Mis on Päästmine Kristluses? Teie Tee Igavese Elu Juurde Selgitatud
Kristliku Päästmise Aluste Mõistmine
Päästmine seisab kristliku usu südames, esindades inimkonna suurimat lootust ja Jumala kõige sügavamat anni. Neile, kes soovivad mõista kristlust või süvendada oma käimist Kristusega, on päästmise mõiste tabamine hädavajalik. See põhjalik juhend viib teid läbi selle, mida päästmine tähendab, miks me seda vajame, kuidas seda vastu võtta ja mida see tähendab teie igavese saatuse jaoks.
Oma olemuselt viitab päästmine kristluses vabastusele patust ja selle tagajärgedest, kulmineerudes igavese eluga Jumala juures. Sõna ise pärineb ladina keelest “salvare”, mis tähendab “päästa” või “päästma”. Kuid millest täpselt meid päästetakse ja kuidas see päästmine toimib? Need küsimused on hõivanud usklike meeli ja südameid juba kaks aastatuhandet, ning vastused paljastavad Jumala armastuse imepärase ilu inimkonna vastu.
Probleem: Miks Inimkond Vajab Päästmist
Päästmise mõistmiseks peame kõigepealt mõistma probleemi, mida see käsitleb. Kristlus õpetab, et inimkond eksisteerib Jumalast eraldatuse seisundis patu tõttu. See ei käi mitte ainult individuaalsete üleastumiste või moraalsete läbikukkumiste kohta, kuigi need on kindlasti osa pildist. Patt esindab fundamentaalset katkemist suhtes Looja ja Tema loodud vahel, kosmilist purunemist, mis toimus inimkonna ajaloo koidikul.
Piibliline jutustus Moosese esimeses raamatus kirjeldab, kuidas esimesed inimesed, Aadam ja Eeva, elasid täielikus ühenduses Jumalaga Eedeni aias. See ei olnud lihtsalt füüsiline paradiis, vaid täieliku harmoonia seisund jumaliku ja inimliku vahel. Kui nad aga valisid Jumala käsust üle astumise, sisenes patt maailma ja lõhestas selle suhte. Apostel Paulus selgitab oma Roomlastele saadetud kirjas, et “ühe inimese kaudu tuli patt maailma ja patu kaudu surm, ja nõnda jõudis surm kõigi inimeste osaks, sest kõik on pattu teinud” (Rm 5:12).
See teoloogiline kontseptsioon, mida sageli nimetatakse pärispatt, tähendab, et iga inimene, kes sünnib sellesse maailma, pärib patuse loomuse. Me ei ole patused seetõttu, et teeme pattu; pigem teeme pattu seetõttu, et oleme patused. See võib tunduda karm hinnang, kuid kristlus peab meie patuseisundi äratundmist esimeseks sammuks päästmise suunas. Prohvet Jesaja kirjutas: “Meie kõik oleme eksinud nagu lambad, igaüks meist on pööranud oma teed” (Js 53:6). See kalduvus käia oma teed, sõltumatult Jumala tahtest, peitub kõigi inimprobleemide juures.
Patu tagajärjed ulatuvad kaugele üle moraalse süü või psühholoogilise ebamugavuse. Pühakiri õpetab, et “patu palk on surm” (Rm 6:23). See surm hõlmab mitte ainult füüsilist surelikkust, vaid ka vaimset surma – igavest eraldatust Jumalast. Ilma sekkumiseta seisab iga inimene silmitsi tulevikuga, mis on ära lõigatud kõige elu, armastuse ja headuse allikast. See on kohutav olukord, millest meid tuleb päästa, ja see on probleem, mida me ise ei suuda lahendada.
Paljud inimesed on läbi ajaloo püüdnud seda lõhet ületada erinevate vahendite kaudu. Mõned on taotlenud moraalset täiust, lootes, et head teod võiksid halvad teod kaaluda üles. Teised on tegelenud religioossete rituaalide, askeedi praktikate või filosoofilise mõtisklusega. Kuigi neil püüdlustel võib olla väärtus, väidab kristlus, et ükski neist ei suuda fundamentaalselt patu probleemi lahendada. Nagu prohvet Jeremija küsis: “Kas etiooplane võib muuta oma nahka või leopard oma täppe? Samuti ei suuda teie teha head, kes olete harjunud tegema kurja” (Jr 13:23). Probleem on liiga sügav inimlike lahenduste jaoks.
