Theosis — Mida Tähendab Saada Jumalaga Sarnaseks: Õigeusu kristlik pääste ja jumalikustumine – selgitatud
Pääsemine Õigeusu Kiriku teoloogilisest aspektist
Autor: Martinus Vaicarius (Martin Vaik – Singularity) – Jumalikustumise tee | Theosis orthodoksi teoloogias | Mis on theosis
Sissejuhatus: Mis on Theosis?
Küsimus “mis on Theosis?” on üks sügavamaid ja kõige vähem mõistmist leidnud päringuid kogu kristliku teoloogia vallas. Kui lääne kristluse traditsiooni kasvanud inimene kuuleb, et ortodoksi kirik õpetab inimeste “jumalikustumist” — võib see kõlada esmapilgul eksliku, isegi üleoleva mõttena. Ometi on just see — theosis ehk deifikatsioon — ortodoksi kristluse südamik, kõikide dogmade ja vaimse elu lõppeesmärk.
Õigeusu mõistmine päästest, erineb oluliselt nii rooma-katoliku kui protestantliku traditsioonist. Lääne kristluses on päästetuse mõte sageli juriidiline: inimene on “patune” ja vajab “õigeksmõistmist” Jumala kohtu ees. Lutheri reformatsioon tõi esile sola fide — üksnes usu kaudu saadud andestuse. Ortodoksi kirik ei eita seda aspekti täielikult, kuid suunab pilgu mujale: päästemine pole vaid andestus, vaid transformatsioon. Inimene ei pea vaid saama andestuse — ta peab muutuma.
Theosis (kreeka keeles: θέωσις) tähendab sõna otseses mõttes “jumalikustumist” ehk “Jumalaks saamist”. Hirmutav? Jah — kuid ortodoksi teoloogia selgitab kohe, et see ei tähenda, et inimesest saab teine Jumal olemuse mõttes. Jumal on oma olemuselt (essence) lõpmatult transtsendentne ja kättesaamatu. Theosis tähendab osasaamist Jumala energiatest (energies) — Tema elust, armastusest, valgusest ja pühitsusest — samal ajal säilitades oma isiklikku identiteeti.
“Ta (Jumala Sõna) sai lihaks, et meie võiksime saada jumalaks.” — Püha Athanasius Aleksandriast (u. 296–373 pKr), Incarnatione 54
Pühendumine Kristluses ei ole ortodoksi leiutis — see on apostlik õpetus, mis on dokumenteeritud juba 2. sajandil. Püha Irenaeus Lyonist kirjutas: “Meie Issand Jeesus Kristus… sai selleks, mis me oleme, et tuua meid selleks, mis Ta ise on.” See väike lause sisaldab tervet teoloogilist maailma.
Käesolev artikkel uurib põhjalikult theosise mõistet: selle piibellikke aluseid, patristlikku arengut, kolme etappi vaimses teekonnals, Gregorius Palamase olulist panust ning erinevust lääne päästmismõistestiku vahel. See on täielik Orthodox worship guide theosise teemale.
Piibellikud Alused: Kust Theosis Pärineb?
Enne kui arutada theosise teoloogilisi peensusi, on oluline küsida: kas see on tõepoolest piibliline mõiste? Ortodoksi teoloogid vastavad kindla jaatusega ning viitavad terve reale Pühakirja kohtadele.
2. Peetruse 1:4 — Peamine viide
Kõige otsesem piibellik alus theosisele on 2. Peetruse 1:4: “Nende kaudu on teile antud suured ja kallid tõotused, et te nende kaudu saaksite osa jumalikust loomusest, põgenedes selle rikkumise eest, mis maailmas himude tõttu on.” Kreekakeelne originaal kasutab väljendit theias koinonoi physeos — “jumaliku loomuse osalised”. See on tugev ontoloogiline avaldus: Peetrus ei räägi üksnes moraalsest parandumisest, vaid tegelikust osasaamisest Jumala loomusest.
