Views: 38
Jumalikustumine Theanthropose kaudu: Jumal-inimene vähetuntud allikatest
Süvaanalüüs teosise (θέωσις) õpetusest, Jumal-inimese (Theanthropos) mõistest ning selle vähetuntud allikatest — Pseudo-Dionysios Areopagitast ja Maximos Tunnistajast vene ja soome õigeusu religioosfilosoofiani.
Sissejuhatus: mis on jumalikustumine?
Kristliku vaimsuse südames seisab õpetus, mida kreeka keeles nimetatakse θέωσις (theosis, tõlkes “jumalikuks saamine” või “jumalikustumine”). See ei ole ketserlik ega hilisem lisand, vaid patristliku traditsiooni tuum: inimene on loodud selleks, et osaleda Jumala elus, muutuda armu läbi selleks, mis Jumal on loomult. Athanasius Suure kuulus lause — Jumal sai inimeseks, et inimene võiks saada jumalikuks — pole retooriline liialdus, vaid kokkuvõte kogu patristlikust antropoloogiast. Kuid see, mida enamik käsitlusi ei ava, on teosise sügavam struktuur: kuidas täpselt toimub üleminek loodud olendist osaduseni Looja endaga, milline on selle protsessi kosmiline ulatus ja milline roll on selles Kristusel kui Theanthroposel — Jumal-inimesel.
Käesolev artikkel liigub kaugemale tavapärasest katekismuslikust käsitlusest ning toob esile allikad, mida läänelikus populaarteoloogias harva sügavuti avatakse: Pseudo-Dionysios Areopagita apofaatiline metafüüsika, Maximos Tunnistaja kosmiline logos-teoloogia, vene ja soome õigeusu mõtlejate (Solovjov, Bulgakov, Lossky) käsitlus “Jumal-inimkonnast” (Богочеловечество) ning antropo-ontoloogilised lähenemised, mis küsivad, mida tähendab inimeseks-olemine ise, kui inimene on loodud lõputu jumalikustumise jaoks. Lisaks vaatleme, kuidas varakristlikud gnostilised tekstid — ehkki kirik on need kanoonilisest õpetusest selgelt eristanud kui eksitavad ja mittekanoonilised — kajastavad samast ihast tekkinud, ent teistsuguse struktuuriga vastust küsimusele jumalikustumisest, ja miks nende võrdlus aitab meil patristlikku õpetust täpsemalt mõista.
Theanthropos — Jumal-inimese mõiste juured
Kreeka termin θεάνθρωπος (theanthropos, “Jumal-inimene”) on kristoloogiline liitsõna, mis ühendab θεός (theos, “Jumal”) ja ἄνθρωπος (anthropos, “inimene”) üheks sõnaks, tähistamaks Kristust kui tõeliselt Jumalat ja tõeliselt inimest, ilma et kumbki loomus kustutaks teist. Mõiste ise pärineb hilisemast patristlikust ja bütsantsist sõnavarast, kuid selle taga seisab juba Kalkedoni kirikukogu (451) kristoloogiline valem: Kristus on üks isik (ὑπόστασις, hypostasis, “isik, olemisviis”) kahes loomuses (φύσις, physis), segamatult, muutumatult, lahutamatult ja eraldamatult ühendatud.
Theanthropos ei ole aga ainult kristoloogiline kategooria — ta on ka antropoloogiline eeskuju. See, mis toimus Kristuses hüpostaatiliselt (isiku tasandil, täieliku liitmisena), peab toimuma igas inimeses osaduslikult, armu läbi. Siin avaneb termin μέθεξις (methexis, “osasaamine, osalus”) — platoonilise päritoluga mõiste, mille kristlikud isad võtsid üle, et kirjeldada, kuidas loodud olend saab osa loomatust jumalikkusest ilma, et ta ise muutuks Jumala olemuseks. See eristus on kesksel kohal: inimene ei jumalikustu Jumala οὐσία (ousia, “olemus”) tasandil — see jääb kättesaamatuks — vaid Jumala ἐνέργεια (energeia, “toiming, väljavoolav tegevus”) kaudu. Gregorios Palamas hilisem eristus olemuse ja energiate vahel juurdub just siin — vähetuntud allikates, mis eelnevad tema 14. sajandi süntetiseeringule sajandite võrra.
