Views: 26
Jesaja Taevaminemine: Antikristuse, Beliari ja Seitsme Taeva Nägemuse Saladus
Vähesed pühakirjavälised tekstid avavad varakristliku kosmoloogia sügavusi nii vahetult kui Jesaja Taevaminemine (ladina k Ascensio Isaiae, kreeka k Ἀναβατικὸν Ἠσαΐου). See on apokrüüfne teos, mis ühendab endas kaks lugu: prohvet Jesaja märtrisurma kuningas Manasse käe all ning tema vaimuliku teekonna läbi seitsme taeva, kus ta näeb ette Kristuse kehastumist, ristisurma ja ülestõusmist ammu enne nende sündmuste toimumist. Kui kanooniline Jesaja raamat kõneleb Iisraeli ajaloost ja Messia tulekust prohvetlikus keeles, siis Taevaminemine läheb sammu edasi — see näitab, mida prohvet nägi, kui tema vaim tõsteti üles taeva, ja kes teda sellel teel takistas.
Käesolev essee vaatleb teksti tekkelugu, selle kummalist ja mõjukat kurjuse kehastust — Beliari, kes kannab endas antikristuse jooni juba enne, kui see mõiste kirikutraditsioonis lõplikult kujunes —, prohveti nägemust seitsmest taevast ja selle inglite hierarhiast, ning lõpuks seda, miks just Etioopia Õigeusu Tewahedo Kirik on see, kes on selle teksti tervikuna säilitanud ja oma vaimulikku ellu põiminud.
Tekkelugu: kolm kihti ühes raamatus
Jesaja Taevaminemine ei ole ühe autori ega isegi ühe sajandi looming. Tekstikriitikud on juba sajand tagasi tuvastanud, et raamat koosneb vähemalt kolmest algselt eraldiseisvast kihist, mis on hiljem kokku põimitud üheks tervikuks.
Esimene kiht, peatükid 1–5 (välja arvatud 3:13–4:22), kannab nime Jesaja Märtrisurm (Martyrium Isaiae). See on juudi päritolu tekst, mis laiendab lühikest märkust 2. Kuningate raamatus (2Kn 21:16) kuningas Manasse õelusest. Loo järgi hoiatab Jesaja suremas olevat Hiskijat, et tema poeg Manasse pöördub Jumalast ära. Nii ka sünnib: Manasse asub troonile, taastab paganlikud kultused ning tema õukonnas tegutsev valeprohvet Belkira, keda õhutab deemon Beliar, süüdistab Jesajat riigireetmises. Prohvet põgeneb kõrbe ja peidab end puu sisse, kuid ta leitakse üles ning Belkira juhib tema hukkamist — vana juudi traditsiooni kohaselt saetakse Jesaja elusalt pooleks. Sellele legendile viitab tõenäoliselt ka Heebrea kirja autor, kui ta kõneleb usumeestest, keda “saeti pooleks” (Hb 11:37).
Teine kiht, tuntud kui Hiskija Testament (3:13–4:22), on kristlik lisandus, mis katkestab jutustuse ja avab lühikese apokalüpsise: see kõneleb Kiriku tulevasest õitsengust, sellele järgnevast usutaganemisest, mille toovad kaasa vaimulikud juhid, kes lükkavad kõrvale prohvetliku sõna ja Püha Vaimu, ning lõpuks Beliari saabumisest kuninga kujul — see on tekst, mis esitab kõige selgemalt antikristuse-kujutluse, millest allpool pikemalt.
Kolmas ja pikim kiht, peatükid 6–11 (v.a 11:41–43), on Jesaja Nägemus (Visio Isaiae) selle kitsamas tähenduses — see osa, millele raamatu ladinakeelne nimi Ascensio õigupoolest viitabki. Siin kirjeldatakse Jesaja vaimulikku teekonda läbi seitsme taeva kuningas Hiskija valitsemise kahekümnendal aastal, enne Manasse võimuletulekut ja Jesaja hukkamist.