Psalm 82:6 ja Johannese 10:34
Psalmis 82:6 öeldakse: “Mina olen öelnud: te olete jumalad ja kõik Kõigekõrgema pojad.” Jeesus ise tsiteerib seda värssi Johannese 10:34-s, vastates juutide süüdistusele jumalateotuse pärast: “Eks teie Seaduses ole kirjutatud: Mina olen öelnud, et te olete jumalad?” Ortodoksi tõlgendus: Jeesus kinnitab siin inimeste kutsutust osaleda jumalikus elus.
Roomlastele 8:29 ja 1. Johannese 3:2
Apostel Paulus kirjutab: “Need, keda Ta ette teadis, need Ta ka eelnevalt otsustas, et nad oleksid sarnased Tema Poja näoga” (Rm 8:29). Apostel Johannes lisab: “Me oleme nüüd Jumala lapsed… kui Ta ilmub, siis me saame Talle sarnaseks, sest me näeme Teda niisuguse, nagu Ta on” (1Jh 3:2). Mõlemad viited räägivad lõplikust sarnasusest Kristusega — see on theosise lubadus.
Matteuse 5:48
Jeesuse Mäejutluse käsk “Olge siis täiuslikud, nagu teie taevane Isa on täiuslik” viitab Jumalale kui eeskujule. Ortodoksi teoloogias ei ole see vaid moraalne ideaal — see on kutsutus ontoloogilisele transformatsioonile: saada Isa väe kaudu selliseks, nagu Jumal tahab meid näha.
Kokkuvõttes: theosis ei ole hilisem lisand kristlikule teoloogiale. See on piibliline kategooria, mis ortodoksi traditsioonis on alati olnud pääste tuuma.
Kirikuisad ja Theosise Areng: Esimesed Sajandid
“Mis on Theosi?” kontekstis on oluline jälgida, kuidas see mõiste kujunes varases kirikus. Theosise mõiste ei tekkinud tühjast — see arenes orgaaniliselt apostlite mälestustest, kreeka filosoofiast puhastununa, ning varajaste kirikuisade vaimse kogemuse kaudu.
Püha Irenaeus (u. 130–202)
Irenaeus Lyonist on üks esimesi, kes sõnastas theosise selgelt. Oma teoses Adversus Haereses (Ketserite Vastu) kirjutab ta: “Kui Sõna sai lihaks, on see selleks, et inimesed võiksid saada jumalateks.” Irenaeus arendas ka ideed rekapitulatioonist (recapitulatio): Kristus võtis enda peale kõik, mis inimene on, et anda inimesele kõik, mis Jumal on.
Püha Athanasius Aleksandriast (u. 296–373)
Athanasius on theosise kõige tsiteeritum esindaja. Tema kuulus lause “Jumala Sõna sai inimeseks, et me võiksime saada jumalateks” on tihe kokkuvõte kogu theosise teoloogiast. Athanasius rõhutas, et Jumala inkarnatsiooni (lihastumine) eesmärk ei olnud pelgalt lunastus patust, vaid inimese ülesostmine jumalikku ellu. Inkarnatsioonis sai Jumal selleks, mis me oleme, et me võiksime saada selleks, mis Tema on.
Kappadookia Kirikuisad: Basileios Suur, Gregorius Nazianzist, Gregorius Nyssa (4. sajand)
Kolm Kappadookia Kirikuisa andsid theosise teoloogiale filosoofilise tugevuse. Gregorius Nyssa aretas mõistet epektasis — pidev liikumine, lõputu areng jumalikus elus ka pärast surma. Tema jaoks on theosis mitte lõpppunkt, vaid igavene protsess. Basileios Suur rõhutas Püha Vaimu rolli theosises: just Püha Vaim on see, kes meid transformeerib.
Pseudo-Dionysios Areopagita (u. 5.–6. sajand)
Pseudo-Dionysios tõi theosise teoloogiasse apofaatilise (negatiivse) teoloogia: Jumala olemus (ousia) on täiesti transtsendentne ja sõnul kirjeldamatu. Inimene saab Jumalaga ühineda ainult Jumala energiate kaudu, mitte olemuse kaudu. See eristus — olemus versus energiad — saab keskseks Palamase teoloogias.
