Views: 20
Jumalaema Sündimise Püha 8. September – Tähendus, Ajalugu ja Palve
Jumalaema Sündimise püha, 8. september, Neitsi Maarja sünd, Jumalaema sündimine, Theotokos
Sissejuhatus: Kirikuaasta esimene suur püha
- septembril tähistab õigeusu ja katoliku kirik Jumalaema Sündimise püha – Neitsi Maarja, Jumalaema ehk Theotokose sündi. See on kirikuaasta esimene kaheteistkümnest suurest pühast, sest õigeusu liturgiline aasta algab 1. septembril ning Jumalaema sünd avab sümboolselt kogu pääste ajaloo kaare, mis lõpeb augustis Jumalaema Uinumisega. Kuigi Pühakiri Maarja enda sünnist vaikib, on kirik sajandite jooksul kandnud edasi traditsiooni tema vanematest Joakimist ja Annast ning nende lapse imelisest sünnist pika lapsetuse järel. Käesolev artikkel avab selle püha kolm mõõdet: selle tähenduse usklikule tänapäeval, selle ajaloolised ja tekstuaalsed allikad, ning sobivad palved, millega päeva pühitseda.
1. Jumalaema Sündimise tähendus: miks see püha on oluline?
Jumalaema Sündimise püha tähendus ei seisne niivõrd ühe inimese sünnipäeva tähistamises, kuivõrd selles, mida see sünd kirikliku mõtte kohaselt käivitab. Maarja sünd on kirik läbi aegade mõistnud päästeloo pöördepunktina: temast saab “elav tempel”, ruum, kuhu Jumala Poeg hiljem lihaks saab. Bütsantsi hümnograafias nimetatakse seda päeva sageli “kõikide pühade uksekõ” – algushetkeks, mis avab tee kõigile ülejäänud suurtele pühadele, sealhulgas Kristuse Sünnile endale.
Teoloogiliselt on Jumalaema sünd tihedalt seotud Efesose Kolmanda Oikumeenilise Kirikukogu (431. a) otsusega kinnitada Maarjale tiitel Theotokos – Jumalasünnitaja. See tiitel ei ülista Maarjat iseenesest, vaid kaitseb õpetust Kristuse isikust: kuna Maarja sünnitas Jumal-Inimese, mitte ainult inimest, on tema roll lahutamatult seotud kristoloogiaga. Seetõttu pole Jumalaema Sündimise püha pelgalt “Maarja-püha” kõrvalisel kohal kirikukalendris, vaid selle sisu on läbinisti kristotsentriline: iga rida, mis räägib Maarja sünnist, osutab lõpuks Kristusele.
Teine tähenduskiht on tüpoloogiline. Vana Testamendi lood viljatutest naistest, kellele sünnib tõotatud laps – Saara, Hanna, Eliisabet – loetakse kirikutraditsioonis Joakimi ja Anna loo eelkujudena. Maarjat nähakse ka “uue Eevana”: kui esimene Eeva kuulekusetus tõi maailma surma, siis Maarja kuulekus (vt Lk 1:38) valmistab ette elu andmise. Nõnda kannab tema sünd juba iseenesest lootuse ja pöörde tähendust – Jumal valmistab ette päästet ammu enne, kui see nähtavaks saab.
Praktilises mõttes tuletab see püha usklikule meelde, et Jumal tegutseb tavaliste, näiliselt lootusetute olukordade – nagu Joakimi ja Anna lapsetus ja vanadus – kaudu. See on julgustus neile, kes tunnevad end oma elus “viljatuna” või ootel: Jumala tõotus võib täituda ajal, mida inimlikult ei osata enam oodata.
2. Jumalaema Sündimise ajalugu: allikad, traditsioon ja kirikuisad
Miks Pühakiri Maarja sünnist ei räägi
Uus Testament ei maini Maarja sündi, tema vanemate nimesid ega lapsepõlve. Evangeeliumid keskenduvad Kristuse sünnile ja avalikule tegevusele; Maarja ise astub loosse alles kuulutuse hetkel (Lk 1:26–38). See tähendab, et kogu teadmine Maarja sünnist ja vanematest pärineb kirikliku Traditsiooni, mitte kanoonilise Pühakirja kaudu.
