlus oleks midagi muud kui filosoofiline süsteem, mis põhineb surnud mehe õpetustel. Kuid kuna Kristus elab, muutub kõik.
Tõendid ülestõusmise kohta on veenvad. Haud leiti tühjana ja keegi – ei tema järgijad ega tema vaenlased – ei suutnud keha esitada. Jüngrid, kes olid tema vahistamise ajal hirmus põgenenud, muutusid julgeks tunnistajaks, kes olid valmis surema oma tunnistuse eest, et nad olid näinud üles tõusnud Issandat. Üle viiesaja inimese nägi teda elusana pärast tema ülestõusmist. Skeptikute nagu Jaakobi, Jeesuse poolvenna, ja Sauluse Tarsosest, kristlaste julma tagakiusaja, pöördumine tunnistab ülestõusmise reaalsusest.
Jeesus ilmus oma jüngritele üle nelikümnepäeva, õpetades neid Jumala riigi kohta ja valmistades neid ette nende missiooniks. Seejärel tõusis ta taevasse, kus ta nüüd istub Isa paremal käel, eestpalvetamas usklike eest ja valitsedes kui Kuningate Kuningas ja Isandate Issand. Tema taevasseminemine ei olnud põgenemine sellest maailmast, vaid tema troonile tõstmine kui kogu loomingu valitseja.
Rajama Oma Kuningriiki
Jeesus tuli kuulutama Jumala riiki. See kuningriik on nii praegune kui tulevane – juba sisse seatud, kuid veel mitte täielikult realiseeritud. Ühes mõttes tuli Jumala riik, kui Kristus tuli. Seal, kus Jeesust tunnustatakse Issandana, edeneb tema riik. Iga elu, mis on evangeeliumi poolt muudetud, iga õigluse ja halastuse tegu, mis on tehtud tema nimel, iga palve, mis on pakutud usus, esindab riiki, mis tungib sellesse langenud maailma.
Ometi ootab riik oma täielikku kulminatsiooni, kui Kristus tuleb tagasi. Tema teisel tulemisel mõistab ta kohut elavate ja surnute üle, võidab kõik oma vaenlased ja rajab oma igavese valitsemise. Kannatus, surm, patt ja ebaõiglus ei ole enam. Looming ise uueneb, ja Jumala rahvas elabki temaga igavesti uues taevas ja uues maa peal.
Kristuse Jätkuv Töö
Jeesuse maisesk teenistus kestis ainult umbes kolm aastat, kuid tema töö jätkub. Ta ei ole kauge ajalooline figuur, vaid elav Issand, kes jääb aktiivselt kaasatuna oma loomingusse ja oma järgijate eludesse.
Kristus kui Eestpalvetaja
Isa paremal käel eestpalvetab Jeesus usklike eest. Kui me palvetame, tuleme Kristuse, meie vahemehe kaudu. Kui me ebaõnnestume, on meil kaitseadvokaat Isa juures. Heebrealastele kirja kirjutaja kinnitab meile: “Seepärast võib tema ka täiesti päästa neid, kes läbi tema tulevad Jumala juurde, sest ta elab alati, et nende eest paluda” (Hb 7:25). Meie päästmine ei sõltu meie võimest säilitada täiuslikku ustavust, vaid Kristuse täiuslikust ja pidevast eestpalvest meie nimel.
Kristus kui Kiriku Pea
Jeesus ei rajanud lihtsalt organisatsiooni ja jätnud seda siis maha. Ta jääb aktiivselt kaasatuna kui oma kiriku pea. Püha Vaimu kaudu juhib, õpetab, parandab ja võimestab ta usklikke. Kirikut nimetatakse tema ihugks, kus Kristus on pea, kes suunab ja koordineerib kõiki liikmeid. Iga ehtne kiriku liikumine kogu ajaloo vältel on olnud Kristus, kes töötab oma rahva kaudu.
