Christian Theology of One God - Monotheism Beliefs One God in Christian Theology

Views: 34

Monoteism kristlikus teoloogias: Üks Jumal kolmes Isikus

Ligi 1700 aasta jooksul on kristlased tunnistanud üht Jumalat kui Isa, Poega ja Püha Vaimu. See kesksel kohal olev tõde selgitab, miks kristlik monoteism ei ole pelgalt väide, et olemas on ainult üks jumalus. See kirjeldab Jumala olemust ja viisi, kuidas Jumal tegutseb inimkonna päästmiseks Jeesuse Kristuse kaudu.

Kristlik teoloogia hoiab seega koos kahte tõde: Jumal on üks ning Isa, Poeg ja Püha Vaim on kolm erinevat Isikut. Kolmainsuse õpetus ei jaga Jumalat kolmeks olendiks. See selgitab Piibli ilmutust ühest Jumalast, kes loob, astub inimajalukku ning annab Püha Vaimu.

Peamised järeldused

  • Kristlik monoteism kinnitab üht Jumalat kolmes erinevas Isikus.
  • Isa, Poeg ja Püha Vaim jagavad üht jumalikku olemust.
  • Jeesus Kristus on täielikult jumalik, mitte loodud prohvet.
  • Lunastus ilmutab Jumala olemust, mitte ainult Jumala arvu.
  • Nikaia usutunnistus kaitseb piiblilist õpetust Kristusest.
  • Kolmainsuslik usk erineb nii polüteismist kui ka modalismist.

Mida kristlik monoteism tegelikult õpetab?

Kristlik monoteism õpetab, et on olemas üks igavene Jumal, kõige loodu allikas ja elu andja. See Jumal ei ole üks liige mingist suuremast jumalate perekonnast. Miski ei seisa Jumala kõrval võrdväärse rivaalina. Piiblilik väide on otsekohene: „Issand on üks” (5Ms 6:4).

Samas õpetab kristlus, et see üks Jumal on Isa, Poeg ja Püha Vaim. Need ei ole ühe Isiku kolm nime, kes muudab oma välimust. Need on erinevad Isikud, kes suhtlevad omavahel, jagades samal ajal sama jumalikku olemust.

Kasulik on eristada olemust ja isikut. Kristlased ütlevad, et Jumal on üks olemuselt ja kolm Isikuna. Inimesed on üks isik ja üks olend, kuid kristlik teoloogia ei rakenda seda inimlikku mustrit Jumala puhul mehaaniliselt.

„Kuule, Iisrael! Issand on meie Jumal, Issand üksi.” — 5. Moosese 6:4

Sõna „üks” piiblilikus monoteismis lükkab tagasi ebajumalad, rivaaljumalad ja jagatud kummardamise. See ei nõua kristlastelt igasuguse Jumala-sisese eristuse eitamist. Uus Testament nimetab Isa Jumalaks, esitab Jeesuse Kristuse jumaliku autoriteediga ning kirjeldab Püha Vaimu isikulise ja jumaliku tegutsejana.

See teeb kristliku positsiooni täpseks. Monoteism ei ole pelgalt usk ühte üleloomulikku jõusse. See on selle elava Jumala kummardamine, nagu Jumal on ennast ilmutanud Pühakirjas, kehastumises, ristil ja Vaimu andmise kaudu.

Kuidas kaitseb Kolmainsus usku ühte Jumalasse?

Kolmainsus kaitseb monoteismi, eristades jumalikke Isikuid ilma jumalikku olemust jagamata. Isa on Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal, kuid Isa ei ole Poeg ja Poeg ei ole Püha Vaim. Kristlik kummardamine jääb suunatuks ühele Jumalale.

Üks jumalik olemus

Isal, Pojal ja Pühal Vaimul ei ole kolme eraldi jumalikkuse osa. Igaüks neist on täielikult jumalik. Poeg ei ole kolmandik Jumalast ja Vaim ei ole vähem tähtis jõud. Seetõttu lükkab ajalooline kristlus tagasi mõtte, et Kolmainsus on lihtne aritmeetika.