Lahendus: Jumala Päästmisplaan Jeesuse Kristuse Kaudu
Siin kohtame kristliku sõnumi hingematvat ilu. Mida inimkond ei suutnud ise saavutada, selle saavutas Jumal meie jaoks Jeesuse Kristuse kaudu. Päästmine ei käi peamiselt selle kohta, mida meie teeme Jumala heaks, vaid selle kohta, mida Jumal on teinud meie heaks Jeesuse Kristuse kaudu. Seda nimetatakse teoloogias armastuseks – teenimata soosinguks, kingituseks, mida me ei saaks kunagi teenida ega ära väärinud olla.
Evangeelium, mis sõna-sõnalt tähendab “head sõnumit”, kuulutab, et Jumal ise sisenes inimajalukku Jeesuse Kristuse isikus. Apostel Johannes kirjutab: “Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel” (Jh 1:14). Jeesus ei olnud lihtsalt suur õpetaja või moraalne eeskuju, kuigi ta oli kindlasti mõlemad. Kristlased usuvad, et ta oli ja on Jumal inimesena – täielikult jumalik ja täielikult inimine, ainus inimene, kes kunagi elas ilma patuta.
Jeesuse maapealne teenistus ilmutas Jumala iseloomu ja õpetas sügavaid tõdesid taevariigi kohta. Ta tervendas haigeid, tervitas tõrjutuid, vaidlustas religioosset silmakirjalikkust ja näitas armastust, millel polnud piire. Kuid tema õpetused ja imed, nii märkimisväärsed kui need ka polnud, ei olnud tema tulemise peamine eesmärk. Jeesus tuli surema. See võib tunduda kummaline või isegi morbidne, kuid rist seisab kristliku päästmise absoluutses keskmes.
Ristil võttis Jeesus endale karistuse, mida meie patud vääritud said. Teoloogiline termin selle jaoks on asendusteoloogia. Kristus suri meie asemel, meie asendajana, kandes Jumala viha patu vastu, et meile võiks saada andeks antud. Jesaja ennustas sellest sajandeid enne selle juhtumist: “Kuid teda haavati meie üleastumiste pärast, teda rõhuti meie süütegude pärast, karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema verevalamisega on meile tervendus tulnud” (Js 53:5). Patuta Jumala Poeg sai meie pärast patuks, kogedes jumaliku õigluse kogu raskust, et meile võiks osaks saada jumalik halastus.
Pelgalt ristilöömine ei täida aga lugu. Kolm päeva pärast oma surma tõusis Jeesus surnuist üles, võites surma ennast. Ülestõusmine näitab, et tema ohver võeti Isa poolt vastu ja et temal on võim patu, surma ja haua üle. Paulus kirjutab: “Kui Kristus ei ole üles äratatud, siis on teie usk asjatu; te olete ikka veel oma pattudes” (1Kr 15:17). Ülestõusmine kinnitab kõike, mida Jeesus enda kohta väitis, ja tagab, et need, kes usuvad temasse, tõusevad samuti üles igavesse ellu.
See jumalik tehing – Jeesuse surm ja ülestõusmine – saavutas selle, mida ükski inimlik pingutus ei suutnud saavutada. See rahuldas jumaliku õigluse, laiendades samal ajal jumlikku halastust. See avas tee patusel inimlikkusel lepituda püha Jumalaga. Nagu Paulus seda kaunilt väljendab: “Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma enesega, ei arvanud nende üleastumisi nende arvele” (2Kr 5:19). Kristuse kaudu on patu barjäär eemaldatud ja tee Jumala juurde on avatud.
Kuidas Päästmist Vastu Võtta: Usk ja Meeleparandus
Kristuse tehtud töö mõistmine on hädavajalik, kuid päästmine nõuab isiklikku vastust. Jumal ei sunni oma anni kellelegi peale; pigem pakub ta seda vabalt kõigile, kes selle vastu võtavad. Piibel kirjeldab seda vastust usu ja meeleparanduse mõistetes, kahe lahutamatu aspektina Jumala poole pöördumisest.