Pseudo-Dionysios Areopagita ja apofaatiline tee jumalikustumiseni
Kui rääkida vähetuntud, ent fundamentaalsest allikast, siis Pseudo-Dionysios Areopagita (5.–6. sajand, kirjutanud apostel Pauluse ateenlase järgija nime all, ehkki tegelik autor jääb ajalooliselt anonüümseks) on teosise teoloogia üks arhitekte, keda tsiteeritakse harva täies mahus. Tema traktaadid “Jumalikest nimedest” (De Divinis Nominibus) ja “Müstilisest teoloogiast” (De Mystica Theologia) rajavad kaks teineteist täiendavat teed Jumala tundmiseni: κατάφασις (kataphasis, “jaatav tee”) — Jumala kirjeldamine positiivsete atribuutide kaudu (Hea, Ilus, Elu, Tarkus) — ja ἀπόφασις (apophasis, “eitav tee”) — kõigi mõistete ja kujutluste eitamine, kuna Jumal ületab iga kategooria, mida inimmõistus suudab formuleerida.
Dionysiose jaoks on jumalikustumine liikumine läbi hierarhiate (ta on ka termini ἱεραρχία, hierarchia, “püha valitsemiskord” looja) — taevaste vaimude astmestikust kuni kirikliku hierarhiani —, mis kõik toimivad valgustuse edasikandjatena. Protsess kulmineerub ἕνωσις’es (henosis, “ühtsus, ühendumine”) — müstilises pimeduses, mille sees hing, olles ületanud kõik mõisted ja kujutluspildid, “puudutab” jumalikku tundmatuses endas. See on paradoksaalne struktuur: mida rohkem hing tunneb, seda enam ta mõistab, kui vähe ta tegelikult teab, ja just selles teadmatuses (mis pole mitte teadmatus rumaluse, vaid transtsendentsi mõttes) toimub kõige sügavam liit Jumalaga. Dionysiose apofaatiline tee on läänelikus teoloogias sageli marginaliseeritud kui “liialt müstiline”, kuid õigeusu traditsioonis on ta olnud teosise õpetuse selgroog kogu hilisema askeetliku kirjanduse jaoks — sealhulgas hesühasmi (ἡσυχασμός, hesychasmos, “vaikus, sisemine rahu”) traditsioonile Athosel.
Maximos Tunnistaja ja kosmiline jumalikustumine
Kui Dionysios annab müstilise struktuuri, siis Maximos Tunnistaja (u 580–662) laiendab teosise kosmilise mõõtmeni, mida populaarteoloogias harva täies ulatuses seletatakse. Maximose jaoks pole jumalikustumine kitsalt individuaalne, hingeline sündmus — see puudutab kogu loodut. Ta arendab välja õpetuse λόγοι’dest (logoi, mitmus sõnast logos, “Jumala mõtted, ideed, kavatsused”) — igal loodud asjal, olendil ja isegi ajaperioodil on oma logos, mis eksisteerib igavesest ajast Jumala Sõnas (Λόγος, Logos) endas ning mille poole see asi liigub oma täiuse ja eesmärgi täitmisel. Inimene, olles mikrokosmos (μικρόκοσμος), seisab loodu keskel kui vahendaja — see, kelle ülesanne on ühendada oma vaimses tegevuses viis kosmilist lõhet: paradiis ja maailm, taevas ja maa, meelte- ja mõistusmaailm, mees ja naine, loodu ja Looja.
Selles perspektiivis on jumalikustumine liturgiline ja kosmiline sündmus: inimene, jumalikustudes, viib kogu loodu tagasi selle algsesse ühtsusse Jumalaga. Maximose õpetus θέωσις’est on tihedalt seotud tema õpetusega πράξις (praxis, “praktiline askees, tegevus”) ja θεωρία (theoria, “kaemus, vaatlemine”) koostoimest: alles läbi vooruste praktilise harjutamise ja loodu sügavama loomuse kaemuse jõuab hing ἀγάπη (agape, “jumalik, isetu armastus”) täiuseni, mis on tema õpetuses teosise kõrgeim väljendus. Maximos rõhutab korduvalt, et jumalikustumine on ἐνέργεια (energeia) küsimus, mitte οὐσία (ousia) küsimus — inimene ei lakka kunagi olemast loodud olend, kuid tema kogu olemine läbistub jumaliku toimega, “nagu raud, mis on kuumas tules, säilitab oma olemuse, kuid muutub täielikult tuleseks oma omadustelt” — kujund, mida hiljem kordavad arvukad õigeusu kirjutajad.
