Miks on Õigeusu Kirikus Nii Palju Pühasid? Õigeusu Kiriku tee pühaduseni — süvauurimus
Sissejuhatus
Õigeusu Kirik on läbi sajandite austanud tuhandeid pühasid — inimesi, keda peetakse Jumala armu läbi pühakuteks saanud ning keda Kirik tunnistab ametlikult pühakutena. Mõnedes ringluses olevates andmetes mainitakse rohkem kui tuhat nime ainuüksi vanades kreekakeelsetes menoloogionides, see arv aga kasvab märkimisväärselt, kui lisada kõik kohalikud kirikud. See tekitab sageli küsimuse: miks on Õigeusu Kirikus nii palju pühasid? Kas see on religioosne liialdus, ajaloolise arengu vili või midagi teoloogiliselt sügavat?
Vastus peitub õigeusu teoloogia tuumas: päästmine ei ole pelgalt juriidiline tegu, vaid jumalikustumise (kr theosis) protsess, mille kaudu inimene saab tõeliselt osaliseks Jumala elus. Pühakud pole kaugete ja kättesaamatute kangelaste pantheon — nad on inimesed nagu meie, keda on muutnud Püha Vaimu arm. Käesolev artikkel uurib süvitsi, miks on Õigeusu Kirikul nii palju pühasid, kuidas toimub pühakuks tunnistamise protsess, milline on pühakute roll uskliku elus ning millised on mõned tähtsamad pühakud ja palved nende poole.
1. Teoloogiline alus: Theosis ehk jumalikustamine
Õigeusu teoloogia keskmeks on mõiste theosis ehk jumalikustamine — Jumala tõeline edasiandmine inimesele mitte loomuse, vaid armu poolest. Apostel Peetrus kirjutab: “Tema on meile kinkinud ülihinnalised ja suurimad tõotused, et te nende kaudu saaksite osalisteks jumalikust loomusest” (2Pt 1:4). See ei tähenda, et inimene muutub jumalaks, vaid et ta saab tõeliselt osaliseks Jumala elust, armust ja energiatest.
“Jumal sai inimeseks, et inimene saaks jumalaks.” — Püha Athanasius Aleksandriast (u 296–373)
Aleksandria piiskopi Athanasiuse kuulus lause väljendab kogu inkarnatsiooni teoloogia tuuma. Jumala Poeg võttis enda peale inimese loomuse mitte üksnes selleks, et lunastada meid patu eest, vaid selleks, et avada tee jumalikule elule. Seda teed mööda on kõndinud kõik pühakud. Iga pühak on elav tõestus, et theosis on tõeline ja kättesaadav.
Palun pange tähele olulist erinevust õigeusu ja läänekristliku arusaama vahel. Lääne teoloogias, eriti reformatsiooni järgses protestantismis, on pääste sageli mõistetud peamiselt süü andeksandmisena — juriidilise aktina, mille kaudu Jumal kuulutab patuse õigeks. Õigeusus on pääste tervendamine: kogu inimese — hinge ja keha — taastamine Jumala armust ja jumaliku elu osasaamine. Seetõttu on pühakute rohkus loomulik: mida rohkem on inimesi, kes on tõepoolest theosist kogenud, seda rohkem on pühakuid.
2. Pühakuks tunnistamise protsess Õigeusu Kirikus
Erinevalt Rooma Katoliku Kirikust, kus kanoniseerimisprotsess on üksikasjalikult formaliseeritud ja paavsti ainupädevuses, on Õigeusu Kirikus pühakuks tunnistamine (kanoniseerimine) kogu Kiriku tunnistus — protsess, mis kerkib sageli altpoolt, rahva vagadusest.
Protsess kulgeb tavaliselt järgmiselt: esiteks ilmneb surnu elus märke pühadusest — imelised tervenemised, prohvetlikud sõnad, müstilised kogemused. Teiseks säilivad tema säilmed sageli rikkumatult ja levitavad meeldivat lõhna (euodia), mida peetakse Püha Vaimu märgiks. Kolmandaks korraldatakse kohalik uurimine, milles osalevad piiskop, vaimulikud ja rahvas. Neljandaks kuulutab piiskop või oikumeeniline patriarh isiku pühakuks ning koostatakse ikoon ja akathist (hümn). Viiendaks kantakse pühaku nimi kirikukalendris.
