Neitsi Maarja õigeusus: Theotokos. Miks teda kutsutakse Jumalaemaks
Sissejuhatus
Neitsi Maarja, keda õigeusus tuntakse eelkõige nimega Theotokos (kreeka keeles Θεοτόκος – “Jumala Sünnitaja” või “Jumalat Kandja”), on üks kesksemaid ja kõige austatum isik kogu kristlikus traditsioonis. Tema koht on õigeusu teoloogias eriline: ta ei ole lihtsalt püha naine ega pelgalt Jeesuse bioloogiline ema, vaid ta on kogu inimkonna vaimne ema, Kiriku eestkõne ning jumaliku armastuse vahendaja Jumala ja inimeste vahel. Theotokose tiitel on laadilt dogmaatiline, see tähendab, et see ei ole pelgalt austusavaldus, vaid sisaldab endas Kiriku usutunnistust Jeesuse Kristuse olemuse kohta.
Käesolev artikkel uurib põhjalikult Theotokose tiitli päritolu, teoloogilist sisu ja ajaloolist kujunemist. Vaatleme, milliseid vaidlusi see tiitel kiriku varases ajaloos tekitas, kuidas Efesose kirikukogu (431 pKr) selle defineeris ning mida see tähendab õigeusu elus tänapäeval. Samuti käsitletakse Jumalaema rolli ikonograafilises traditsioonis, liturgilises elus ja vaimses praktikas.
1. Theotokose tiitli ajalugu ja teoloogiline taust
1.1 Tiitli päritolu ja varajane kasutus
Sõna Theotokos tuleneb kreekakeelsetest sõnadest theos (Jumal) ja tokos (sünnitaja, kandja). Esmakordselt kirjalikus allikas leidub see tiitel Origenese (185-254 pKr) teostes, kus ta nimetab Maarjat Jumala Sünnitajaks kontekstis, kus arutletakse Kristuse jumaliku ja inimliku olemuse üle. See viitab sellele, et Theotokose tiitel oli käibel juba III sajandil – see ei ole hilisema teoloogilise arengu tulemus, vaid juurdunud varajase Kiriku usupraktikas.
Üks vanimaid säilinud palveid Maarjale – Sub tuum praesidium (kreeka keeles: Hypo ten sen evsplagchnian) – pärineb tõenäoliselt III-IV sajandist ning sisaldab selgelt Theotokose tiitlit. See palve, mida kasutatakse veel tänapäevalgi, algab sõnadega: Sinu halastuse alla varjume, Jumala Sünnitaja… See kinnitab, et Theotokose austamine oli juurdunud ka rahvauskumuses, mitte üksnes akadeemilises teoloogias.
1.2 Nestoriuse vaidlus ja Efesose kirikukogu (431 pKr)
Theotokose tiitli dogmaatiline määratlemine sai vajalikuks seoses Nestoriuse õpetusega V sajandil. Nestoriose (u 386-450 pKr), kes oli Konstantinoopoli patriarh aastatel 428-431, väitis, et Maarjat võib nimetada küll Christotokoseks (Kristuse Sünnitajaks), kuid mitte Theotokoseks (Jumala Sünnitajaks). Nestoriose arvates olid Kristuse jumalik ja inimlikkus eraldiseisvad – Maarja sünnitas ainult inimese Jeesuse, mitte igavest Jumala Poega.
Aleksandria patriarh Kyrillos (376-444 pKr) astus Nestoriuse vastu teravalt välja, väites, et Kristuses on jumalik ja inimliku olemus lahutamatult ühendatud – see on nn hüpostaatiline liit. Kuna Kristus on üks isik kahes olemuses, siis Maarja sünnitaski tõepoolest Jumala Poja. Vaidlus kasvas üleeuroopaliseks ja lõpuks kutsuti kokku Efesose kirikukogu (Kolmas Üldine Kirikukogu), mis toimus aastal 431 pKr.