Gregorius Palamas: Theosise Suur Süstematiseerija
Orthodox understanding of salvation jõudis oma suurima süstematiseerimiseni 14. sajandil Gregorius Palamase (1296–1359) töö kaudu. Palamas, Tessaloniki peapiiskop ja Athose mäe munk, pidi kaitsma hesühhastide (vaiksete palvetajate) vaimset kogemust ratsionalist-filosoof Barlaam Kalaabriast vastu.
Olemus ja Energiad — Kesküne eristus
Palamase suurim teoloogiline panus on eristus Jumala olemuse (ousia) ja Jumala energiate (energeiai) vahel. Jumal on oma olemuselt lõpmatult transtsendentne — ükski inimene ei saa Jumala olemust tunnetada ega sellega ühineda. Kuid Jumal ilmutab end ka oma energiate kaudu — Tema elava kohaloleku, armu, valguse ja pühitsuse kaudu. Need energiad ei ole “osad Jumalast” — need on tõeline Jumal ise, kuigi mitte Tema sisemine olemus.
See eristus lahendab theosise ühe põhiküsimuse: kuidas inimene saab osaleda jumalikus loomuses ilma et ta sulanduks Jumalaga (panteis m) või oleks lihtsalt väliselt “sarnane”? Vastus: me ühineme Jumala energiatega — Tema tõelise kohalolekuga — kuid Jumala läbi tunnetamatu olemus jääb alati transtsendentseks.
Tabori Valgus
Palamas kasutas theosise illustreerimiseks Kristuse Muutmist (Transfiguratsioon) Tabori mäel (Mt 17). Kui jüngrid nägid Kristust “säravana nagu päike”, nägid nad Jumala igavest ja loomata valgust — mitte loodud valgust. See Tabori valgus on kättesaadav kõigile kristlastele, kes pühenduvad hesühhastlikule elule: palvele, paastumisele ja askeesile.
“Jumal muutus jumalikuks energiate kaudu kättesaadavaks, jäädes olemuse poolest kättesaamatuks.” — Gregorius Palamas, Triaadid II.3.8
Synergy — Koostöö Jumala ja Inimese Vahel
Oluline aspekt Palamase theosise mõistmises on synergia (koostöö). Theosis ei ole ainult Jumala tegevus inimese peal — see on dialoogilise kohtumise tulemus. Jumal austab inimese vaba tahet ja ei sunni kedagi theosisele. Inimene peab aktiivselt vastama Jumala kutsele — oma tahte, palve, sakramentide ja askeesiga. Palamas: “Deifitseerimine ei ole Jumala ühepoolne tegevus, vaid armastuslik koostöö Jumala ja kristlase vahel.”
Kolm Etappi Theosise Teel
Orthodoksi vaimne teoloogia on välja töötanud kolmeastmelise mudeli theosise teekonnale. See mudel ei ole range astmetikk, vaid pigem kirjeldus progressist, mida kõik vaimse teekonna rändajad läbi elavad.
1. etapp: Katharsis — Puhastus
Theosise esimene etapp on katharsis (puhastus). Inimene hakkab võitlema patuga — mitte üksnes üleastumistega (hamartema), vaid ka sügavaima kalduvusega patule (hamartia). See hõlmab meeleparandust ja pihi sakramenti, paastumist ja askeesi, emotsioonide ja kirgedega võitlemist (praktike), ja teadlikku pühendumist palvele.
Katharsis ei ole ainult moraalne püüdlus — see on vaimne töö, mida Püha Vaim teeb koos meiega. Hesühhastlikus traditsioonis käib see etapp lahutamatult koos Jeesuse palvega: “Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu peale, patuse.” See lühike palve, mida korratakse pidevalt, puhastab meele ja avab selle Jumala kohalolekule.
2. etapp: Theoria — Valgustus
Theoria tähendab “visioon” ehk “nägemine” — see on etapp, kus puhastunud inimene hakkab kogema Jumala kohalolekut. Mitte abstraktselt, mitte ainult intellektuaalselt, vaid elava kohtumisena. See on vaimsete meelte ärkamine — Jumala loomata valguse kogemine, mida ortodoksi müstikud on kirjeldanud erilise selguse, rahu ja armastuse tundena.