Oluline on rõhutada, et Kirik ei “loo” pühasid — ta tunnistab neid. Pühadus on Jumala tegu, mitte inimlik saavutus. Apostel Paulus nimetab kõiki ristitud usklikke pühadeks (kr hagioi): “Kõigile Jumala armsatele, kutsutud pühadele, kes on Roomas” (Rm 1:7). Pühakuks kuulutamine on aga erilise ja ilmse pühaduse tunnistamine, mis võib teistele eeskujuks olla.
Õigeusu Kiriku pühakute rohkuse üks põhjus on ka see, et iga kohalik kirik — olgu see Vene, Kreeka, Rumeenia, Serbia, Gruusia või mõni muu — on ajalooliselt tunnistanud oma kohalikke pühasid. Oikumeeniline patriarh Konstantinoopolis on tunnistanud paljusid üldiseks, kuid kohalikud pühakud on endiselt austuses oma kogukondades. See annab kokku tohutu arvu nimesid.
3. Pühakute kategooriad Õigeusu Kirikus
Õigeusu Kirik jaotab pühakud erinevatesse kategooriatesse vastavalt nende elule ja teenistuse laadile. See mitmekesisus ise seletab, miks on pühasid nii palju: peaaegu iga kristlik eluviis võib viia pühaduseni.
Märtrid (kr martyres — tunnistajad) on need, kes on surma vastu võtnud oma usu pärast. Esimene märter oli Stefanus (Ap 7:54–60). Märtreid on kiriku ajaloos olnud tohutu hulk — eriti esimestel sajanditel Rooma riigis, aga ka hiljem vastavalt vajadusele. Ainuüksi 20. sajandil hukati bolševistliku terrori ajal kümneid tuhandeid vaimulikke ja usklikke, kellest paljud on nüüd tunnistatud pühakuks.
Püha Üksainus (kr Hosios) tähistab munki ja erakuid, kes on elupäevad pühendanud palvele, paastule ja vaikuse (hesychia) harjutamisele. Athos’e mäe, Niiluse kõrbe ja muude kohtade mungad on andnud Kirikule lõputult pühasid.
Apostlid ja evangelistid on need, kes kandsid Kristuse sõnumit esimestena maailma. Lisaks kaheteistkümnele apostlile tunnistab Kirik “apostlitega võrdsetena” (isapóstolos) inimesi, nagu Püha Helena, Püha Konstantin ja Püha Nina Gruusia valgustaja.
Piiskopid ja kirikuisad, kes on Kirikut õpetanud ja juhtinud ning kes on õigeusku kaitsnud kirikukogudel, on samuti arvuka pühakute rühma. Püha Basileios Suur, Püha Gregorios Teoloog ja Püha Johannes Kuldsuus on kolm suurt hierarhi, kellele on pühendatud omaette pidupäev (30. jaanuar / 12. veebruar uue kalendri järgi).
Jumalakandja emad ja Õiged naised on naispühakud — nii nunnasid, abielunaisi kui ka neitseid. Püha Maria Egiptusest, Püha Makrina, Püha Olga, Püha Matrona Moskvast — naised on Kiriku pühakute hulgas tähtsal kohal. Psalmist kirjutab: “Väärtuslik on Issanda silmis tema vagade surm” (Ps 116:15).
Imedetegiajad (gr thaumatourgoi) on pühakud, kelle kaudu on Jumal toimepannud silmaga nähtavaid imesid — tervenemisi, lahendusi lootusetuna näivatest olukordadest. Püha Nikolaos Müüralast on maailmas tuntuim selline pühak. Tasub märkida, et imede tegemine ei kuulu pühakule endale, vaid Jumalale — pühak on vaid vahend.
4. Pühakute tähtsus uskliku elus
Õigeusus pole pühakute austamine (kr timesis) kunagi pühakute kummardamine (kr latreia), mis kuulub üksnes Jumalale. See vahetegu on dogmaatiliselt tähtis. Nikaia II kirikukogu (787. aastal) sõnastas selle selgelt: ikonidele ja pühakutele osutame austust, kuid kummardame ainult Jumalat.
Pühakud on Kiriku arusaama kohaselt elavad — mitte surnud. Jeesus ütles: “Jumal ei ole surnute Jumal, vaid elavate Jumal” (Mt 22:32). Pühakud, olles surnud kehaliselt, elavad Kristuses täielikult. Nad võivad palvetada meie eest nagu ükski elav inimene — tegelikult veelgi tõhusamalt, sest nad on Jumala ligiduses.