Kirikukogu mõistis Nestoriuse õpetuse hukka ja kinnitas Theotokose tiitli õigsuse. Otsus oli ühehäälne: Maarja on tõepoolest Theotokos – Jumala Sünnitaja -, kuna Jeesus Kristus, kelle ta ilmale tõi, on täielikult Jumal ja täielikult inimene. Efesose otsus ei ütle midagi Maarjast kui sellisest, vaid kinnitab Kristuse olemuse kahtsust-ühtsust. Theotokose tiitel on seega kristoloogiline avaldus, mitte pelgalt mariololoogiline.
2. Theotokose teoloogiline sisu ja tähendus
2.1 Jumalaema kui kristoloogiline dogma
Õigeusu teoloogias ei saa Theotokose tiitlit mõista väljaspool kristoloogiat – see tähendab väljaspool õpetust Jeesuse Kristuse olemusest. Kahes Olemuses ühe Isiku dogma (ladina keeles: unio hypostatica) tähendab, et Kristuses on jumalik ja inimliku olemus ühendatud nii, et teda ei saa jagada kaheks eraldiseisvaks isikuks. Seetõttu on ka Maarja, kes sünnitas Kristuse, tõepoolest Jumala Sünnitaja – ta ei ole sünnitas vaid ühte osa Kristusest, vaid terviklikku Isikut.
Püha Johannes Damaskusest (676-749 pKr), üks suurimaid õigeusu kirikuisasid, kirjutab: Kuna see, kes temast sündis, on tõeline Jumal, on Neitsi tõeline Jumalaema. See lause kokondab kogu ortodoksse mariooloogia tuuma. Maarjat austatakse mitte tema enda omaduste tõttu (kuigi need on erakordsed), vaid seetõttu, kes tema Poeg on.
2.2 Maarja roll päästmise korralduses
Õigeusu teoloogias räägitakse Maarja rollist päästmise korralduses (oikonomia) aktiivselt. Maarja ei olnud passiivne instrument – ta andis vabalt oma nõusoleku sündmustele, mis muutsid kogu inimkonna ajalugu. Seda nõusolekut nimetatakse kreeka keeles ‘fiat’ – vastus, mille Maarja andis peainglile Gabrielile: Vaata, mina olen Issanda teenija; minule sündigu sinu sõna järgi (Lk 1:38).
Kirikuisad võrdlesid Maarjat sageli Eevaga. Püha Irenaeus Lyonist (u 130-202 pKr) arendas nn uue Eva teoloogiat: nii nagu Eeva kuuletus saatana ahvatlusele ja tõi inimkonnale surma, nii Maarja kuuletus Jumala sõnumitoojale ja tõi inimkonnale elu. Maarja kuuletumine oli vaba tahteline otsus, mis tegi võimalikuks Jumala Poja lihakssaamise.
2.3 Maarja igavene neitsilikkus
Õigeusu Kirik õpetab Maarja igavest neitsilikkust – et ta oli neitsi enne Jeesuse sündimist, sünnitamise ajal ja pärast seda. Kreeka keeles kasutatakse terminit aeiparthenos – ‘igavikuneitsi’. See dogma ei ole bioloogiline väide, vaid teoloogiline: see väljendab Maarja täielikku pühendumist Jumalale. Ta on inimkonna seas ainulaadne, sest tema elu on täielikult Jumala päralt.
Selle õpetuse aluseks on nii Piibel (Js 7:14 – Vaata, neitsi jääb lapseootele… (Mt 1:23)) kui ka Kiriku traditsioon, mis on seda dogmat kaitsnud kõigi aegade jooksul. Kuigi mõned protestandid vaidlustavad seda doktriini, tuginedes Mk 6:3 mainingule Jeesuse ‘vendadest’, tõlgendab õigeusk neid viiteid kas Joosepi lastele eelmisest abielust või Jeesuse nõbudele.