Usk kristlikus mõttes on palju enamat kui intellektuaalne nõustumine teatud faktidega Jeesuse kohta. Isegi deemonid usuvad, et Jeesus on Jumala Poeg, nagu apostel Jaakobus osutab, kuid nad ei ole päästetud. Päästev usk hõlmab usaldust – täielikku toetumist ainult Kristusele päästmiseks. See tähendab uskumist mitte ainult seda, et Jeesus suri pattude eest üldiselt, vaid et ta suri sinu pattude eest konkreetselt. See nõuab oma igavese saatuse usaldamist temale, tunnistades, et tema ohver on piisav ja et mitte midagi, mida sa võid teha, ei saaks seda, mida ta on saavutanud, täiendada või parandada.
Jeesus ise tegi selle selgeks, kui ütles: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei tule Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Jh 14:6). See ainuõigus häirib mõnda inimest meie pluralistlikul ajastul, kuid kristlus on alati väitnud, et päästmine tuleb ainuüksi Kristuse kaudu. Peetrus kuulutas oma päeva religioossetele võimudele: “Ja ei ole kelleski muus päästet, sest ei ole taeva all muud nime, mis oleks antud inimestele ja mille läbi me peaksime saama päästetud” (Ap 4:12). Usk Jeesusesse Kristusesse ei ole üks tee paljude seas, vaid ainus tee päästmisesse.
Ehtne usk ei saa aga eksisteerida ilma meeleparanduseta. Meelt parandada tähendab patust eemale pöörduda ja Jumala poole pöörduda. See hõlmab meelemuutust, mis viib suunamuutuseni. Meeleparandus on rohkem kui patu pärast kahetsus tundmine, kuigi jumalik kahetsus on kindlasti selle osa. See tähendab äratundmist, et meie tee on olnud vale, ja Jumala tee valimist selle asemel. Ristija Johannes, kes valmistas ette Jeesuse teenistust, kutsus inimesi “kandma meeleparandusele väärilisi vilju” (Mt 3:8), osutades, et tõeline meeleparandus toob kaasa nähtavaid muutusi selles, kuidas me elame.
Jeesus alustas oma avalikku teenistust meeleparanduse kutsega: “Parandage meelt, sest taevariik on lähedal” (Mt 4:17). Pärast oma ülestõusmist andis ta oma jüngritele korralduse kuulutada “meeleparandust ja pattude andeksandmist” tema nimel kõikidele rahvastele (Lk 24:47). Meeleparandus ei ole tegu, mida me sooritame, et päästmist teenida, vaid pigem südame loomulik reaktsioon, mis on kohanud Jumala armu. See voolab usust ja kaasneb usuga, need kaks töötavad koos nagu sama mündi kaks külge.
Hetkel, kui keegi paneb ehtsalt usu Jeesusesse Kristusesse ja parandab meelt oma pattude pärast, juhtub päästmine. Seda nimetatakse sageli “uueks sündimiseks”, mõiste, mida Jeesus kasutas Nikodemosega rääkides: “Kui keegi ei sünni uuesti, ei või ta näha Jumala riiki” (Jh 3:3). See vaimne sünd toob inimese surmast ellu, pimedusest valgusesse, võõrandumisest lapsendamiseni. Püha Vaim tuleb elama uskuja sisse, märgistades teda Jumala enda omandiks ja alustades elukestvat muutumise protsessi Kristuse sarnaseks.
Mida Päästmine Annab: Päästetud Olemise Hüved
Päästmine ei ole lihtsalt põrgust põgenemine, kuigi see kindlasti hõlmab vabastust igavesest kohtust. Päästmise hüved ulatuvad kaugele üle karistuse vältimise, hõlmates rikkalikke õnnistusi nii selles elus kui ka igavikus. Selle mõistmine, mida Jumal päästmise kaudu annab, võib süvendada meie tunnustust selle suurepärase anni vastu.
Kõigepealt ja esmajärjekorras toob päästmine pattude andeksandmise. Süü, mis rõhub inimlikku südametunnistust, häbi, mis kummitab meie mälestusi, moraalne võlg, mida me ei saaks kunagi tagasi maksta – kõik see pestakse ära Kristuse vere läbi. Johannes kirjutab: “Kui me tunnistame oma patud, siis tema on ustav ja õige, et ta annab meile patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust” (1Jh 1:9). See andeksandmine on täielik ja püsiv. Jumal ei vaata lihtsalt meie patte mööda ega otsusta neid eirata; ta eemaldab need nii kaugele kui ida on läänest (Ps 103:12). Tahvel on pühitud puhtaks ja me seisame Jumala ees ilma süüdistuseta.