Õpetus väldib ka levinud viga: Isikute käsitlemist kolme sõltumatu eksistentsikeskusena, sarnaselt kolme inimisikuga. Inimisikutel on eraldi tahted ja kehad. Jumalikud Isikud jagavad üht jumalikku olemust ja tegutsevad täiuslikus üksmeeles.

Kolm erinevat Isikut

Isa läkitab Poja. Poeg palvetab Isa poole. Püha Vaim laskub Jeesuse ristimisel. Need suhted näitavad eristust, mitte ajutist rollimängu. Jeesuse ristimisel Matteuse 3. peatükis on Poeg vees, Vaim ilmub tuvina ning Isa räägib taevast.

See on oluline, sest modalism väidab, et Jumal on üks Isik, kes ilmub kord Isana, siis Pojana ja hiljem Vaimuna. See vaade ei suuda seletada samaaegseid suhteid, mida näeme Jeesuse ristimises või Jeesuse palves Johannese 17. peatükis.

Üks jumalik tegu

Loomine, ilmutus, kohtumõistmine ja lunastus on ühe Jumala teod. Pühakiri näitab sageli Isikuid koos tegutsemas. Isa läkitab Poja, Poeg viib täide lunastuse ning Vaim rakendab Jumala elu usklike sees.

Praktiline võrdlus aitab mõista:

Kristlik väide Mida see tähendab Mida see EI tähenda
Üks Jumal Üks jumalik olend ja kõige allikas Üks Isik ilma eristuseta
Kolm Isikut Isa, Poeg ja Püha Vaim on tõeliselt seotud Kolm eraldiseisvat jumalat
Jeesus on Jumal Poeg jagab jumalikku olemust Jeesus on Isa
Vaim on Jumal Vaim tegutseb isikulise ja jumalikuna Vaim on ainult umbisikuline energia

Kolmainsus ei ole seega monoteismile lisatud kõrvaline mõte. See on kristlik seletus sellele, mida Jumala ühtsus tähendab, kui arvestada kogu Piibli tunnistusega.

Kust tuleb monoteism Piiblis?

Monotheism Beliefs One God in Christian Theology
Monotheism Beliefs One God in Christian Theology

Piiblilik monoteism läbib kogu Pühakirja, alates Iisraeli tunnistusest 5. Moosese raamatus kuni Uue Testamendi õpetuseni Kristusest ja Vaimust. Piibel ei esita kristlust kunagi mitme rivaalitseva jumaluse kummardamisena. See esitab üht Jumalat, kelle olemus ilmutatakse järk-järgult ja täielikult Jeesuses Kristuses.

Iisraeli tunnistus ühest Jumalast

  1. Moosese 6:4 on selgeim Vana Testamendi tunnistus: „Issand on meie Jumal, Issand üksi.” Sellele järgnev käsk on armastada Jumalat kogu südame, hinge ja jõuga. Ainuõige armastus nõuab ainuõiget kummardamist.

Ka Jesaja seab Issanda vastandusse ebajumalatega. Jesaja 45:5 kuulutab Jumal: „Mina olen Issand ja ei ole teist.” See keel lükkab tagasi polüteismi — usu, et mitmel jumalal on sõltumatu jumalik autoriteet.

Vana Testament valmistab lugejaid ette ka keerukuseks Jumala ilmutuses. Jumala Sõna loob 1. Moosese raamatus, Jumala Vaim hõljub vete kohal ning Jumal kõneleb viisidel, mida hilisemad kristlikud lugejad mõistavad Poja kehastumise valguses. Need kirjakohad ei anna Kolmainsusest täielikku valemit, kuid loovad selleks vundamendi.

Jeesus ja üks Jumal

Jeesus ei loobunud Iisraeli monoteismist. Markuse 12:29 kordab ta tunnistust, et Issand on üks. Samal ajal esitab Johannese evangeelium Jeesuse igavese Sõnana, kelle kaudu kõik on loodud (Jh 1:1–3).