Teksti dateerimise küsimus on teadlaste seas siiani lahtine. Enamik uurijaid paigutab Nägemuse osa 1. sajandi lõppu või 2. sajandi algusesse, tuginedes muu hulgas Beliari kirjeldusele “oma ema tapjana” (4:2) — vihje, mis kajastab keiser Nero legendaarset kuulsust oma ema Agrippina tapjana, ning müüti Nero taassünnist (Nero redivivus), mis levis pärast tema surma aastal 68 pKr laialdaselt kristlikes ringkondades. Terviklik raamat, nagu me seda tänapäeval tunneme, sai lõpliku kuju arvatavasti 2. sajandi teisel poolel tundmatu kristliku toimetaja käe all, kes ühendas need kolm kihti üheks jutustuseks.
Kreeka originaal on suuresti kadunud ja säilinud vaid katkenditena — sealhulgas üks lühendatud kreeka legend ning koptikeelsed ja ladinakeelsed fragmendid, mis puudutavad peamiselt Nägemuse osa. Slaavi kirikukeeles on säilinud eraldiseisev versioon. Ent tervikuna, kõigi kolme osaga, on raamat säilinud üksnes etiopia keeles (ge’ez), ja just see asjaolu seob Taevaminemise lahutamatult Etioopia kristliku traditsiooniga, millest tuleb juttu essee lõpuosas.
Beliar ja antikristuse kuju: kurjuse valitseja enne aja lõppu
Kui midagi teeb Jesaja Taevaminemise eriliseks varakristliku kirjanduse kontekstis, siis on see selle demonoloogia täpsus ja süstemaatilisus. Tekstis tegutseb kurjus mitme nime all — Sammael, “selle maailma vürst”, kes esineb Nägemuse osas taeva ja maa vahelises “kinnisvõlvis” (firmament) sõdivate mässumeelsete inglite juhina; ning Beliar, deemon, kes juhib Jesaja tagakiusamist Märtrisurma osas ja kes Hiskija Testamendis omandab selgelt eshatoloogilise, antikristusliku kuju.
Beliari nimi ise pärineb vanast heebrea väljendist “kõlvatuse mees” (beliya’al) ning esineb juba Kumrani tekstides ja Kaheteistkümne Patriarhi Testamentides kui kurjuse isikustus. Jesaja Taevaminemises saab sellest nimest aga midagi enamat kui tavaline deemoni tähistus — see muutub tulevase valitseja, maailma petja tiitliks.
Hiskija Testamendi keskne prohvetlik peatükk (4:2–14) kirjeldab, kuidas pärast Kristuse ülestõusmist ja taevaminemist Kirik esialgu õitseb, kuid siis levib selles usutaganemine: karjased ja vanemad hülgavad Püha Vaimu häälitsused ja prohvetliku sõna, sealhulgas Jesaja enda kuulutuse. Just siis “laskub Beliar, suur vürst, selle maailma kuningas” — inimeseksmoondunud kurjuse võim, kes esineb “seadusetu kuninga, oma ema tapjana”. See viide Nero matriotsiidile pole juhuslik: teksti autor kasutab Nero kuju kui varjundatud koodi, mille kaudu kristlik kogukond mõtestas keiserliku võimu jõhkrust ja oma aja tagakiusamisi eshatoloogilises raamistikus.
Beliar, tekstis edasi kirjeldatuna, teeb imesid nagu Kristus, nõuab enda kummardamist, laseb endale püstitada kuju ning kehtestab ohvritalitused — motiiv, mis kajab hiljem otseselt vastu 2. Tessalooniklaste kirjas (2Ts 2:3–4) ja Ilmutusraamatu metsalise-kujutuses (Ilm 13). Tema valitsusaeg kestab “kolm aastat, seitse kuud ja kakskümmend seitse päeva” — arv, mis vastab prohvet Taanieli 1290 või 1335 päevale (Tn 12:11–12) ja kinnitab, kui teadlikult Taevaminemine seob end juudi apokalüptilise traditsiooniga.