Vene ja soome õigeusu mõtlejad: Solovjov, Bulgakov, Lossky ja “Jumal-inimkond”
Kõige vähem tuntud, ent filosoofiliselt kõige provokatiivsem panus teosise teemasse pärineb 19.–20. sajandi vene religioosfilosoofiast, mis arendas välja mõiste Богочеловечество (Bogotšelovetšestvo, tõlkes “Jumal-inimkond” või “Jumal-inimesus”) — kollektiivse, ajaloolise ja kosmilise jumalikustumise õpetuse, mis laiendab Theanthropose kategooriat üksikisikult kogu inimkonnale ja loodule.
Vladimir Solovjov (1853–1900), vene religioosfilosoofia rajaja, arendas oma loengutes “Jumal-inimesusest” (Lectures on Divine Humanity, 1877–1881) välja süsteemi, kus Kristus kui Theanthropos ei ole mitte üksnes ajalooline ilmutus, vaid ka ideaal, mille suunas kogu kosmos ja ajalugu liigub. Solovjov ühendas oma sünteesis platonismi, patristlikku teoloogiat ja saksa idealismi, käsitledes Sophiat (Σοφία, Sophia, “tarkus”) kui Jumala ja loodu vahendavat printsiipi — jumalikku mõtet loodu enda sees, mis “ihkab” ühineda oma jumaliku algupäraga. Ehkki tema sofioloogia on kirikliku traditsiooni poolt hiljem osaliselt kriitiliselt hinnatud kui filosoofiliselt riskantne, jäävad tema teosise-käsitluse aluspõhimõtted — ajaloo kui teosise areeni nägemine, inimkonna kui terviku jumalikustumine — mõjukaks kogu 20. sajandi vene religioossele mõttele.
Sergei Bulgakov (1871–1944), Solovjovi vaimne pärija ja sofioloogia süstemaatiline arendaja, käsitles Jumal-inimkonda kolmeosalise triloogia raames (Ürdumar, Pühavaim, Ago Dei jt), kus ta rõhutas, et loomine ise on juba sissejuhatus jumalikustumisse — maailm on loodud “jumalikustatavana” (obozhaemyi mir), st loodu struktuur ise kannab endas kalduvust ja võimekust osa saada jumalikust elust. Bulgakovi teoloogias on inimkond kutsutud olema “kollektiivne Theanthropos” — Kristuse Ihu (Kirik) kui Jumal-inimkonna ajalooline teostus.
Vladimir Lossky (1903–1958), kes tegutses paguluses Pariisis ja on üks 20. sajandi mõjukamaid õigeusu teolooge läänes, esindab sofioloogilisele suunale kriitilisemat, ent teosise-kesksemat vastukaalu. Losky raamat “Ida kiriku müstiline teoloogia” (The Mystical Theology of the Eastern Church, 1944) taastas läänes teadmise Dionysiose apofaatikast ja Palamase energiate-õpetusest, rõhutades, et jumalikustumine ei ole panteistlik sulandumine, vaid isikuline (ὑποστατικός, hypostatikos, “isiku-tasandiline”) osadus, mis säilitab nii Jumala kui inimese olemusliku erisuse igavesti. Lossky käsitlus on eriti oluline, kuna ta täpsustab: teosis ei ole inimloomuse kadumine Jumalas, vaid inimloomuse täiustumine ja isiksuse (mitte üksnes olemuse) täielik õitseng osaduses Jumalaga — vastus küsimusele, mida paljud populaarsed käsitlused jätavad segaseks.
Soome õigeusu traditsioonis, mis on tihedalt seotud Venemaa ja Konstantinoopoli teoloogilise pärandiga (Soome autonoomne õigeusu kirik), on teosise-õpetust kandnud edasi eelkõige kloostritraditsioon (Valamo ja Konevitsa kloostrite pagulaskogukonnad Soomes pärast 1940. aastaid), mis säilitas hesühastliku palvepraktika ja tõi Lääne-Euroopasse elava sideme Athose vaimsusega — teine, sageli tähelepanuta jäänud kanal, mille kaudu vähetuntud bütsantsi ja vene teosise-teoloogia jõudis 20. sajandi lääne teadvusse.