Theoria ei ole ekstaas ega kontrolli kaotamine — see on teadvuse selgenemine ja avanemine Jumalale. Palvekunst (hesühhasm) on otseselt seotud theoriaga: isiku sisemise palve kaudu liigub inimene peast südamesse, kus palve muutub lõpuks lahutamatuks hengitsuseks.
3. etapp: Theosis — Jumalikustamine
Kolmas etapp on theosis kitsamas tähenduses — täielik transformatsioon Jumala energiate kaudu. Inimene ei lõpeta olemist inimeseks — ta saab täielikuks inimeseks, selleks, milleks Jumal ta lõi. Pühakud, keda kirik ülistas, on theosise näited: nende elu, arm, imed ja lõputu armastus teiste vastu näitavad, mis juhtub, kui inimene avab end täielikult Jumala tegudele.
Oluline: orthodoksi teoloogias jätkub theosis ka pärast surma. See protsess ei lõpe surmaga. Bodily resurrection ehk kehaline ülestõusmine on theosise lõppetatuse koht — kui kogu inimene, vaim ja keha, on täielikult transformeeritud Jumala valgusega.
“Theosis ei ole erakordse kristlase privileeg — see on iga ristitud inimese kutsumus.” — Metropoliit Kallistos Ware, The Orthodox Way
Theosis vs. Lääne Päästmiskäsitlus: Peamised Erinevused
Deification in Christianity on alates kiriku lõhenemisest (1054) jäänud lääne traditsioonis marginaalseks mõisteks. Miks? Ja mis vahe on theosise ning lääne päästmismõistestiku vahel?
Juriidiline vs. Ontoloogiline Pääste
Lääne kristluses — eriti Augustinuse ja Anselmi mõjul — kujunes domineerivakmõiste pattude juriidilisest lunastusest. Inimene on süüdlane Jumala kohtus; Kristus maksab “hinna” aseainena; inimene saab “õigeks kuulutatud”. See on forensiline paradigma: muutus toimub inimese staatuses Jumala ees, mitte inimese olemuses.
Ortodoksi theosis on eelkõige ontoloogiline: muutub inimese olemine ise. Küsimus ei ole “Kuidas saab süüdlane vabaks?” vaid “Kuidas saab lõplik olend osaliseks lõpmatus jumalikus elus?” Kristus ei maksa “trahvi” — Ta transformeerib inimese loomust.
Pääste kui hetk vs. Pääste kui protsess
Paljudes protestantlikes traditsioonides on päästmine hetk — “kirgastumise hetk”, mil inimene saab “päästetud” usu ja Kristuse ülestunnistamise kaudu. Orthodokslasele on selline mõtteviis arusaamatu. Theosis on eluaegne — ja üleaegne — protsess. Ei ole hetke, millal inimene on “theosisega valmis”. Protsess jätkub igavesti.
Synergism vs. Monergism
Reforma tion i kalvinistlik monergism (ainult Jumal tegutseb päästmises) vastandub ortodoksi synergilisusele. Orthodoksi traditsioonis ei saa Jumal deifitseerida inimest tema tahte vastu — see ei oleks armastus, vaid sundimine. Inimese aktiivne osalemine — Armulaual käimine, paastumine, palve, armastus — on hädavajalik. Samas: kogu võime selleks tuleb Jumalalt. See ei ole “teemis teenimise” (works-righteousness) mõistuses mõistmine.
Theosis protestantlikus teoloogias: uus huvi
20. ja 21. sajandil on theosise vastu hakanud huvi tundma ka protestantlikud teoloogid. Soome luterlane Tuomo Mannermaa näitas, et Lutheri enda teoloogias leidub theosise elemente — eriti tema mõttes “Kristus usus” (Christus in fide). See on viinud luterlaste ja ortodokside vahelise viljakama dialoogini.
Theosis Praktikas: Kuidas Elatakse Jumalikustumise Teed?
Orthodox understanding of salvation ei ole pelgalt teoreetiline — see avaldub konkreetsetes vaimse elu praktikates, mida ortodoksi kirik pakub oma liikmetele.