Lõpuks, nagu Nägemuse osa juba varem ette kuulutab, tuleb Issand ise “seitsmenda taeva aust” koos oma inglite ja pühade sõjaväega ning “lohistab Beliari koos tema vägedega Gehennasse” — kujutluspilt, mis loob otsese silla Ilmutusraamatu lõppvõidu ja hilisema Ida-kiriku eshatoloogilise mõtlemise vahele. Nii esitab Jesaja Taevaminemine ühe varaseima ja terviklikuma kristliku antikristuse-kujutluse: isiku, kes valetab end jumalikuks, nõuab kummardamist ja kehastab lõplikult “selle maailma vürsti” mässu Jumala vastu, enne kui ta ise hävitatakse Kristuse teise tulemise poolt.
Jesaja nägemus: teekond läbi seitsme taeva
Nägemuse osa (6.–11. peatükk) kirjeldab sündmust, mis leiab aset Hiskija õukonnas: Jesaja langeb prohvetlikku transi, tema hingamine jätkub, kuid tema meel “tõstetakse üles” ning tema silmis avaneb nägemus, mida — nagu tekst ise rõhutab korduvalt — “ei ole näinud ükski inimene, kes pidi jälle ihusse tagasi pöörduma”. Teda saadab ingel, kes ei kuulu selle maailma taeva alla, vaid on tulnud otse seitsmendast taevast.
Teekond algab kinnisvõlvist (firmament), mis asub maa ja taevaste vahel — see on ainus koht kogu nägemuses, kus valitseb pahedus: seal näeb Jesaja Sammaeli ja tema vägesid üksteisega tülitsemas ja kadestamas, “nõnda nagu see on olnud siin ilma algusest peale”. Ingel selgitab, et see vaen kestab, “kuni tuleb see, kelle sa pead nägema, ja tema hävitab tema”.
Sealt edasi tõuseb Jesaja läbi kuue esimese taeva, kus kummaski leidub tempel (troon) ümbritsetuna kummardavatest inglitest. Iga taevas dubleerib eelmist, kuid iga uue taevaga kasvab hiilgus, valgus ja kummardavate inglite hulk — ning iga taevaga muutub ka Jesaja enda kuju “aina hiilgavamaks”, kuni ta lõpuks sarnaneb inglitega, kelle keskel ta seisab. See on Taevaminemisele iseloomulik teoloogiline põhimõte: vaimulik tõus on ühtaegu tunnetuslik ja transformatiivne protsess, kus näha tähendab muutuda nähtava sarnaseks.
Kuuendas taevas ei ole enam trooni ega inglite hierarhiat vasakul-paremal — seal valitseb otse seitsmenda taeva vägi, ning Jesaja liitub kõigi teiste inglitega, kummardades koos Isa, Kristuse ja Püha Vaimu. Seitsmendasse taevasse tõusmisel peatab teda korraks kuuenda taeva kiituse-eest-vastutav ingel, kes küsib: “Kui kaugele tohib see, kes elab võõraste seas, üles tõusta?” — kuid teine hääl seitsmendast taevast vastab, et “püha Jesaja on lubatud siia üles tulla, sest tema rüü on siin”.
Seitsmendas taevas näeb Jesaja midagi, mida tekst nimetab otsesõnu ainulaadseks: kõiki õigeid Aadamast peale — Aabelit, Eenokit ja kõiki, “kes olid koos temaga”, riietatud “kõrgemasse rüüsse”, ihuriietest lahti võetud, “inglite sarnased, kes seal seisavad suures aus”. Ta näeb kroone, troone ja rüüsid, mis ootavad neid, kes veel maa peal usus kannatavad. Kõige selle keskel viibib Suur Auhiilgus (Jumal Isa, keda ei nimetata otsesõnu), Tema paremal käel Armastatu (Kristus, tema veel avaldamata nimega) ning Tema kõrval Püha Vaimu ingel. Isa käsib Kristusel — kelle olemuse ta seitsme taeva kaudu läbides progressiivselt varjab, moondudes iga taeva inglite sarnaseks, et vaenlased ei ära tunneks Teda — laskuda maailma, saada inimeseks, kannatada, surra, tõusta üles ja alistada surma ja Sheoli valitsejad. Nägemus lõpeb Jesaja tagasitulekuga oma ihusse ning teadmisega, mida ta ei tohi kellelegi peale Hiskija avaldada.