Jeesus andestab patud, võtab vastu kummardamist, väidab autoriteeti hingamispäeva üle ning räägib au jagamisest Isaga enne maailma loomist (Jh 17:5). Ajalooline kristlik teoloogia näeb neis tegudes tõendust, et Jeesus on enam kui prohvet või erakordselt inspireeritud õpetaja.

Uus Testament asetab Jeesuse ka jumalikku olemusse, segamata teda Isaga. Johannese 10:30 salvestab Jeesuse sõnad: „Mina ja Isa oleme üks.” See väide ei kustuta nendevahelist eristust. See osutab ühtsusele, mis ületab kahe tavalise inimese vahelise kokkuleppe.

Püha Vaim Pühakirjas

Püha Vaimu ei kirjeldata ainult tujuna, jõuna või sümbolina. Vaim kõneleb, õpetab, juhib, saab kurvastada ja jagab ande vastavalt isiklikule valikule. Apostlite tegude 5:3–4 kirjeldatakse ebaausust Püha Vaimu suhtes valetamisena Jumalale.

Ristimiskäsk Matteuse 28:19 nimetab Isa, Poega ja Püha Vaimu koos. Sõnastus asetab nad ühisesse jüngerluse ja kummardamise mustrisse. Ka 2. Korintlastele 13:14 õnnistab usklikke Kristuse armu, Jumala armastuse ja Püha Vaimu osaduse kaudu.

Hoolikas lugemine väldib kaht äärmust. See ei tohiks suruda igasse Vana Testamendi salmi hilisemat õpetust täies vormis, kuid samuti ei tohiks isoleerida Vana Testamendi monoteismi Uue Testamendi ilmutusest Kristusest ja Vaimust.

Miks on Jeesus Kristus kristliku monoteismi kese?

Jeesus Kristus on kese, sest kristlik lunastus sõltub sellest, kes Jeesus on. Ajalooline kristlus ei kirjelda teda pelgalt prohveti, ingli või loodud olendina. See tunnistab, et igavene Poeg sai tõeliselt inimeseks, jäädes samal ajal tõeliselt jumalikuks.

Kehastumine tähendab, et Poeg võttis inimloomuse Maarjalt ja astus inimajalukku. Ta koges nälga, väsimust, kannatust ja surma oma inimloomuse poolest. Tema jumalik loomus ei asendanud tema inimlikkust ning tema inimlikkus ei vähendanud tema jumalikkust.

Poeg on igavene

Johannese evangeeliumi algus nimetab Jeesust Sõnaks ning ütleb, et Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. See sõnastus edastab nii eristust kui ka jumalikkust. Sõna on Jumala juures, seega ei ole Sõna Isa; Sõna oli Jumal, seega ei ole Sõna loodud olend.

Koloslastele 1:16 ütleb, et kõik on loodud Kristuse kaudu ja Kristuse jaoks. Kui kogu loodu tuli tema kaudu, ei saa Kristus kuuluda loodu hulka samal viisil nagu inglid ja inimesed.

Nikaia usutunnistus, mis pandi esmalt kirja Nikaia kirikukogul aastal 325 ja täiendati Konstantinoopolis aastal 381, nimetab Poega „samaolemuslikuks Isaga”. See väljend kaitseb väidet, et Poeg jagab Isa jumalikku olemust.

Rist ilmutab Jumala päästvat tegu

Kristlik monoteism on seotud ristiga. Jumal ei jää inimkannatustest kaugele. Pojas astub Jumal inimellu ja annab ennast maailma päästmiseks.

See ei tähenda, et Isa sureb või jumalik olemus lakkab olemast. Jeesus Kristus sureb oma inimloomuse poolest. See üks Isik, kes on Poeg, kannatab ja sureb tõeliselt lihas, jäädes samal ajal jumalikuks.

Lunastus on seega enam kui õiguslik vahetus ilma suhteta. See on lepitus Jumalaga kehastunud Poja kaudu. Arm tuleb Isalt, Poja kaudu, ning võetakse vastu Pühas Vaimus.