Kristus kui Tulev Kuningas
Jeesus lubas: “Ma tulen jälle” (Jh 14:3). See õnnistatud lootus hoiab kristlasi läbi katsumuste ja tagakiusu. Ühel päeval kummardub iga põlv ja iga keel tunnistab, et Jeesus Kristus on Issand. Need, kes on teda tagasi lükanud, seisavad silmitsi kohtuga, samal ajal kui need, kes usaldavad teda, sisenevad oma Meistri rõõmu. Ajalugu liigub selle kirkuse kulminatsiooni poole, kui Kristuse riik saab täielikult realiseerituks ja tema vaenlased lõplikult võidetuks.
Miks Jeesuse Identiteet on Teie Jaoks Oluline
Jeesuse mõistmine, kes ta on, omab sügavaid isiklikke tagajärgi. Ta ei ole lihtsalt figuur, keda kaugelt imetleda, või õpetaja, kelle tarkust saame selektiivselt rakendada. Jeesus nõuab vastust. Tema väited on liiga radikaalses, tema teod liiga hämmastavatest ja tema ülestõusmine liiga hästi tõestatud, et neid ignoreerida või juhuslikult tagasi lükata.
Kui Jeesus on tõeliselt see, kes ta väitis olevat – Jumala Poeg, ainus Päästja, kogu inimkonna Kohtunik – siis meie vastus temale määrab meie igavese saatuse. Need, kes usaldavad teda, kes tunnistavad oma pattu ja võtavad ta vastu Issanda ja Päästjana, saavad andeksandmist, igavest elu ja lapsendamist Jumala perre. Need, kes teda tagasi lükkavad, jäävad süüdistuse alla, mida nende patud vääritud said.
Jeesus pakub seda, mida ükski teine religioosne juht ei saa pakkuda: mitte ainult head nõu või moraalseid eeskujusid, vaid päästmist ennast. Ta ei osuta ainult teed Jumala juurde; ta on tee. Ta ei õpeta ainult tõde; ta on tõde. Ta ei aruta ainult elu; ta on elu. Temas leiame kõike, mida me tõeliselt vajame – andeksandmist mineviku jaoks, eesmärki oleviku jaoks ja lootust tuleviku jaoks.
Järeldus: Valik Teie Ees
Kes on Jeesus Kristus? Ta on igavene Jumala Poeg, kes sai inimeseks, et päästa meid meie pattudest. Ta on Jumala iseloomu täiuslik ilmutus, lepitusohver patu eest, surma võitja ja tulev Kuningas. Ta elas elu, mida meie oleksime pidanud elama, ja suri surma, mida meie väärisime surra, et meil võiks olla elu, mida tema vääris omama.
Küsimus, mille Jeesus esitas oma jüngritele, konfronteerib igaüht meist: “Kes te ütlete, et mina olen?” Teie vastus sellele küsimusele on kõige olulisem otsus, mille te kunagi teete. See mõjutab mitte ainult teie arusaamist religioonist või ajaloost, vaid teie igavest saatust. Jeesus seisab teie ees täna, pakkudes andeksandmist, uut elu ja igavest lootust kõigile, kes usaldavad teda.
Kas te tunnistate teda Issandana? Kas te pöördute oma pattudest eemale ja panete oma usu ainuüksi temasse päästmise jaoks? Valik on teie, kuid panused ei võiks olla kõrgemad. Jeesus tuli otsima ja päästma kadunuid. Ta tuli teie jaoks. Küsimus on: kas te tulete tema juurde?
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
- Neitsi Maarja õigeusus: Theotokos. Miks teda kutsutakse Jumalaemaks - 20. veebr. 2026
- Suur Paast 2026: Täielik Õigeusu Juhend Palve, Paastu ja Meeleparanduse Kohta - 19. veebr. 2026
- Püha Kolmainus Õigeusu teoloogias: Kõige Püham Müsteerium Kristlikus teoloogias - 19. veebr. 2026