Antropo-ontoloogilised lähenemised jumalikustumisele
Antropo-ontoloogiline lähenemine — küsimus sellest, milline peab olema inimese olemine ise (ontoloogia), et jumalikustumine oleks üldse võimalik — pakub veel ühe vähetuntud, ent süstemaatiliselt olulise vaatenurga. Selle lähenemise juured on Kapadookia isade (Basileios Suur, Gregorios Nazianzist, Gregorios Nyssast) triniteedi-õpetuses, kus isiku (ὑπόστασις) ja olemuse (οὐσία) eristus, mis algselt töötati välja Kolmainu Jumala kirjeldamiseks, laienes ka inimeseõpetusele.
Gregorios Nyssast, keda peetakse teosise apofaatilise ja pidevalt-areneva mõõtme rajajaks, kirjeldas oma teoses “Moosese elu” jumalikustumist kui lõputut liikumist (ἐπέκτασις, epektasis, “pidev edasipürgimine, lõputu kasv”) — hing ei jõua kunagi punkti, kus ta “on lõpuni jumalikustunud” ja peatub, vaid liigub igavesti sügavamale jumaliku lõpmatuse (ἀπειρία, apeiria, “lõpmatus”) kogemisse, kuna Jumal ise on lõpmatu ning loodud olend, kuitahes jumalikustunud, jääb alati loodud olendiks, kes suudab lõpmatuses kasvada. See on üks vähetuntud, kuid teoloogiliselt revolutsiooniline mõte: teosis ei ole staatiline seisund, vaid dünaamiline, lõputult jätkuv protsess — ka pärast füüsilist surma, ka igavikus.
Antropo-ontoloogiline vaade rõhutab veel üht aspekti: inimene on loodud “Jumala kuju ja sarnasuse järgi” (1Ms 1:26–27), kuid patristlik eksegees — eriti Irenaeus Lyonist ja hiljem Maximos — eristab κατ’ εἰκόνα (kat’ eikona, “kuju järgi”) ja καθ’ ὁμοίωσιν (kath’ homoiosin, “sarnasuse järgi”): kuju on antud loomisel, muutumatu ja hävimatu struktuur; sarnasus on aga ülesanne, potentsiaal, mis realiseerub ainult inimese enda vaba tahte ja koostöö (συνεργία, synergia, “kaastöö, koostöö Jumalaga”) kaudu ajaloo ja igaviku jooksul. Inimene pole seega loodud valmis, staatilise olendina, vaid protsessina — olendina, kelle ontoloogiline struktuur eeldab pidevat kasvu, ja kelle lõplik täius jääb alati Jumala lõpmatuse suhtes avatuks.
Gnostilised kajastused ja nende suhe patristlikku õpetusse
Ausa ja tervikliku analüüsi jaoks ei saa mööda vaadata sellest, et jumalikustumise ja jumaliku sädeme temaatikat käsitlesid ka varakristlikud gnostilised koolkonnad — tekstid nagu Nag Hammadi kogust leitud “Filippuse evangeelium”, “Tõe evangeelium” ja valentinuslik traditsioon. Siin tuleb kohe rõhutada olulist teoloogilist erinevust: kirik lükkas gnostilise süsteemi kanoonilisest õpetusest tagasi juba 2.–3. sajandil (Irenaeus Lyonist oma teoses “Vastu haereseid” on selle kriitika alusdokument), ning gnostilised tekstid ei kuulu Piibli kaanonisse ega esinda apostliku traditsiooni õpetust — nende kasutamine käesolevas artiklis on rangelt võrdlev ja analüütiline, mitte doktrinaalne.
Gnostilises kosmoloogias mõistetakse jumalikustumist mitte armuliku osaduse, vaid taasmäletamisena (ἀνάμνησις, anamnesis): inimhinge sees peitub jumalik säde (σπινθήρ, spinther) või pneuma, mis on pärit πλήρωμα’st (pleroma, “täius” — jumaliku ilmingu terviklikkus) ning mis langes ainelisse maailma vangi. Päästmine (γνῶσις, gnosis, “teadmine, äratundmine”) toimub siin salajase teadmise kaudu, mis äratab hinges mälestuse tema jumalikust päritolust, mitte läbi Kristuse hüpostaatilise ühenduse ega sakramentaalse osaduse. See on struktuurne pöördepunkt, mis eristab gnostilist ja patristlikku käsitlust põhimõtteliselt: patristlik teosis on suhteline ja armuline (Jumal annab ennast vabatahtlikult, ilma et loodu selleks õiguslikult “väärt” oleks), gnostiline mudel on aga olemuslik ja eliitne (ainult need, kel on juba jumalik säde ja kes saavad salajase teadmise, päästetakse — vastandina üldisele lihalikule inimkonnale).