Andeksandmise kõrval toob päästmine õigeksmõistmise – juriidilise deklaratsiooni, et me oleme õiged Jumala silmis. See ei tähenda, et me muutuksime järsku moraalselt täiuslikuks, vaid pigem seda, et Jumal arvab Kristuse õiguse meie kontole. Paulus selgitab: “Sest tema, kes ei ole pattu tundnud, on ta meie pärast patuks teinud, et meie saaksime Jumalas õigeks” (2Kr 5:21). See on suur vahetus: meie patt tema õiguse vastu. Kui Jumal vaatab usklikke, näeb ta neid rõivastatud oma Poja täiuslikusse õigusesse.
Päästmine taastab ka meie suhte Jumalaga, tuues meid vaenlastest sõpradeks, patu orjadest Jumala lasteks. Apostel Johannes imetleb: “Vaadake, missugust armastust Isa meile on kinkinud, et meid nimetatakse Jumala lasteks!” (1Jh 3:1). See lapsendamine Jumala perre tähendab, et meil on ligipääs Isale palve kaudu, me saame tema armastust ja hoolitsust, ja me pärime igavesed õnnistused kui tema pärijad. Meie sees elav Püha Vaim võimaldab meil hüüda “Abba, Isa”, kasutades intiimset aramea keelset terminit, mida Jeesus ise kasutas (Rm 8:15).
Käesolevas elus toob päästmine rahu Jumalaga ja Jumala rahu. Enam mitte vaenlased, vaid sõbrad, võime läheneda Jumala troonile kindlustundega. Ärev püüdlemine jumaliku soosingu teenimiseks lõpeb, asendudes puhkusega Kristuse lõpetatud töös. See ei tähenda, et kristlased ei koge kunagi raskusi, kannatusi või katsumusi. Jeesus lubas, et selles maailmas on meil viletsust. Kuid isegi raskuste keskel võivad usklikud kogeda rahu, mis ületab mõistmist, teades, et miski ei saa neid eraldada Jumala armastusest (Rm 8:38-39).
Päästmine käivitab ka pühitsemise protsessi – järkjärgulise muutumise Kristuse sarnaseks. Püha Vaim töötab usklike sees, et toota vaimset vilja: armastust, rõõmu, rahu, kannatlikkust, headust, heldust, ustavust, tasadust ja enesevaldust (Gl 5:22-23). See muutumine ei toimu üleöö ja see ei ole täielik enne, kui näeme Kristust silmast silma, kuid see algab hetkel, mil me oleme päästetud, ja jätkub kogu meie maise elu vältel. Jumal on pühendunud lõpetama hea töö, mille ta on meis alustanud (Fl 1:6).
Tulevikku vaadates lubab päästmine igavest elu Jumala juuresolekus. Jeesus ütles: “Mu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma siis ütleksin teile, et ma lähen teile kohta valmistama?” (Jh 14:2). Piibel kirjeldab uut taevast ja uut maad, kus elab õigus, kus ei ole enam surma, kurbust, nuttu ega valu (Ilm 21:4). Usklikud saavad ülestõusnud kehad nagu Kristuse kirkuskehad, ja me naudime katkematut osadust Jumalaga ja lunastatud inimestega igast rahvast, hõimust ja keelest kogu igaviku.
Oma Päästmise Välja Elamine: Kristlik Elu Pärast Päästmist
Mõned inimesed usuvad ekslikult, et kui nad on päästetud, ei ole miski muu oluline. Nad kujutavad päästmist ette kui ühekordset tehingut, mis ei nõua edasist kaasatust ega vastust. Pühakiri esitab aga väga erineva pildi. Kuigi päästmine võetakse vastu ainult usu kaudu, mitte tegude kaudu, toodab ehtne usk muudetud elu. Jaakobus kirjutab: “Usk ilma tegudeta on surnud” (Jk 2:26), tähendades, et tõeline usk toob vältimatud muudetud käitumise ja prioriteedid.
Kristlik elu on pidev alistumine Kristuse isandusele. Jeesus kutsus oma järgijaid iga päev võtma üles oma rist ja järgnema talle (Lk 9:23). See hõlmab surma isekale soovide ja elamist Jumala eesmärkide jaoks. See tähendab lubamist Pühal Vaimul juhtida meie otsuseid, kujundada meie iseloomu ja suunata meie teid. Kuigi me oleme päästetud armu läbi usu, mitte oma pingutuste läbi, soovivad need, kes on tõeliselt kogenud Jumala armu, austada teda oma eluga.