3. Jumalaema koht õigeusu liturgias ja ikonograafilises traditsioonis
3.1 Liturgiline austamine
Ükski teine inimene ei saa nii suurt kohta õigeusu liturgilises elus kui Jumalaema. Igal pühapäeval – mis on väike Ülestõusmine – lauldakse tema auks koos ülestõusmistroparionide ja kanonitega spetsiaalsed hümni. Liturgilises kalendris on Maarjale pühendatud hulgaliselt suuri pühasid:
Suurim Jumalaema püha on 15. august – Jumalaema Uinumine (Dormitio Theotokos), mis tähistab tema lahkumist siit ilmast ja Jumala juurde võtmist. Õigeusk ei räägi Maarja taevasse minekust samas tähenduses nagu katoliiklus (Assumptio), kuid õpetab, et Maarja läks üle surma ilma kehaliku lagunemiseta ja ta ülendati Jumala juurde kogu Kiriku palvetades. Teised tähtsad Maarja pühad on: Maarja Sündimise Päev (8. september), Maarja Templi Viimine (21. november), Maarja Kuulutuse Püha (25. märts) ning Jumalaema Kaitsekuue Püha (1. oktoober).
Akathist-hümn Jumalaemale on üks suurimaid ja kaunimaid poeetilisi looming varases kristlikus traditsioonis. See laul, mida loetakse püstipeaasendis (kreeka keeles a-kathizo – ‘istumatult’), on koostatud tõenäoliselt V-VI sajandil ja see koosneb 24 stroofist, mis algavad kreeka tähestiku tähtedega. Iga stroof algab tervitusega: ‘Rõõmusta, Neitsi…’ ning maalib rikkaliku pildi Maarja olemusest ja väest.
3.2 Ikonograafia
Jumalaema on õigeusu ikonograafilises traditsioonis kujutatud mitmel erineval viisil, millest igaüks kandab erilist teoloogilist sõnumit. Kõige vanema tüübina on tuntud Orans (ladina keeles: ‘palvetaja’) – Maarja seisab sirgelt käed taevapoole tõstetud, sümboliseerides Kiriku eestkostepalvet Jumala ees.
Kõige armastatum ikoonitüüp on Eleusa (kreeka keeles: ‘halastav’ või ‘leebemeelne’) – Maarja surub põske vastu Jeesuse põske ning laps kallistab ema kaela. See ikoon kujutab jumalikku armastust inimlikus soojuses. Kuulsaim sellise tüübi ikoon on Vladimiri Jumalaema (XII sajand), mis pärines Bütsantsist ning on tänapäevani Venemaa rahvuslikuks aardeks.
Teine levinud tüüp on Hodegetria (kreeka keeles: ‘teejuhataja’) – Maarja hoiab käel lapsekujulist Kristust ja osutab teise käega tema peale. See ikoon ütleb: ‘Vaata Teda – Tema on Tee.’ Ikooni järgi on ka hilisemad tüübid – Tihhvini Jumalaema, Iveri Jumalaema jt – mis kõik kuuluvad Hodegetria perekonda.
Ikoonimaalimine on õigeusus pühitsetud kunst, mida peetakse palvetamise üheks vormiks. Ikoon ei ole ilustav pilt, vaid teoloogiline avaldus värvis – see on ‘kirjutatud palve’. Jumalaema ikoonid on kaunistanud kirikuid, kodusid ja südameid läbi sajandite.
4. Maarja kui eestkostja ja vaimne ema
4.1 Eestkostepalve
Õigeusu teoloogias on Maarja kui Theotokos peamine eestkostja (kreeka keeles: mesiteia – vahendaja, sillaja) inimkonna ja Jumala vahel. See ei tähenda, et ta oleks vahendaja Kristuse tähenduses – Kristus on ainus Vahendaja Jumala ja inimeste vahel (1 Tm 2:5). Maarja on eestkostja samas tähenduses nagu kõik pühad – ta palvetab meie eest Jumala ees. Kuid tema palve on eriline, sest ta on Jumalaema.
Püha Johannes Chrysostomos (347-407 pKr) kirjutab: Jumalaema on Kiriku hing, tema palved kannavad meid Jumala juurde. Maarja ei asenda Kristust ega konkureeri temaga – ta osutab alati Kristusele. Nagu Hodegetria ikoon, nii osutab ta igavesti: ‘Vaata Teda.’