Ülestõusmine kinnitab tema olemust

Ülestõusmine ei ole naasmine tavalisse maisesse ellu. Ülestõusnud Kristus kannab ristilöömise märke ja elab muutunud inimeksistentsis. Kristlikus teoloogias kinnitab see nii tema olemust kui ka Isa poolt tema päästva töö õigeksmõistmist.

Lugeja saab peamist väidet kontrollida järgmise järjestusega:

  1. Piibel õpetab, et on olemas üks Jumal.
  2. Isa on tunnistatud Jumalaks.
  3. Jeesus Kristus saab jumalikud tiitlid, teod ja kummardamise.
  4. Püha Vaim tegutseb isikulise ja jumaliku autoriteediga.
  5. Kirik tunnistab üht Jumalat kui Isa, Poega ja Püha Vaimu.

Kui eemaldada Poja jumalikkus, muutub lunastus loodu enda pingutuseks Jumala poole. Kui eemaldada tema inimlikkus, muutub inimloomuse tervendamine võimatuks. Kristlik lunastus nõuab, et üks jumalik Poeg saaks tõeliselt inimeseks.

Kuidas selgitas Nikaia usutunnistus monoteismi?

Nikaia usutunnistus selgitas kristlikku monoteismi, pannes piibelliku õpetuse täpsesse sõnastusse. See kirjutati neljandal sajandil, kui kristlased vaidlesid selle üle, kas Poeg on igavene või loodud. Vaidlus näitas, miks tuttavad sõnad vajasid hoolikat määratlust.

Nikaia ja Poja jumalik staatus

Nikaia kirikukogu kohtus aastal 325. Selle kesksel kohal oli mure Ariuse õpetuse pärast, kes väitis, et Poeg on loodud ja seetõttu mitte täielikult Isaga võrdne. Kirikukogu lükkas selle seisukoha tagasi.

Usutunnistus nimetab Jeesust Kristust „Jumal Jumalast, Valgus Valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast”. Samuti ütleb see, et ta on „sündinud, mitte loodud”. Need sõnad eristavad igavest jumalikku sünnitamist millegi loomisest, mida varem ei eksisteerinud.

Mõiste homoousios, sageli tõlgitud kui „samaolemuslik”, kasutati selleks, et välistada mõte, nagu oleks Kristus vähemtähtis jumalik olend. Arianism võis kõneleda Kristusest kui ülendatust, kuid Nikaia nõudis Kirikult tema täieliku jumalikkuse tunnistamist.

Christian Theology of One God - Monotheism Beliefs One God in Christian Theology
Christian Theology of One God – Monotheism Beliefs One God in Christian Theology

Konstantinoopol ja Püha Vaim

Konstantinoopoli kirikukogu aastal 381 tugevdas usutunnistuse õpetust Pühast Vaimust. Vaimu tunnistatakse Issandana ja elu andjana, kes lähtub Isast ning keda kummardatakse ja ülistatakse koos Isa ja Pojaga.

See väide kaitseb Vaimu selle eest, et teda taandataks loodud sõnumitoojaks. Samuti hoiab see kristliku kummardamise ühtsena. Sama Jumal annab elu, ilmutab tõde ja toob usklikud jumalikku osadusse.

Usutunnistus ei asenda Piiblit. See toimib piirimärgina õigele tõlgendusele. Kui pakutud seletus eitab Poja igavest jumalikkust või muudab Vaimu jõuks, näitab usutunnistus, kus see seletus eemaldub ajaloolisest kristlikust õpetusest.

Miks täpsus tänapäeval oluline on

Inimene võib öelda „ma usun ühte Jumalasse”, kujutledes samal ajal üht Isikut, kes vahetab rolle. Teine võib öelda „ma usun Kolmainsusse”, kujutledes kolme jumalat. Mõlemad väited vajavad parandust.

Nikaia sõnastus annab kristlastele distsiplineeritud sõnavara: üks Jumal, kolm Isikut, Poeg täielikult jumalik ja Vaim täielikult jumalik. See sõnavara ei selgita iga saladust, kuid takistab seletusi, mis on vastuolus piibelliku mustriga.