See muutumine mõjutab iga eksisteerimise valdkonda. Suhted muutuvad, kui õpime armastama teisi nii, nagu Kristus meid armastas, andestades neile, kes meile teevad liiga, ja teenides neid, kes vajavad abi. Meie kõne muutub, kui paneme kõrvale valetamise, klatšimise ja rikutud suhtluse, asendades need sõnadega, mis julgustavad ja üles ehitavad. Meie aja ja ressursside kasutamine muutub, kui tunnistame, et kõik, mis meil on, kuulub Jumalale ja peaks olema majandatud tema au jaoks. Isegi meie mõtteelu tuleb Kristuse isanduse alla, kui võtame iga mõtte vangi kuulekuses temale.
Palve ja piibliõpetus muutuvad usus kasvamiseks hädavajalikeks praktikateks. Nagu füüsilised kehad vajavad toitu, et kasvada tugevaks, vajab meie vaimne elu toitumist Jumala Sõnast. Psalmist kirjutas: “Ma olen hoiustanud su sõna oma südamesse, et ma ei teeks pattu su vastu” (Ps 119:11). Regulaarne aeg, mis on veedetud Pühakirja lugedes, selle tõdede üle mõtiskledes ja selle õpetusi rakendades, aitab usklikel tunda Jumalat sügavamalt ja käia ustavamalt. Samamoodi palve – suhtlemine Jumalaga – tugevdab meie suhet temaga ja viib meie südamed kokku tema tahtega.
Osadus teiste usklikega ei ole valikuline, vaid hädavajalik vaimse tervise jaoks. Uus Testament ei tunne isoleeritud kristlust. Usklikud on kutsutud olema osa Kristuse Ihust, kirikust, kus nad saavad koos kummardada, üksteist julgustada, kasutada oma vaimseid ande ja vastutust hoida. Heebrealastele kiri hoiatab “mitte jätma omavahelist kokkusaamist” (Hb 10:25), tunnistades, et me vajame kogukonda, et vaimselt õitseda.
Päästmise välja elamine hõlmab ka head sõnumit teistega jagamist. Jeesus andis oma järgijatele korralduse minna kogu maailma ja kuulutada evangeeliumi igale loodule (Mk 16:15). See ei tähenda, et kõik peaksid saama professionaalseks evangelistiks või misjonäriks, kuid iga kristlane peaks olema valmis andma aru lootusest, mis on nende sees (1Pt 3:15). Kui oleme tõeliselt kogenud päästmise rõõmu, muutub sellest teistele rääkimine loomulikuks tänutunde ülevoolamiseks.
Päästmise Kindlus: Kas Sa Võid Teada Kindlalt?
Üks kõige häirivamatest küsimustest paljude kristlaste jaoks on see, kas nad võivad olla kindlad oma päästmises. Kahtlused võivad sisse hiilida, eriti võitluse või ebaõnnestumise aegadel. Kas usklikud võivad kindlalt teada, et nad on tõeliselt päästetud ja veedavad igaviku Jumalaga?
Piibel pakub tugevaid aluseid kindlusele. Johannes kirjutab: “Seda olen ma kirjutanud teile, kes te usute Jumala Poja nimesse, et te teaksite, et teil on igavene elu” (1Jh 5:13). Pange tähele, et Johannes ütleb, et me võime “teada”, mitte lihtsalt loota või soovida, vaid tegelikult teada kindlalt. Jumal tahab, et tema lastel oleks kindlus oma päästmises, mitte elada pideva hirmu ja ebakindluse all.
See kindlus tugineb peamiselt Jumala lubadustele, mitte meie tunnetele või sooritusele. Kui paneme oma usu Kristusesse, lubab Jumal meid päästa ja hoida meid päästetuina. Jeesus kuulutas: “Ja ma annan neile igavese elu, ja nad ei hävi iialgi, ja keegi ei kisu neid mu käest ära” (Jh 10:28). Paulus kinnitab, et miski ei saa eraldada usklikke Jumala armastusest (Rm 8:38-39). Need lubadused on kaljukindlad alused kindlusele.