Sakramendid kui Theosise Kanalid
Ortodoksi sakramendid — eriti Ristimine, Krismeerumine ja Euharistia — on theosise kesksed vahendid. Ristimises sünnib inimene uuesti Jumala lapseks. Krismeerimises antakse talle Püha Vaimu and. Euharistias saab ta tegelikult Kristuse Ihust ja Verest osa — see on theosise kõige otsesem väljendus: Jumal astub inimesse ja inimene astub Jumalasse.
Palve kui Theosise Tee
Hesühhastlik palvepraktika — eriti Jeesuse palve pidev kordamine — on theosise peamine vaimse töö vorm. Palvede kogumik Philokalia (kreeka: “armastus kauneima vastu”) on antoloogia vaimsetest tekstidest 4.–15. sajandist, mis juhendavad inimest theosise teel. See 4-köiteline teos on ortodoksi vaimsuse olulisim käsiraamat.
Paastumine ja Askees
Ortodoksi kirik tunneb laiaulatuslikku paastumistraditsiooni: kokku on aastas umbes 180 päeva paastureegleid erineval määral. Paastumine pole iseenesest theosise eesmärk — see on vahend, mis aitab puhastada keha ja meelt Jumala kohalolekuks. Ida kirikuisad rõhutasid, et keha ja hing on lahutamatu tervik ning mõlema puhastamine on vajalik.
Pühakute eeskuju
Ortodoksi pühakute kultus on tihedalt seotud theosisega. Pühakud ei ole pelgalt head inimesed — nad on theosise näited, inimesed, kelle elu avaldab Jumala reaalsust. Nende imesid, palveid ja mälestusi austatakse, sest nende elu näitab, mis juhtub täieliku alistumisega Jumalale.
Faktid ja Statistika
▪ Theosise mõiste on dokumenteeritud juba 2. sajandist — üle 1800 aasta järjepidevat traditsiooni.
▪ Püha Athanasiosel (296–373) on 54. peatükis On the Incarnation kuulus lause theosisest, mis on tänaseks tõlgitud üle 50 keelde.
▪ Gregorius Palamase (1296–1359) essence/energies eristus sai orthodoksi kirikukogul 1351. aastal ametlikuks dogmaks.
▪ Philokalia, hesühhastliku vaimsuse põhitekst, tõlgiti vene keelde 1793. aastal ja mõjutas sügavalt vene vaimsuse ja kirjanduse arengut (Dostojevski, Tolstoi jt).
▪ Ligikaudu 260–300 miljonit ortodoksi kristlast maailmas peavad theosist pääste keskseks mõisteks.
▪ 20. sajandil uuris soome luterlik teoloog Tuomo Mannermaa theosise elemente Lutheri teoloogias — see tõi kaasa uue luterlaste-ortodokside dialoogi.
▪ Piiblis esineb sõna “jumalik” (theios) 2. Peetruse 1:4 kontekstis — see on theosise peamine novotestamentlik alus.
▪ 2. Vatikani Kirikukogu (1962–1965) tunnistas, et theosis on ühisosa katoliku ja ortodoksi traditsiooni vahel.
▪ Athos Mäe kloostrid (Kreeka) on tegutsenud pidevalt alates 10. sajandist ja on hesühhastliku vaimse elu — theosise tee — elusad vahendajad tänapäeval.
▪ Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik peab theosist samuti keskseks päästeõpetuseks, mis avaldub liturgilises elus.
Kokkuvõte
Küsimusele “mis on Theosis?” ei ole kerget vastust — see nõuab julgust mõelda päästest mitte ainult juriidilise kategooriana, vaid ontoloogilise transformatsioonina. Orthodoksi kiriku vastus küsimusele “mida tähendab olla päästetud” on radikaalne: päästetud tähendab osaleda Jumala enda elus. Mitte ainult saada andestus. Mitte ainult minna taevasse pärast surma. Vaid muutuda — juba praegu, selles elus — selleks, milleks Jumal inimest algusest lõi: Jumala kujuks ja sarnasuseks (Gen 1:26), kes osaleb jumaliku elu lõputus ja loomatavas valguses.
“Orthodox understanding of salvation” on Ida kristluse põhitunnusmärk. See erineb lääne päästmiskäsitlustest mitte täielikus vastuolus, vaid rõhuasetuses: lääs küsib “Kuidas saab inimene vabaks süüst?” — idas küsitakse “Kuidas saab inimene Jumala sarnaseks?” Mõlemad küsimused on legitiimsed, kuid ortodoksi vastus on ambitsioonikam ja — ortodoksi teoloogide sõnul — piiblilikum.
