Püha Kolmainsus Õigeusu teoloogias: Kristliku usu kõige sügavam müsteerium
Holy Trinity explained | Orthodox view of Trinity | what is the Trinity in Christianity
Püha Kolmainsus — Üks Jumal kolmes isikus: Isa, Poeg ja Püha Vaim — on kristliku usu südames põlev müsteerium, mida ei suuda üheski inimliku mõistuse jõud lõpuni hämardada ega üheski keeleline valem ammendavalt kirjeldada. Ometi pole Kolmainsus abstraktne filosoofiline tees — see on kristliku elu alus, palve hingus ja päästmise korraldus. Küsimus, mis on Kolmainsus kristluses, ei ole üksnes akadeemiline — see on küsimus Jumala enda loomuse kohta, nagu Ta on ennast meile ilmutanud.
1. Piibli alused: Kolmainsus Pühast Kirjast
Paljud inimesed küsivad: kas sõna „Kolmainsus“ on üldse Piiblis? Terminit kui sellist Piiblis ei esine, kuid Kolmainsuse reaalsus läbibki seda algusest lõpuni. Juba Vana Testamendi esimene salm — „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“ (1Ms 1:1) — kasutab heebrea keeles sõna „Elohim“, mis on grammatiliselt mitmus, kuid tegusõna on ainsuses: juba see vihjab ühtsuse ja mitmuse müsteeriumile.
Uues Testamendis on Kolmainsuse ilmutus täielik ja selge. Kristuse ristimise hetkel — Matteuse 3:16–17 — kostab taevast Isa hääl, Poeg seisab Jordani vees ning Püha Vaim laskub tuvi kujul. Kolm isikut on samaaegselt kohal. Suur Ärasaatmine käsib ristida „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse“ (Mt 28:19) — kusjuures „nimes“ on ainsusliku vormis, märkides isikute ühtsust ühes jumalikus olemus.
„Johannesel on olemas ka kõige kompaktsem Kolmainsuse avaldus: „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal“ (Jh 1:1) — Poeg igavikulises suhtes Isaga enne aega ja ajas.“
Apostel Pauluse apostlik õnnistus (2Kr 13:13) — „Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm ja Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõigiga!“ — ei ole pelk luuletuslik kujund, vaid õpetuslik avaldus: Kolmainsus on elu, armastus ja osadus — mitte teoreem.
2. Kiriku õpetus areneb: Nikiia ja Konstantinoopoli kirikukogud
Kristliku dogmaatika ajaloo ühe olulisima peatüki kirjutasid neljandal sajandil kirikuisad, kes pidid vastama Ariuse väärõpetusele. Arius õpetas, et Poeg ei ole Jumalaga üheolemuslik, vaid loodud olend — kõige kõrgem, kuid siiski loodu. See rünnak Kristuse jumalikkuse vastu nõudis kirikult täpset teoloogilist vastust.
Esimesel üldkogul Nikaias (325) sõnastati, et Poeg on Isaga „üheolemuslik“ (kreeka keeles homoousios). See üks sõna sai Kolmainsuse õpetuse nurgakiviks. Konstantinoopoli teine üldkogu (381) täiendas usulauset, selgitades ka Püha Vaimu täielikku jumalikkust. Nii sündiski klassikaline Kolmainsuse õpetuse kanooniline kuju, mida Õigeusu Kirik tänapäevani hoiab.
„Usume ühte Jumalasse, Isasse, vägevasse, taeva ja maa Loojasse… ja ühte Issandasse Jeesusesse Kristusesse… kes on ühteolene Isaga… ja Püha Vaimu, kes on Issand ja elavakstegija…“ — Nikiia-Konstantinoopoli usutunnistus (325/381)
3. Kappadookia isad ja täpne teoloogiline keel
Pärast Nikaiat säilis suur teoloogiline segadus: kuidas ühendada Jumala ühtsus ja kolme isiku reaalsus? Selle probleemi lahendasid suurepäraselt kolm Kappadookia kirikuisa: Püha Basilius Suur (330–379), Püha Gregorius Nazianzusest (329–390) ja Püha Gregorius Nüssast (u 335–395).
Kappadooklased eristasid täpselt kaht mõistet, mis varem sageli segi aeti: ousia (olemus, substants) ja hypostasis (isik, konkreetne eksistents). Nende klassikaline valem kõlab: „mia ousia, treis hypostaseis“ — üks olemus, kolm isikut. See valem väljendab ükskorraga jumalikku ühtsust (polyteísmi välistades) ja isikute tõelist erisust (säbellianismi välistades, mis redutseerib kolm isikut pelgalt Jumala „moodideks“).
Kolm isikut — kolm erisust:
- Isa — ei ole kellestki sündinud ega lähtunud; Ta on igavikuline alge (arché), Jumaluse „põhjus“ (aitia).
- Poeg — on igavikuliselt Isast sündinud (ajast sõltumatu sünnitamine), mitte loodud; Ta on Isa elav kuju.
- Püha Vaim — lähtub igavikuliselt Isast (mitte ka Pojast, nagu Lääne kirik hiljem vääralt lisas nn filioque’ga); Ta on Kolmainsuse „kingitus“ maailmale.
Kappadooklased rõhutasid ka seda, et Jumal tegutseb alati kolmainsuslikult — Isal, Pojal ja Pühal Vaimul on üks tahe (thelema) ja üks tegevus (energeia). Nad ei ole kolm sõltumatut tahtekeskust, kes üksmeeles otsustavad, vaid üks igavikuline armastuse ühtsus.