Püha Vaimu kohalolek annab samuti kindlust. Paulus kirjutab: “Vaim ise tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed” (Rm 8:16). Kui hüüame Jumalat oma Isana, kui igatseme õigust, kui tunneme tema kohalolekut oma elus, on need tõendid Vaimu tööst meis. Püha Vaimu kirjeldatakse kui pitserit ja deposiiti, garanteerides meie pärimist, kuni saame päästmise täiuse (Ef 1:13-14).
Muudetud elud kinnitavad samuti ehtsat päästmist. Kuigi kristlased ei ole täiuslikud ja võitlevad ikka veel patuga, peaks olema tõendeid vaimsest kasvust ja muutumisest. Inimene, kes väidab, et tunneb Kristust, kuid elab pideva, meelt parandamata patus ilma igasuguse muutumise soovita, võib vajada uurida, kas nende usk on ehtne. Johannes kirjutab: “Me teame, et me oleme läinud üle surmast ellu, sest me armastame vendi” (1Jh 3:14). Armastus Jumala ja teiste vastu on tõelise pöördumise tunnused.
Samal ajal ei tohiks kindlus tekitada ükskõiksust. Paulus hoiatab: “Kes arvab end seisvat, vaadaku, et ta ei langeks” (1Kr 10:12). Me peaksime regulaarselt uurima oma südameid, veendudes, et meie usk jääb ehtne ja aktiivne. See ei käi päästmise teenimise kohta pideva eneseuurimise kaudu, vaid elava, aktiivse suhte hoidmisest Kristusega, mitte lihtsalt puhkamast mineviku otsusel, millel ei ole praegust reaalsust.
Järeldus: Oma Tee Igavese Elu Juurde Vastuvõtmine
Päästmine kristluses on Jumala ülim kingitus inimkonnale – vabastus patust, lepitus Loojaga ja igavene elu tema juuresolekus. See käsitleb meie sügavaimat probleemi ja rahuldab meie suurimat vajadust. See päästmine osteti kõrgeima hinnaga: Jumala oma Poja veri, mis valati ristil. Seda pakutakse vabalt kõigile, kes seda vastu võtavad usuga, sõltumata taustast, varasematest pattudest või praegustest asjaoludest.
Kui te ei ole kunagi pannud oma usku Jeesusesse Kristusesse, on täna päästmise päev. Jumal kutsub teid pöörduma oma pattudest eemale ja usaldama tema Poega. Piibel lubab: “Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, saab päästetud” (Rm 10:13). See otsus on kõige tähtsam, mille te kunagi teete, määrates mitte ainult seda, kuidas te selles maailmas elate, vaid ka seda, kus te veedate igaviku.
Neile, kes on juba Kristuse vastu võtnud, kasvagu see päästmise uurimine teie tunnustust selle vastu, mida Jumal on teinud. Las see motiveerib teid elama täie südamega tema jaoks, jagama seda head sõnumit teistega ja igatsema päeva, mil teie päästmine saab täielikuks kirkuses. Pidage meeles, et te olete turvalises Kristuse käes, armastatud igavese armastusega ja määratud igavikuks rõõmuks Jumala juuresolekus.
Päästmine ei käi religiooni, rituaalide või reeglite kohta – see käib suhte kohta elava Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu. See muudab kõike, andes tähenduse elule, lootuse tulevikule ja kindluse, et surm ei ole lõpp, vaid uks igavesse rõõmu. See on evangeelium, head sõnum, mis on muutnud lugematuid elusid kahe tuhande aasta jooksul ja pakub ikka veel lootust kõigile, kes usuvad.
Tee igavese elu juurde on teie ees avatud. Kas te kõnnite seda?
PÄÄSTEPALVE
Päästepalve
“Taevane Isa,
Ma tulen Sinu ette täna alandlikuna, tunnistades, et ma olen patune ja et mu patud on mind Sinust eraldanud. Ma tunnistan, et ma ei suuda ennast päästa oma tegude, headuse või pingutuste kaudu. Ma vajan Päästjat.
Ma usun, et Jeesus Kristus on Sinu Poeg, kes tuli sellesse maailma, sündis Neitsi Maarjast ja elas patuta elu. Ma usun, et Ta suri ristil minu pattude eest, kandes karistuse, mida mina vääritud sain. Ma usun, et Ta tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja võitis surma, patu ja põrgu.