4.2 Kiriku ema
Pärast Ristilöömist ütles Jeesus ristilt Johannesele: Vaata, sinu ema! (Jh 19:27). Kirikuisad on tõlgendanud seda sõna universaalselt: Maarja on ema kõigile, kes usuvad. Ristiinimesed on Johannese isikus adopteeritud Maarja lasteks. See on müstiline, vaimne emadus.
Teoloog Sergei Bulgakov (1871-1944), üks suurimaid XX sajandi õigeusu mõtlejaid, arendas sügavat sofiologilist mariooloogiat, mille kohaselt Maarja kehastas inimkonna kõrgeimat saavutust – täielikku avatud olekut Jumala armule. Ta on inimkonna puhkus, koht kus Jumal ja inimene kohtuvad täiuslikult. Bulgakovi jaoks on Maarja ‘sündinud pühak’ – tema pühitsus algas juba tema eostumisest, valmistades ta ette Jumalaema rolliks.
5. Theotokose õpetus: õigeusk võrreldes teiste konfessioonidega
5.1 Õigeusk ja katoliiklus
Nii õigeusk kui ka katoliiklus jagavad Theotokose dogmat täielikult. Mõlemad traditsioonid austavad Maarjat Jumalaemana, peavad tema neitsilikkust dogmaatiliseks tõeks ning tunnustavad tema eestkostepalve tähtsust. Kuid on ka erinevusi:
Katoliku Kirik kuulutas 1854. aastal dogmaks Maarja Laitmatue Eostamise (Immaculata Conceptio) – õpetuse, et Maarja ise eostati patuta, s.t ilma pärispatuta. Õigeusk ei tunnusta seda dogmat formaalselt, kuigi osa õigeusu teoloogid jagab sarnast arusaama Maarja puhtusest. Õigeusk rõhutab pigem Maarja kogu eluaegset pühadust ja pühitsust, ilma et määratleks täpselt tema eostumise teoloogiat.
Katoliiklus kuulutas 1950. aastal dogmaks Maarja Taevavõtmise (Assumptio), et Maarja võeti taevasse kehaga. Õigeusk usub küll Jumalaema Uinumist ja tema Jumala juurde võtmist, kuid ei ole seda dogmana formaalselt sõnastanud, jättes teoloogilise mõistmise avamaks.
5.2 Õigeusk ja protestantism
Enamik protestantlikke kirikuid ei jagat Theotokose tiitlit ega maaria austamist. Reformaatorid – Martin Luther, Johannes Calvin, Ulrich Zwingli – küll austasid Maarjat inimesena, kuid pidasid talle suunatud palveid ja tema nimetamist Jumalaemaks ekslikuks. Luther ise kasutab Theotokose tiitlit veel oma kirjutistes, tunnustades seda kristoloogilise avaldusena, kuid hilisem protestantism loobus sellest traditsioonist suures osas.
Õigeusk vastab: Theotokose tiitel ei ole Maarja ülistamine inimese tasandil, vaid tunnistus Kristuse olemusest. Keelduda nimetamast Maarjat Jumalaemaks tähendaks lõppkokkuvõttes keeldumist tunnistamast Kristuse täielikku jumalikkust. Efesose kirikukogu otsus on seotud otseselt Nikaia usutunnistusega – ühte ei saa eitada, ilma et see mõjutaks teist.
Kokkuvõte
Theotokose tiitel – Jumalaema – ei ole pelkalt austav nimetus ega iidne traditsioon, mida kantakse edasi harjumuse jõul. See on teoloogiline aken, millest vaadates avaneb kogu kristliku usu sügavus: Jumal sai inimeseks, et inimesed saaksid jumalikuks. See on Jumala armastuse ülim avaldus.
Neitsi Maarja roll selles loos on asendamatu. Ta on see, kelle kaudu Sõna sai lihaks. Tema ‘jah’ – tema vaba, südamest tulev kuuletus – avab inimkonnale uue elu võimaluse. Seetõttu austab õigeusk teda üle kõigi teiste pühakute, nimetades teda Pammakaristos – ‘Täiesti Õndsaks’ – ja Theotokos – ‘Jumala Sünnitajaks’.