“Paluge pühasid, kes on kohaloleva majesteediga ülendatud, et nad palvetaksid meie eest, kui oleme lõikavate pattude koorma all.” — Püha Johannes Damaskusest (u 675–749)
Praktiliselt väljendub pühakute austamine mitmel viisil. Ikonid on aknad taevasse — ikoonile kummardudes pöördub usklik pühaku poole kui elavale isikule. Akathist on liturgiline hümn, mida lauldakse pühaku auks. Palverännak pühaku säilmete juurde on ka levinud tava. Nimepäevad on tähtsad — õigeusulased tähistavad pigem oma pühaku nimepäeva kui sünnipäeva.
Pühakute rohkus on ka pastoraalsel tasandil kasulik. Igal uskliku eluvaldkonnal, kutsealal, muredel, haigustel on “oma” pühakud, kellele on isiklikult lähedane. See muudab uskliku suhte pühakutega elava ja isikliku, mitte abstraktselt religioosse.
5. Mõned tähtsamad pühakud ja palved nende poole
Allpool on esitatud mõned maailmas ja Eestis eriti austatud õigeusu pühakud koos lühikeste palvetega nende poole.
Püha Nikolaos Müüralast (u 270–343) — Imedetegiaja
Nikolaos oli Lüükia provintsis Müüra linna piiskop, tuntud oma tohutust lahkusest ja imettegevatest tegudest. Tema säilmed viidi hiljem Barisse (Itaalias), kus need asuvad tänini Püha Nikolaose basiilikas. Teda austatakse kaitsjapühakuna meresõitjate, laste, vangide ja vaeste üle. Tema mälestuspäev on 6./19. detsember.
Palve Püha Nikolaose poole: “Oo, püha hierarh Nikolaos, suur imedetegiaja! Sinu palved Issanda ees, keda sa armatsid ja kellele sa teenisid, tooge meie hinge lohutust ja meie ellu õnnistust. Ole meie eestkostja Jumaliku aujärje ees, pühaku, keda kogu maailm austab. Aamen.”
Püha Matrona Moskvast (1881–1952) — Pimedalt Sündinud Näeksprohvet
Matrona Nikonova sündis Tula kubermangus vaesesse talupojaperekonda, pimedana. Juba varasest east peale ilmnesid tal prohvetlikud and ja tervendamisand. Ta tuli Moskvasse 1925. aastal ning elas seal suures varjamises nõukogude ateistliku terrori ajal, võttes vastu kümneid tuhandeid abi otsivaid inimesi. Ta kanoniseeriti 2004. aastal. Tema säilmed asuvad Pokrovi katedraalis Moskvas, kus järjekorrad ulatuvad tunde.
Palve Püha Matrona poole: “Oo, püha Matrona, Jumalat armastav Jumala sulane! Vaata armusilmaga meie peale, kes me tuleme sinu juurde usus ja armasuses. Kinnitage meie usku, tugevdage meie lootust, õpetage meid armastust. Palu Kristust Jumalat, et Ta andestaks meile meie patud ja aitaks meil elada Jumala tahtmise järgi. Aamen.”
Püha Serafim Sarovist (1754–1833) — Vene Kiriku Suurim Müstik
Prohhor Mošnin, tuntud Püha Serafimina, on üks armastatumaid vene õigeusu pühakuid. Ta elas aastaid üksildases askeetlikus elus Sarov’i metsa sügavuses, paastudes, palvetades ning veeresid lugedes. Tema kuulsaim mõtisklus theosisest, kirja pandud Motovilovi poolt, kirjeldab jumaliku valguse (thaborvalguse) avaldumist: Serafimi nägu säras nagu päike tema kõneluse ajal Püha Vaimust. Teda austatakse meelerahu ja vaimse tarkuse kaitsjana.
Palve Püha Serafimi poole: “Oo, suur imedetegiaja ja Sarov’i Püha Serafim! Vaata meie peale alandlikult sinu juurde palvetamas, palveta meie eest kõikvõimsa Issanda ees, et Ta kinkinud meile usu ja palve and, ka rahu ja armastust meie südaisse. Aamen.”