4. Filioque — suur skisma põhjus
Üks kõige olulisem teoloogiline erimeelsus idakristluse ja läänekristluse vahel on seotud Püha Vaimu lähtumisega. Õigeusu Kirik hoiab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust algsel kujul: Püha Vaim „lähtub Isast“. Lääne kirik liitis aga hiljem omavoliliselt usutunnistusele sõna „filioque“ („ja Pojast“), nii et Püha Vaim lähtub nende järgi „Isast ja Pojast“.
Õigeusu teoloogia näeb selles muudatuses tõsist teoloogilist probleemi: see hägustab Kolmainsuse isikute erisuse ja nende täpse suhte. Püha Footiuse Suur (9. sajand) ja Püha Gregorius Palamas (14. sajand) sõnastasid selle kriitika teoloogiliselt väärtusel, mis kestab tänapäeval.
5. Kolmainsus Õigeusu palves ja elus
Õigeusul on Kolmainsus mitte pelgalt õpetuslik tees — see on kogu palveelu hingus. Iga jumalateenistus algab „Püha Vaimu nimel“ ning lõpeb Kolmainsuse kiitmisega. Jumalik Liturgia on üles ehitatud Kolmainsuse doksologilistele kiituslauludele. Ristimisega siseneb inimene Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse — st ta astub ühe Jumala enda ellu.
Püha Gregorius Nüssast kirjutas, et inimsüda kannab endas Kolmainsuse jäljendit. Kuna Jumal eksisteerib suhtes — Isa, Poeg ja Vaim — on inimene oma sügavaimal tasandil suhteline olend: loodud koosluseks, armastuseks, osaduseks. See on Õigeusu Kolmainsuse õpetuse tähtsamaid antropoloogilisi järeldusi: inimisiksuse väärtus tuleneb tema loomisest Kolmainsuse kujuks.
„Tõeline isiksuslikkus ei arene isolatsioonis, vaid armastuses ja suhtes teistega, osadusest. Armastus üksinda — vaba armastus — saab genereerida isiksuslikkust.“ — Püha Gregorius Nüssast
6. Apofaatiline teoloogia: mida me ei saa öelda
Õigeusu teoloogia rõhutab tugevalt nn apofaatilisust — negatiivset teoloogiat: me ei või üetlda, mis Jumal on, vaid ainult, mis Ta ei ole. Kappadooklased mõistsid, et inimliku keele kõik mõisted kukuvad kokku, kui neid rakendada Jumala olemusele. Püha Basilius kirjutas, et Jumal on „inimhääle ütlematule“ ja „inimmõistusele haaramatu“.
See ei tähenda, et me ei tea Jumalast mitte midagi. Õigeusu õpetus eristab Jumala olemust (ousia) — mis jääb igavikuliselt meile kätteamatu — ja Jumala energiaid (energeiai), mille kaudu Jumal end ilmutab ja millega inimene tõeliselt osaduses on. Püha Gregorius Palamase sõnastatud õpetus olemusest ja energiatest on Õigeusu üks originaalsemaid panuseid kristlikku teoloogiasse.
7. Kolmainsus ja päästmine: theosis
Miks on Kolmainsuse õpetus praktiline? Seetõttu, et see määrab, milleks päästetud inimene saab. Õigeusu päästmiskäsitlus — theosis ehk jumalikustamine — tähendab, et inimene on kutsutud osalema Kolmainsuse elus: saama armu läbi Püha Vaimu kaudu ühtseks Pojaga, kes ühendab meid Isaga. See ei ole metafoor — see on Püha Peetruse teise kirja 1:4 tõotus: „osanikud jumaliku loomuse“, pääsemist maailmas valitsevast rikutusest.
Püha Athanasios Aleksandriast sõnastas selle imeliselt: „Jumal sai inimeseks, et inimene saaks Jumalaks.“ Selles lauses on kogu Õigeusu teoloogia tuumik. Kolmainsus ei ole õpetuslik ornament — see on elu ise, milles inimene kutsutakse osalema.
„Jumal sai inimeseks, et inimene saaks Jumalaks.“ — Püha Athanasios Aleksandriast (u 296–373)
8. Kolmainsus ja tänapäev: miks see kõik täna loeb
Küsimus „Holy Trinity explained“ — Kolmainsuse selgitus — on tänapäeval väga otsitud nii usklike kui otsijate poolt. Elame ajal, kus individualism ja isolatsioon on enneolematu kujul kasvanud. Õigeusu Kolmainsuse õpetus pakub sellele kultuurilisele kriisile teoloogilise vastuse: Jumala enda olemus on osadus, armastus, suhe — ja just selleks on loodud ka inimene.
Teine lääne teoloogia suur kriis on redutseerinud Jumala “targaks kujundajaks” (deism) või „inimsubjekti projektsiooniks“ (Feuerbach). Õigeusu Kolmainsuse õpetus väidab: Jumal on isiklik, suhteline, armastusel põhinev reaalsus — mitte abstraktsus, vaid Isik, kes otsib osadust oma looduga Poja kaudu ja elab selles osaduses Püha Vaimu läbi.
Kolmainsuse müsteerium ei ole tegelik paradoks, vaid kristliku usu üsim põhjus. See on põhjus, miks armastus on kõrgeim tõde — sest Jumal ise on armastus (1Jh 4:16), ja see armastus on kolmainsuslik: andev, vastuvõttev, osadust loov.
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