Kuidas käivad kokku monoteism ja päästeõpetus?

Monoteism ja lunastus kuuluvad kokku, sest päästva Jumala olemus määrab lunastuse tähenduse. Kristlus ei õpeta, et mingi seotuseta jumalik abistaja päästab inimesed tõelise Jumala eest. Isa läkitab Poja ning Vaim toob usklikud kolmainu Jumala ellu.

Isa läkitab Poja

Isa ei ole karm jumalus, kes on vastuolus armulise Jeesusega. Johannese 3:16 esitab Isa Poja andjana jumaliku armastuse tõttu. Algatus lähtub Jumala enda armulisest kavatsusest.

See parandab levinud väärarusaama ristist. Kristlik usk ei kujuta Jeesust veenmas vastumeelset Isa armu näitama. Isa, Poeg ja Püha Vaim tegutsevad lunastustöös koos, kuigi nende isiklikud suhted jäävad eraldiseisvaks.

Poeg viib täide lunastuse

Jeesuse kuulekus, surm ja ülestõusmine puudutavad inimseisundit selle sügavaimal tasandil. Patt ei ole ainult reeglite nimekirja rikkumine. See on võõrandumine Jumalast, inimlike ihade häire ja jõud, mis viib surma poole.

Kuna Jeesus on inimene, esindab ta inimkonda. Kuna ta on jumalik, on tema päästev töö Jumala enda töö. Ristil on seega universaalne kaal, ilma et kristlased peaksid kujutlema vähemtähtsat olendit maksmas võlga suuremale.

Lunastus sisaldab andestust, lapsendamist, tervendamist ja igavese elu lootust. Need annid võetakse vastu usu ja armu kaudu, mitte teenitud moraalse saavutusega. Kristlik elu on oluline, kuid see vastab armule, mitte ei osta seda.

Vaim rakendab lunastust

Püha Vaim ühendab usklikke Kristusega, annab uue elu ja kujundab pühadust. Roomlastele 8 räägib Vaimust, kes elab usklikes ja võimaldab neil elada Jumala lastena. Vaim on seega tegutsev olevikus, mitte ainult mainitud õpetuslikus valemis.

Ka palve peegeldab seda struktuuri. Kristlased palvetavad Isa poole, Poja kaudu, Pühas Vaimus. See muster on nähtav Meie Isa palves, apostlikus õpetuses ja ajalooliste kristlike koguduste kummardamises.

Kasulik proovikivi on küsida, mida õpetus teeb palvega. Kui monoteism jääb vaid abstraktseks jumalate loenduseks, võib palve muutuda kaugeks ja umbisikuliseks. Kui seda mõistetakse Kolmainsuse kaudu, pöördub palve Jumala poole, kes loob, lunastab ja annab osadust.

Milliseid vigu peaksid kristlased vältima monoteismi selgitamisel?

Levinuimad vead tekivad, kui inimesed lihtsustavad kas „üht” või „kolme”. Terviklik selgitus peab tagasi lükkama kolm eraldi jumalat, ühe Isiku, kes kannab kolme maski, ning loodud Jeesuse, kes seisab väljaspool Jumala igavest elu.

Esimene viga: Kolmainsuse käsitlemine polüteismina

Polüteism tähendab usku mitmesse jumalasse, kellel on eraldi jumalik olemus. Kristlus lükkab selle tagasi. Isa, Poeg ja Püha Vaim ei võistle, ei abiellu, ei sigita ega valitse looduse eraldi osi.

Kolm Isikut jagavad üht jumalikku olemust ja üht jumalikku tahet. Nende isiklikud suhted on tõelised, kuid nad ei ole kolm sõltumatut jumalust. Öelda „kolm Jumalat” ei ole seega kristliku õpetuse lihtsustatud versioon. See muudab õpetust ennast.