Inglite hierarhia seitsmes taevas
Jesaja Taevaminemine on üks varaseimaid ja süstemaatilisemaid tekste, mis üritab kirjeldada taevaste struktuuri astmelise, hierarhilise korrana. Erinevalt hilisemast kristlikust ingliteoloogiast (näiteks Pseudo-Dionysios Areopagiita üheksast inglikorrast) ei anna Taevaminemine igale astmele eraldi nimetust, vaid kirjeldab hierarhiat läbi valguse, au ja lähedussuhte Jumalaga:
- Kinnisvõlv (firmament) — mässumeelsete inglite ja Sammaeli tegevuspaik; ainus kurjuse ja tüli asupaik kogu nägemuses.
- Esimene kuni viies taevas — igas neist troon keskel, ümbritsetud paremal ja vasakul seisvate kummardavate inglitega; hiilgus kasvab astmeliselt igal tasandil, kuid struktuur kordub muutumatuna.
- Kuues taevas — siin pole enam trooni ega vasakpoolseid ingleid: kõiki juhib otse seitsmenda taeva vägi. Jesaja liitub siin esimest korda otsese kummardamisega Kolmainu Jumalale — Isale, Kristusele ja Pühale Vaimule. Selle taeva üle valvab spetsiaalne “kiituse ingel”, kes kontrollib, kes tohib astuda edasi.
- Seitsmes taevas — hierarhia tipp: siin asub Suur Auhiilgus, Armastatu (Kristus) Tema paremal käel, Püha Vaimu ingel, õiglaste patriarhide ja pühakute hinged nende kroonide ja troonidega ning ingel, kes valvab surma ja Sheoli üle.
Iga astme läbimisel Jesaja ise “moondub” — tema nägu ja kuju muutub üha hiilgavamaks, kuni ta seitsmendas taevas sarnaneb täielikult inglitega. See kujutluspilt — vaimuliku tõusu ja moondumise samaaegsus — on üks Taevaminemise iseloomulikumaid teoloogilisi rõhuasetusi ning seob teksti Idakiriku hilisema theosise-õpetusega, mille kohaselt inimene osaleb üha täielikumalt jumalikus aus ja valguses, kuid ei sula seejuures Looja olemusega kokku.
Sama hierarhilise loogika kohaselt kirjeldatakse ka Kristuse laskumist: kui Ta läbib seitse taevast maailma tulles, “moondub Ta” igal astmel selle taeva inglite sarnaseks, nii et ükski taevavägi ei tunne Teda ära — see toimub selleks, et “selle maailma vürst” ja tema väed ei mõistaks, kes tegelikult nende keskele tuleb, enne kui on juba hilja. Ristisurma ja ülestõusmise järel läbib Kristus samad taevad tagasisuunas, kuid seekord juba oma tõelises hiilguses, nii et iga taeva vägi ja “saatanad” näevad Teda ja kummardavad.
Mõju Etioopia Õigeusu traditsioonile
Nagu eespool mainitud, on Jesaja Taevaminemine säilinud terviklikuna vaid ühes keeles — klassikalises etiopia keeles ehk ge’ezis, pealkirja all Ergata Isaiyas. See ei ole juhus, vaid osa laiemast nähtusest: Etioopia Õigeusu Tewahedo Kirik on ajalooliselt säilitanud suure hulga varakristlikke ja juudi apokalüptilisi tekste, mis Läänes ja isegi enamikus teistest idakiriklikest traditsioonidest kaotsi läksid või kõrvale jäeti — sealhulgas Eenoki raamatu, Juubelite raamatu ning Meqabjani raamatud. Selle nn laiema kaanoni (broader canon) kohaselt sisaldab Etioopia Piibel kokku kuni 88 raamatut, mis teeb sellest suurima kaanoni kogu kristluses.
Tewahedo Kiriku suhtumine Taevaminemisse on nüansirikas. Ajalooliselt on mitmed lääne uurijad väitnud, et raamatut peeti Etioopias otseselt kanooniliseks — mõned varasemad allikad nimetavad seda koos “Herma Karjasega” (Herma Näbiy) kanoonilise raamatuna. Hilisem uurimus on seda pilti täpsustanud: tänapäeval käsitletakse Taevaminemist pigem laiema, “kommenteeriva” pühakirjakorpuse osana — tekstina, mis kannab autoriteeti, kuid mille staatus jääb allapoole otseselt kanoonilisi raamatuid. See eristus — kitsama ja laiema kaanoni vahel — on iseloomulik just Etioopia traditsioonile, kus pühakirja piirid on ajalooliselt olnud avaramad ja voolavamad kui Läänes.