“Deification in Christianity” on teema, mis on leidnud tähelepanu ka lääne teoloogias 20.–21. sajandil. See on märk sellest, et theosise mõiste ei ole ainult ortodoksi omand — see on varase kristluse ühisvara, mis ootab taasavastamist. Athanasiosel, Ireanaeusel ja Kappadookia isadel olid õigus: Jumala Sõna sai inimeseks, et me võiksime saada jumalateks. See ei ole uhkus — see on armu ülim kingitus.
Theosise tee on pikk, nõudlik ja pidev. See ei ole meditatsiooniharjutus ega enesearendus. See on armastuse vastus armastusele: Jumal tuli meie juurde, et me võiksime tulla Tema juurde — mitte ainult väliselt, vaid kogu oma olemisega.
Referentsid ja Akadeemilised Allikad
Primaarsed allikad:
1. Athanasius of Alexandria. On the Incarnation (De Incarnatione). Crestwood, NY: SVS Press, 1977. (Orig. u. 318 pKr)
2. Irenaeus of Lyons. Against Heresies (Adversus Haereses). ANF Vol. 1. Edinburgh: T&T Clark, 1885. (Orig. u. 180 pKr)
3. Gregory Palamas. The Triads (Triaades). Paulist Press, 1983. (Orig. 1338–1341)
4. The Philokalia. Vols. 1–4. Toim. ja tlk. G.E.H. Palmer, P. Sherrard, K. Ware. London: Faber & Faber, 1979–1995.
5. Pseudo-Dionysius the Areopagite. The Divine Names & The Mystical Theology. SPCK, 1920.
Sekundaarsed allikad:
6. Ware, Kallistos (Bishop Timothy). The Orthodox Way. Revised edition. Crestwood, NY: SVS Press, 1995.
7. Ware, Kallistos. The Orthodox Church. 2nd ed. London: Penguin Books, 1993.
8. Lossky, Vladimir. The Mystical Theology of the Eastern Church. Cambridge: James Clarke & Co., 1957.
9. Lossky, Vladimir. The Vision of God. Bedfordshire: Faith Press, 1963.
10. Schmemann, Alexander. For the Life of the World. Crestwood, NY: SVS Press, 1973.
11. Meyendorff, John. Byzantine Theology. New York: Fordham University Press, 1974.
12. Clendenin, Daniel B. “Partakers of Divinity: The Orthodox Doctrine of Theosis.” Journal of the Evangelical Theological Society 37:3 (1994): 365–379.
13. Mannermaa, Tuomo. Christ Present in Faith: Luther’s View of Justification. Minneapolis: Augsburg Fortress, 2005.
14. Russell, Norman. The Doctrine of Deification in the Greek Patristic Tradition. Oxford: Oxford University Press, 2004.
15. Hierotheos (Vlachos), Metropoliit. Orthodox Psychotherapy. Levadia: Birth of the Theotokos Monastery, 1994.
Veebiallikad:
16. Orthodox Church in America (OCA). “Theosis.” oca.org/orthodoxy/the-orthodox-faith.
17. OrthodoxWiki. “Theosis.” orthodoxwiki.org/Theosis.
18. The Gospel Coalition. “Salvation as Theosis: The Teaching of Eastern Orthodoxy.” thegospelcoalition.org.
19. Saint John the Evangelist Orthodox Church. “Deification: The Orthodox View of Salvation.” saintjohnchurch.org.
20. Episcopal Church Glossary. “Theosis.” episcopalchurch.org/glossary/theosis.
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
- Neitsi Maarja õigeusus: Theotokos. Miks teda kutsutakse Jumalaemaks - 20. veebr. 2026
- Suur Paast 2026: Täielik Õigeusu Juhend Palve, Paastu ja Meeleparanduse Kohta - 19. veebr. 2026
- Püha Kolmainus Õigeusu teoloogias: Kõige Püham Müsteerium Kristlikus teoloogias - 19. veebr. 2026