Püha Aleksandr Nevski (1221–1263) — Vürst ja Kaitsja
Novgorodi ja Vladimiri suurvürst Aleksandr Nevski on austatud nii oma sõjalise andi kui ka sügava usu poolest. Aastal 1242 alistas ta Peipsi järvel Saksa Liivi Ordeni rüütlid, kaitstes õigeusku läänekatoliku mõju eest. Ta võttis surmahetkel enne surma munga vanded (nimega Aleksei) ning kanoniseeriti 1547. aastal. Teda austatakse Venemaa, Valgevene ja Eesti kaitsjapühakuna.
Palve Püha Aleksandr Nevski poole: “Oo, püha ja õnnistatud suurvürst Aleksandr! Vaata armuliselt meie peale, kes me palume sinu pühasid eestkoste palveid Issanda ees. Ole meie eestkostja ja kaitsja ning palu Jumalat, et ta kinnikse meie maa ja rahva, hoiaks meid kõigi hädade eest ja toetaks meid Tema armuga. Aamen.”
Püha Isidor Jurjevlane (surn. 1472) — Eesti Oma Märter
Eestimaa kontekstis on eriti tähtis Jurjev (Tartu) ümbrusest pärit Püha Isidor ja temaga koos hukatud 72 märtrit, kes tapeti 1472. aastal Emajõkke uputamise teel oma usu pärast. Nende mälestust austatakse Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku ja Eesti Õigeusu Kiriku koguduste poolt. Nad on Eestimaa ühed esimesed kanoniseeritud märtrid.
Troparion Isidori ja tema kaaslaste auks: “Eestimaa märtrid, kirik hüüab teid täna rõõmsalt, sest teie veri on tunnistuseks Kristuse aule. Paluge Teda, et Ta kaitseks meie kodumaad ja rahvast ning annaks meile tarkust ja armastust. Aamen.”
6. Hesühasm, Taborvalgus ja pühakute nähtav pühadus
Üks sügavamaid põhjusi, miks õigeusus on nii palju tunnistatud pühasid, on hesyhasmi vaimulik traditsioon — Jeesuse palve (“Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu peale, patuse”) ja sisemise vaikuse harjutamine, mis viib inimese jumalikku palvekogemusse.
14. sajandil kujunes suure vaidluse keskmeks küsimus: kas Jumalat on võimalik tõepoolest kogeda? Püha Gregorios Palamas (1296–1359), Tessaloonika peapiiskop, sõnastas dogmaatilise arusaama, et Jumala essents on igavesti ligipääsmatu, kuid Jumala energiad — Tema armu avaldused, sealhulgas Tabori mäel avaldunud jumalik valgus — on tõelised ja osaletavad. Pühakud on need, kes on seda jumalikku valgust tõepoolest kogenud. Gregorios Palamas kanoniseeriti 1368. aastal ning tema mälestust austatakse iga aasta Suurel Paastul.
Selle teoloogia raames on pühakute rohkus mõistetav: mida rohkem on inimesi, kes on Jumala energiaid tõepoolest kogenud ja kelle elu on selle kogemuse peegeldus, seda rohkem on pühakuid. Theosis pole reserveeritud ühele eliidile — see on avatud kõigile ristituile, kes otsivad Jumalat siira südamega.
7. Kriitilised küsimused ja teoloogiline vastus
Mõned kriitikud — eriti reformeeritud protestantliku traditsiooni esindajad — küsivad: kas pühakute poole pöördumine pole eksinud, kuna Piibel ütleb, et on “üks vahemees Jumala ja inimese vahel, inimene Kristus Jeesus” (1Tm 2:5)?
Õigeusu teoloogide vastus on selge: pühakute eestkostmine ei asenda Kristuse vahendajarolli, vaid toimib selle kaudu. Samal viisil, nagu usklikud paluvad teiste inimeste palveteid enda eest (“Palun palu minu eest”), palutakse ka pühakuid palvetada — kuid pühakud palvetavad Kristuse ees, mitte Kristuse asemel. Apostel Pauluse sõnad kinnitavad seda: “Palvetage teineteise eest” (Jk 5:16), ning see käsk ei lõpe surmaga, sest surm ei lahuta meid Kristuse armastusest (Rm 8:38–39).