Sisuliselt on Taevaminemise mõju Etioopia vaimulikkusele siiski sügav ja mitmekihiline. Esiteks kinnitab raamat Etioopia kristluse üldist joont hinnata kõrgelt just prohvetlikke ja apokalüptilisi tekste, mis kõnelevad taevaste struktuurist, inglite auastmetest ja lõpuaegade sündmustest — sama vaimne huvi, mis on kandnud Eenoki raamatu ja Juubelite raamatu säilimist. Teiseks on Beliari ja antikristuse kujutlus, koos selle üksikasjaliku kirjeldusega valetajast, kes esineb jumalana ja langetatakse lõpuks Gehennasse, jätnud jälje etiopia populaarsesse eshatoloogilisse ettekujutusse, mis on sageli tihedalt läbi põimunud liturgiliste ja hagiograafiliste tekstidega. Kolmandaks on teksti seitsme taeva ja inglite hierarhia kirjeldus toitnud etiopia ingliteoloogiat ja kunsti — Tewahedo Kiriku traditsioonis on inglid ja nende auastmed alati olnud vaimuliku elu ja kirikukunsti keskne teema, ning Taevaminemise struktureeritud taevakäsitlus sobitub loomulikult sellesse laiemasse raamistikku.
Lõpuks on oluline meeles pidada, mida tänapäeva kirikuajaloolased rõhutavad: Etioopia Kirik ei “lisanud” neid raamatuid Piiblile, vaid säilitas need — kandes edasi juudi ja varakristliku maailma tekstilist rikkust ajal, mil Lääne ja hilisem Bütsantsi kaanon järk-järgult kitsenes. Selles mõttes on Jesaja Taevaminemine elav tunnistus kristliku pühakirjatraditsiooni mitmekesisusest — tekst, mis sündis Palestiina-lähedases juudi-kristlikus keskkonnas esimestel sajanditel, kuid mille terviklik hääl on meieni jõudnud üksnes tänu Aafrika Sarve kristlaste hoolele.
Kokkuvõtteks
Jesaja Taevaminemine on ainulaadne aken varakristlikku kosmoloogiasse ja demonoloogiasse — tekst, mis ühendab juudi märtriloo, kristliku antikristuse-eshatoloogia ja üksikasjaliku taevaste-kirjelduse üheks tervikuks. Selle Beliari-kujutlus valmistab ette hilisema antikristuse-õpetuse jooni; selle seitsme taeva ja inglite hierarhia kirjeldus mõjutab kristlikku ingliteoloogiat kaugele pärast oma kirjutamisaega; ning selle säilimine just Etioopia Õigeusu traditsioonis meenutab, kui palju kristliku pärandi rikkusest on hoitud elus servaaladel, mitte kirikuloo enesestmõistetavates keskustes. Lugeja jaoks, kes soovib mõista, kuidas varane Kirik kujutas ette taevaste struktuuri, kurjuse olemust ja Kristuse varjatud, kuid võidukat teekonda läbi loodu, jääb see tekst asendamatuks allikaks.
Tropar Prohvet Jesajale
4. hääl
Sina, kes nägid Kõrgeimat Auhiilgust seitsmenda taeva sees ja Armastatut Tema paremal käel, oo prohvet Jesaja, kes kannatasid tõe pärast ja keda ei murdnud ei Belkira vale ega Beliari viha — palveta Kristuse, kõiksuse Kuninga eest, et Ta hoiaks meid ärkvel valeprohvetite ja antikristuse petmise vastu, ning et Ta tõstaks meiegi hinged, pärast maist rännakut, sinna kõrgemasse rüüsse, mille sa nägid õigete peal seitsmendas taevas, kus valitseb igavene valgus ja lakkamatu kiitus Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule.
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
AICortex Invest OÜ