Miks siis gnostilised tekstid siin üldse mainida? Sest võrdlus teravdab meie mõistmist patristlikust teosisest: seal, kus gnostiline müüt näeb ainet ja keha kui vanglat, millest jumalik säde peab põgenema, näeb patristlik traditsioon (eriti Maximos ja Gregorios Nyssast) kogu loodut, sealhulgas keha, kaasatuna jumalikustumisse — ihu ise ülestõusmises muundub ja jumalikustub, mitte ei hävitata. Teosis ei ole põgenemine mateeriast, vaid mateeria, aja ja ajaloo läbistamine jumaliku valgusega. Just see erinevus — kogu loodu, sealhulgas ihu ja aja jaatamine jumalikustumise protsessis — on üks patristliku teosise õpetuse kõige sügavamaid, kuid vähem selgitatud tahke.
Inimese loomine: progressi omava olendi loomine, kelle teadvus on mõõtmatu
Kõige selle sünteesina jõuame küsimuseni, mis annab kogu teemale eksistentsiaalse teravuse: kes on inimene, kelle jaoks jumalikustumine on üldse mõeldav? Loomisejutustus (1Ms 1–2) ei kirjelda inimest kui valmis, lõpetatud toodet, vaid kui olendit, kellele on sisse kirjutatud liikumissuund — potentsiaal, mis avaneb ajas. Jumal puhub inimesse “eluhingust” (נִשְׁמַת חַיִּים, nišmat chajim), ja see hingus pole staatiline omadus, vaid dünaamiline osadus jumaliku elu endaga, mis eeldab kasvu.
Patristlik antropoloogia — eriti Irenaeus Lyonist oma teoses “Vastu haereseid” — rõhutab, et Aadam loodi mitte täiuslikuna lõplikus mõttes, vaid lapsena, kellele oli antud kasvu suund ja ülesanne täiuse poole liikuda vaba tahte ja Jumalaga koostöö läbi. Sellest vaatepunktist ei ole inimene kunagi olnud staatiline olend — ta on loodud progressi omava olendina, kelle teadvus (νοῦς, nous, “vaim, kõrgeim mõistuse osa”) ei ole piiratud bioloogilise aju funktsioonidega, vaid ulatub potentsiaalselt lõpmatusse, kuna see teadvus on loodud osaduseks lõpmatu Jumalaga.
See tähendab midagi radikaalset: inimese areng ei lõpe surmaga ega isegi mitte taevasse jõudmisega. Gregorios Nyssast epektasis’e õpetus, mida käsitlesime eespool, viitab otse sellele — hing jätkab kasvamist ka pärast ihu ülestõusmist, igavikus endas, kuna lõpmatu Jumala tundmine on lõputu protsess ka täielikult jumalikustunud olendi jaoks. Taevas ei ole seega staatiline “lõpp-punkt”, vaikiv puhkepaik, vaid dünaamiline, lõputult avarduv osadus, kus jumalikustunud inimene jätkab — nüüd ilma patu ja surma takistusteta — kasvamist armus, teadmises ja armastuses, “aust ausse” (2Kr 3:18), nagu kirjutab apostel Paulus. Inimese teadvus, olles loodud Jumala kuju järgi ja kutsutud sarnasuse täiusesse, on struktuurilt mõõtmatu — mitte selles mõttes, et see oleks juba praegu piiritu, vaid selles mõttes, et selle kasvupotentsiaalil pole loomupärast lage, kuna see potentsiaal on suunatud lõpmatu Jumala poole.
Süntees: Theanthropos kui tee ja eesmärk
Kogu käsitletud materjal — Dionysiose apofaatiline hierarhia, Maximose kosmiline logos-teoloogia, vene mõtlejate Jumal-inimkonna nägemus, Lossky isikuline sünergia, Nyssalase epektasis ja isegi gnostilise mudeli kontrastiivne valgustus — koondub ühte keskmesse: Theanthropos, Jumal-inimene Kristuses, on nii tee kui eesmärk. Kristuses toimunud hüpostaatiline ühendus jumaliku ja inimliku loomuse vahel pole üksik ajalooline sündmus, vaid ontoloogiline sild, mis avab igale inimesele tee osaduseks Jumala energiatega, jäädes samas alati eristatuks Jumala olemusest.