Teiseks kriitiliseks küsimuseks on pühakute arv: kas pole see lihtsalt folkloristlik kogunemine, milles on segamini müüdid ja reaalsed isikud? Kirik tunnistab, et mõned varajased pühakute lood on legendaarsed ja raskesti tõestatavad ajalooliselt. Seetõttu on mõnede pühakute päevad liturgilisest kalendrist eemaldatud (ka Rooma Katoliku Kirik tegi sama 1969. aastal). Kuid põhimõte — et Jumal tegutseb oma pühakute kaudu — jääb dogmaatiliselt kindlaks.
Kokkuvõte
Õigeusu Kiriku pühakute rohkus ei ole religioosse entusiasmi liialdumine ega ajaloolise akumulatsiooni juhuslik tulemus. See on orgaaniline tagajärg sellele, mida Kirik usub inimliku elu eesmärgist: theosisest — inimese tõelisest osasaamisest Jumala elust Kristuse kaudu.
Pühakud on tõendid, et see tee on tõeline ja läbitav. Iga kanoniseeritud pühak on elav tunnistus, et Jumala arm muudab tõepoolest inimese loomust — teeb sellest, mis oli pimeda ja sureliku, valguse ja elu lähtekohaks. Apostel Johannese sõnad väljendavad seda tabavalt: “Armsad, nüüd oleme Jumala lapsed, aga see, mis me saama, pole veel ilmunud. Me teame, et kui see ilmub, siis me saame temaga sarnaseks, sest me näeme teda sellisena, nagu ta on” (1Jh 3:2).
Nii et vastus küsimusele “Miks on Õigeusu Kirikus nii palju pühasid?” on ühtaegu lihtne ja sügav: sest Jumal armastab inimesi tohutu armastusega, Tema arm on tugevam kui patt ja surm, ning Tema tee pühakuks saamise poole on avatud kõigile — ilma erandita. Iga pühak on üks personaalne vastus Jumala kutsumusele.
Õigeusulise uskliku jaoks ei ole pühakud kaugeid ja kättesaamatuid jumalikke olendeid, vaid vennad ja õed usus, kes on jõudnud sinna, kuhu kõik kutsutud. Nende palved ja eeskuju toetavad meid meie teekonnal. Ja iga aastat, novembrikuus, tähistab Ortodokssete Pühakute Pühapäev (Kõigi Pühakute Pühapäev) seda tohutut pühade peret, kelle nimesid me ei pruugi kõiki teadagi, kuid kes kõik on Jumala armastuses.
Viited ja kirjandus
1. Püha Pühakiri — Uus Testament ja Vana Testament (viidatud: 2Pt 1:4; Rm 1:7; Rm 8:38–39; Mt 22:32; 1Tm 2:5; Jk 5:16; 1Jh 3:2; Ps 116:15; Ap 7:54–60).
2. Athanasius Aleksandriast. De Incarnatione Verbi (“Jumala Sõna Lihakssaamisest”). Aleksandria, u 318.
3. Johannes Damaskusest. De Fide Orthodoxa (“Õige usust”). Damaskus, u 730.
4. Gregorios Palamas. Triades (“Triaadid Hesühaste Kaitseks”). Athos, u 1340.
5. Kallistos Ware. The Orthodox Church. Penguin Books, London, 1963. (Eesti keeles: Kallistos Ware. Õigeusu Kirik. EELK Usuteaduse Instituut, 2001.)
6. Kallistos Ware. The Orthodox Way. St Vladimir’s Seminary Press, New York, 1979.
7. Alexander Schmemann. For the Life of the World. St Vladimir’s Seminary Press, New York, 1963.
8. John Meyendorff. Byzantine Theology: Historical Trends and Doctrinal Themes. Fordham University Press, New York, 1974.
9. Georges Florovsky. Collected Works, Vol. 1–14. Nordland Publishing, Belmont, 1972–1989.
10. Nikaia II Kirikukogu otsused (787. aastal). Mansi, Sacrorum Conciliorum, Vol. XIII.
11. Elias Voulgarakis. “Canonization of Saints in the Orthodox Church.” Greek Orthodox Theological Review, 1985.
12. Sergei Bulgakov. The Orthodox Church. St Vladimir’s Seminary Press, New York, 1988.
13. Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku ametlik veebileht ja liturgilised tekstid. Tallinn, 2024.
14. Motovilovi vestlus Püha Serafimiga — “Püha Vaimu omandamisest” (vene k “O tseli hristianskoi zhizni”). Sarov, 1831, avaldatud 1903.
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