Teine viga: Kolmainsuse käsitlemine modalismina

Modalism säilitab sõna „üks”, eitades Isa, Poja ja Vaimu tõelist eristust. Selle vaate kohaselt on Jumal üks Isik, kes ilmub erinevates režiimides. See on vastuolus Jeesuse palvega Isa poole ja Isa poolt Poja läkitamisega.

Jeesuse ristimine Matteuse 3. peatükis on konkreetne näide. Poeg ristitakse, Vaim laskub ja Isa kõneleb. Stseen ei esita üht Isikut, kes tegutseb kolmes järjestikuses kostüümis.

Kolmas viga: Jeesuse taandamine prohvetiks

Jeesus oli oma maises teenistuses juudi õpetaja ja prohvet, kuid ajalooline kristlik teoloogia ütleb, et ta on ka igavene Poeg. Tema nimetamine ainult prohvetiks eemaldab kehastumise aluse ja muudab tema poole suunatud kummardamise tähendust.

Sama hoiatus kehtib väidete kohta, et Jeesus on ingel või esimene loodu. Sellised ideed ilmnesid varajastes kristlikes vaidlustes, kuid need ei vasta Nikaia tunnistusele ega Uue Testamendi keelele loomisest Kristuse kaudu.

Neljas viga: õpetuse lahutamine elust

Monoteismi õpetus ei ole täielik, kui see jääb pelgalt skeemiks. See kujundab kummardamist, meeleparandust, kõlbelist tegutsemist ja lootust. Jumal, kes päästab, on Jumal, keda kristlased on kutsutud armastama kogu südame, hinge, mõistuse ja jõuga.

Praktikas alusta Pühakirjast, selgita erinevust olemuse ja Isiku vahel ning seo õpetus lunastusega. Lühike selgitus, mis põhineb 5. Moosese 6:4, Matteuse 28:19, Johannese 1:1–3 ja Nikaia usutunnistusel, on selgem kui analoogia, mis kogemata vihjab kolmele osale või kolmele rollile.

Kokkuvõte

Kasuta üht küsimust, et kontrollida iga kristliku monoteismi selgitust: kas see säilitab nii Jumala ühtsuse kui ka Isa, Poja ja Püha Vaimu tõelise eristuse? Kui jah, seo see õpetus lunastusega. Isa läkitab Poja, Poeg lunastab inimkonna ning Vaim annab uue elu. See on kristlik tunnistus oma kõige praktilisemal kujul.

Korduma kippuvad küsimused

Kas kristlus usub ühte Jumalasse või kolme Jumalasse?

Kristlus usub ühte Jumalasse, mitte kolme Jumalasse. Üks jumalik olend eksisteerib igavesti Isa, Poja ja Püha Vaimuna. Isikud on eristatavad, kuid neil ei ole eraldi jumalikke olemusi, võistlevaid tahteid ega sõltumatuid valdkondi.

Kas Jeesus Kristus on sama Isik mis Jumal Isa?

Ei. Jeesus Kristus on igavene Poeg, mitte Isa. Ajalooline kristlik teoloogia eristab Isikuid, tunnistades samal ajal, et Poeg jagab Isa jumalikku olemust. Jeesuse palve Isa poole Johannese 17. peatükis näitab isikulist eristust ühe Jumala sees.

Miks on Kolmainsus lunastuse jaoks oluline?

Kolmainsus selgitab, kes tegutseb lunastuses: Isa läkitab Poja, Poeg saab inimeseks ja annab ennast inimkonna eest, ning Püha Vaim ühendab usklikud Kristusega. Kui Jeesus oleks vaid loodud olend, ei oleks lunastus Jumala enda päästev tegu.

Kuidas selgitada Kolmainsust ilma eksitava analoogiata?

Sõnasta õpetus otse: üks Jumal kolmes erinevas Isikus, ühe jumaliku olemusega. Väldi analoogiaid vee, muna või kolme osaga, sest need viitavad sageli modalismile või osalisele jumalikkusele. Pühakiri ja Nikaia usutunnistus pakuvad turvalisemat keelt.

Rate this post
Martinus Vaicarius - Salvation
Follow me

Related Posts