Nagu Kirikuisad õpetasid: Kristust ei saa mõista ilma Maarjata, ja Maarjat ei saa mõista ilma Kristuseta. Need kaks on lahutamatult seotud – nagu ema ja laps, nagu Inimene ja Jumal, nagu aeg ja igavik, mis kohtuvad Petlemma sõimes.
Käesolev artikkel on püüdnud avada Theotokose tiitli ajaloolist kujunemist, teoloogilist sisu ja spirituaalset tähendust. Õigeusk kutsub iga usklikku sellele dogmale mitte üksnes intellektuaalselt nõustuma, vaid elama sellest – armastama Jumalaema, paluma tema eestkostepalvet ning jäljendama tema kuuletumist ja avatud südant Jumala kutse suhtes.
Referentsid ja allikad
Bulgakov, S. (1993). The Orthodox Church. SVS Press, New York.
Cavarnos, C. (1977). Orthodox Iconography. Institute for Byzantine and Modern Greek Studies, Belmont, MA.
Constas, N. (2003). Proclus of Constantinople and the Cult of the Virgin in Late Antiquity. Brill, Leiden.
Crestwood, N. Y. (2001). The Meaning of Icons. SVS Press.
Florovsky, G. (1972). Bible, Church, Tradition: An Eastern Orthodox View. Nordland Publishing, Belmont, MA.
Hopko, T. (1981). The Orthodox Faith: Vol. 1-4. Department of Religious Education, Orthodox Church in America.
Irenaeus Lugdunensis. (1857). Adversus Haereses. In: Patrologia Graeca, Vol. 7 (toim. J.-P. Migne). Paris.
Johannes Damaskusest / John of Damascus. (1958). On the Orthodox Faith (De Fide Orthodoxa). The Fathers of the Church Series, Vol. 37. CUA Press, Washington D.C.
Kidd, B. J. (1922). A History of the Church to A.D. 461. Clarendon Press, Oxford.
Lossky, V. (1957). The Mystical Theology of the Eastern Church. James Clarke & Co., London.
Mansi, J. D. (1759-1798). Sacrorum conciliorum nova et amplissima collectio. Vol. IV-V. Florentiae.
McGuckin, J. A. (2004). Saint Cyril of Alexandria and the Christological Controversy. SVS Press, Crestwood, NY.
Meyendorff, J. (1974). Byzantine Theology: Historical Trends and Doctrinal Themes. Fordham University Press, New York.
Origen / Origenes. (1857). In Lucam Homiliae. In: Patrologia Graeca, Vol. 13 (toim. J.-P. Migne). Paris.
Ouspensky, L. & Lossky, V. (1982). The Meaning of Icons. SVS Press, Crestwood, NY.
Palmer, G. E. H., Sherrard, P. & Ware, K. (1979). The Philokalia. Vol. 1. Faber and Faber, London.
Pelikan, J. (1996). Mary Through the Centuries: Her Place in the History of Culture. Yale University Press, New Haven.
Pius XII. (1950). Munificentissimus Deus: Apostolic Constitution defining the Dogma of the Assumption. Vatican City.
Price, R. & Gaddis, M. (2005). The Acts of the Council of Chalcedon. Liverpool University Press.
Schmemann, A. (1966). Introduction to Liturgical Theology. SVS Press, Crestwood, NY.
Stăniloae, D. (1994). The Experience of God: Orthodox Dogmatic Theology. Vol. I-II. Holy Cross Orthodox Press, Brookline, MA.
Ware, K. (1963). The Orthodox Church. Penguin Books, London.
Ware, K. (1979). The Orthodox Way. SVS Press, Crestwood, NY.
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
- Neitsi Maarja õigeusus: Theotokos. Miks teda kutsutakse Jumalaemaks - 20. veebr. 2026
- Suur Paast 2026: Täielik Õigeusu Juhend Palve, Paastu ja Meeleparanduse Kohta - 19. veebr. 2026
- Püha Kolmainus Õigeusu teoloogias: Kõige Püham Müsteerium Kristlikus teoloogias - 19. veebr. 2026