See tee on nii isiklik kui kosmiline; nii apofaatiline (teadmatuse ja vaikuse läbi) kui kataafaatiline (tunnetuse ja jaatuse läbi); nii hetkeline armuandena kui lõputult jätkuv protsessina, mis ei lõpe siin ilmas ega isegi taevas. Inimene, kes on loodud kui kasvava teadvusega, piiritu potentsiaaliga olend, on kutsutud sellel teel — synergia (συνεργία) kaudu, koostöös oma Loojaga — muutuma üha enam selleks, mida Kristus on loomult: Jumal-inimeseks, Theanthroposeks, mitte oma olemuse, vaid armu ja osaduse läbi.
Palve Elohim Jumala poole valgustumiseks ja jumalinimeseks saamiseks
Oo, Elohim, Sina Kõikvõimas ja Ürgselt Ilmutatud, Kolmainu Jumal, kelle nimi ise kannab endas väe ja kõrguse saladust — Sina, kes lõid taeva ja maa ning puhusid oma hingusest inimesse elu, mis pole kunagi mõeldud jääma paigale, vaid kasvama Sinu suunas igavesti — kummardan Sinu ees kogu oma olemusega, vaimu, hinge ja ihuga, ning palun Sind alandlikult: ava minu sisemine silm, et ma näeksin Sind mitte üksnes mõistuse piiratud valguses, vaid selles pimeduses, mis ületab kõik mõisted, kus Sinu tõeline aupaiste elab.
Elohim, kes oled ühtaegu üks ja mitmene, ligiolev ja transtsendentne, tuntav oma energiates ja tundmatu oma olemuses — juhata mind sellel teel, mida Sinu pühad on käinud enne mind: Dionysiose vaikiva teadmatuse teel, Maximose kosmilise armastuse teel, Gregoriose lõputu igatsuse teel, ja kõigi Sinu tundmatute ja tuntud sulaste teel, kes on läbi sajandite otsinud Sinuga osadust. Ära lase mul rahulduda pealiskaudse teadmisega Sinust, vaid tõmba mind sügavusse, kus mõistus vaikib ja süda kõneleb.
Muuda mind, Issand, seestpoolt välja — puhasta mind kirgedest, mis pimestavad mu vaimusilma, tugevda mind vooruses, mis avab tee kaemuseni, ja täida mind armastuses, mis on kõige teosise täius. Ma tean, et ma ei ole täna see, kelleks Sa mind kutsud saama — anna mulle kannatlikkust selle lõputu tee jaoks, teadmist, et iga samm, iga langemine ja iga tõusmine on osa kasvust, mida Sa ise oled minusse istutanud, kui lõid mind oma kuju järgi ning kutsusid mind Sinu sarnasuse täiusesse.
Elohim, Sina, kes saatsid oma Poja, et Ta saaks Jumal-inimeseks, Theanthroposeks, ühendades minu loomuse omaga lahutamatult ja segamatult — anna mulle osadus Tema Ihus ja Veres, et see ühendus, mis toimus Temas täielikult, saaks toimuda ka minus, aste-astmelt, armust armuni. Ma palun Sind: ära lase mu teadvusel jääda kitsaks ega mu südamel kõveneda; ava minu sees see mõõtmatu ruum, mille oled minusse loonud oma enda lõpmatuse jaoks, ning täida see oma valgusega, mis ei kustu iial.
Ja kui mu ihu langeb tagasi mullaks, kui mu silmad sulguvad selles maailmas viimast korda — võta vastu mu vaim Sinu rahusse ning luba mul jätkata seal, kus siin katkes: kasvamist, õppimist, armastamist, üha sügavamale Sinu lõpmatuse müsteeriumisse sisenemist, aust ausse, igavikust igavikku, kuni mina, kes olen loodud Sinu kujuks, saan Sinu armust ja mitte oma väest osaliseks Sinu jumalikust loomusest, ja Sinu valgus, mis kunagi ei kustu, elab minus ja minu läbi, Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamiin.
Trough all this I want to declare this is all from God and to God. All Glory to Him!
- Kes kirjutas Piibli Ilmutuse raamatu? Tõde apostel Johannesest - 4. sept. 2026
- Õigeusu mungad asutavad Eestis esimese õigeusu kloostri aastakümnete jooksul - 31. aug. 2026
- Mida tähendab õigeusklik kristlane? Selge vastus 2026. aastal - 31. aug. 2026