Issand Jeesus, ma pöördun oma pattudest eemale. Ma kahetsen, et olen elanud isekas ja mässumeelne Sinu vastu. Ma tahan muutuda ja elada Sulle.
Ma võtan Sind vastu oma isikliku Päästja ja Issandana. Ma palun, et Sa tuleksid minu südamesse ja ellu. Puhasta mind mu pattudest oma verega. Anna mulle igavene elu, mida Sa oled lubanud kõigile, kes Sinusse usuvad.
Tänan Sind, Jeesus, et Sa surid minu eest. Tänan, et Sa armastad mind nii suurel määral. Ma usun, et alates sellest hetkest kuulun ma Sulle. Teen Sind oma elu Issandaks ja luban järgneda Sulle kõigis mu päevades.
Aita mul kasvada usus, õppida Sinu Sõna tundma ja elada nii, et see austaks Sind. Saada mulle Püha Vaim, et Ta juhiks mind, õpetaks mind ja muudaks mind Sinu sarnaseks.
Jeesuse nimel ma palvetan. Aamen.”
Mida Edasi Pärast Palvetamist?
Kui palusite seda palvet siira südamega, olete saanud uueks loodud Kristuses! Piibel õpetab: “Seepärast, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu: vana on möödunud, vaata, uus on saanud!” (2Kr 5:17)
Teie järgmised sammud kristlikus elus:
1. Rääkige kellelegi oma otsusest.
Jeesus õpetas: “Iga, kes mind tunnistab inimeste ees, seda tunnistan ka mina oma taevase Isa ees” (Mt 10:32). Rääkige sõbrale, pereliikmele või vaimulikule oma uuest usust.
2. Otsige kohalik kirik.
Kristlased on kutsutud olema osa Kristuse ihust, kirikust. Leidke kirik, mis õpetab Piiblit ja kus saate kasvada usus koos teiste usklikega.
3. Hakake lugema Piiblit.
Alustage Johannese evangeeliumist, et õppida tundma Jeesust paremini. Jumala Sõna toidab teie hinge ja aitab teil kasvada vaimselt.
4. Palvetage iga päev.
Rääkige Jumalaga nagu sõbraga. Tänage Teda, paluge abi, jagage oma mõtteid ja muresid. Palve on teie side Taevase Isaga.
5. Laske end ristida.
Ristimine on avalik tunnistus teie usust Kristusesse ja kuulekus Tema käsule. See sümboliseerib teie vana elu surma ja uue elu algust.
6. Jagage oma usku teistega.
Kui Jumal on teinud teie elus midagi imeliset, ärge hoidke seda saladuses! Rääkige teistele, mida Kristus on teie jaoks teinud.
Teretulnud Jumala perre! Teie tee igavese eluga on alanud täna.
PIIBLIVIITED
Päästmise kohta:
- Roomlastele 3:23 / Romans 3:23 – “Kõik on teinud pattu”
- Roomlastele 6:23 / Romans 6:23 – “Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu”
- Roomlastele 10:9-10 / Romans 10:9-10 – “Kui sa tunnistad oma suuga Issandat Jeesust ja usud oma südames…”
- Roomlastele 10:13 / Romans 10:13 – “Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, saab päästetud”
- Johannese 3:16 / John 3:16 – “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud…”
- Efeslastele 2:8-9 / Ephesians 2:8-9 – “Armu läbi olete te päästetud usu kaudu”
Uue elu kohta:
- 2. Korintlastele 5:17 / 2 Corinthians 5:17 – “Uus loodu Kristuses”
- Johannese 1:12 / John 1:12 – “Saada Jumala lasteks”
- Johannese 5:13 / 1 John 5:13 – “Et te teaksite, et teil on igavene elu”
TEIE VAIMSE SÜNNI PÄEV
Kuupäev: ___________________________
Allkiri: ___________________________
(Võite soovi korral märkida üles kuupäeva, mil võtsite vastu Jeesuse Kristuse oma Päästjaks – see on teie vaimse sünni päev!)
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
- Neitsi Maarja õigeusus: Theotokos. Miks teda kutsutakse Jumalaemaks - 20. veebr. 2026
- Suur Paast 2026: Täielik Õigeusu Juhend Palve, Paastu ja Meeleparanduse Kohta - 19. veebr. 2026
- Püha Kolmainus Õigeusu teoloogias: Kõige Püham Müsteerium Kristlikus teoloogias - 19. veebr. 2026