Vanim allikas: Jaakobuse Protoevangeelium
Kõige varasem säilinud tekst, mis kirjeldab Maarja sündi, on Jaakobuse Protoevangeelium (kreeka k Protevangelium Jacobi), apokrüüfne teos, mida enamik teadlasi dateerib 2. sajandi keskpaika, umbes aastatesse 140–150 pKr. Teksti autorlus omistatakse traditsiooniliselt Jaakobusele, Issanda “vennale”, ent tegelik autor on tundmatu ja nimi pseudepigraafiline. Juba 3. sajandi alguses (u 240 pKr) mainib seda teksti Origenes oma Matteuse kommentaaris, pidades selle päritolu kaheldavaks – see näitab, et lugu oli tollal juba laialt tuntud.
Protoevangeelium jaguneb kolme ossa: esimene kirjeldab Joakimi ja Anna lapsetust ning Maarja imelist sündi; teine Maarja üleskasvamist templis ja kihlust Joosepiga; kolmas Kristuse sündi ja sellega seotud sündmusi. Sellest tekstist pärinevad kirikutraditsiooni püsielemendid: vanemate nimed Joakim ja Anna, nende pikaajaline lastetus, ingli ilmumine tõotusega, ja Maarja pühendamine templile kolmeaastaselt (viimane on aluseks hilisemale Maarja Templisseastumise pühale 21. novembril).
Teksti staatus: apokrüüfne, mitte kanooniline
Oluline on eristada kahte asja: Protoevangeelium ei kuulu Piibli kaanonisse ning kirikuisad ise suhtusid sellesse ettevaatlikult, käsitledes seda pigem vaga legendina kui ajaloolise dokumendina. Kaasaegne tekstiteadus märgib, et teose kirjeldused templipraktikast ei vasta hästi teadaolevale Teise Templi aja juudi kombestikule, mis kinnitab teksti hilisemat, teoloogilis-kirjanduslikku iseloomu pigem kui ajaloolist tunnistust. Vanimad säilinud fragmendid pärinevad 3.–4. sajandist (Bodmeri papüürus 5), täielik kreekakeelne käsikiri aga alles 10. sajandist.
See tähendab: faktiline (ajalooline) alus Maarja sünni täpsete asjaolude kohta on õhuke – me ei tea kindlalt vanemate nimesid ajaloolises mõttes ega sünni täpset kuupäeva. Teoloogiline alus on aga hoopis kindlam, sest see ei toetu apokrüüfse teksti ajaloolisele täpsusele, vaid kirikliku Traditsiooni pikaajalisele, järjepidevale ja liturgiliselt kinnitatud tunnistusele Maarja rollist päästeloos. Kirik on Joakimi ja Anna lugu vastu võtnud mitte kui Pühakirja, vaid kui vagat pärimust, mis kannab edasi õiget usulist sisu, isegi kui üksikasjad on legendi kujul.
Püha kujunemine liturgias
Esimesed viited pühale endale pärinevad 5. sajandist: Konstantinoopoli patriarhi Prokloses (ametis 434–446) omistatud jutlused idas ning paavst Gelasiuse (492–496) nimega seotud Läänekiriku sakramentaar. Kummagi puhul on tekstide autentsus ja dateering teadlaste seas vaieldav – Prokluse jutluste autorsus on kaheldav ning Gelasiuse sakramentaari vanimad säilinud koopiad pärinevad alles 8. sajandist. Ometi näitab asjaolu, et püha tähistavad ka nestoriaanid ja jakobiidid, kes eraldusid Kaltsedoni kirikust 5. sajandi keskel, et püha oli Idakirikus tuntud juba enne seda lõhet.
Traditsiooni kohaselt lasi keiser Constantinuse ema, Püha Helena, ehitada Jeruusalemma kiriku, mis pühitseti Maarja sünni kohale – koopale, mille kohale hiljem ehitati Ristirüütlite-aegne Püha Anna kirik. See koht seob füüsilise pühamu ajaloolise mälestusega, ehkki ka see traditsioon põhineb hilisemal kirikupärimusel, mitte otsesel ajaloolisel dokumentatsioonil.
Püha teoloogilise sisu kujundasid lõplikult 7.–8. sajandi kirikuisad. Andreas Kreetalane (u 660–740) kirjutas pühale kaks jutlust ja kaanoni, nimetades seda “kõikide pühade alguseks” ja “väravaks headusele ja tõele”. Johannes Damaskusest kirjutas samuti selleteemalisi jutlusi, tuues esile Maarja sündimise kristoloogilise tähenduse: tema sünd on esimene samm inimkonna ja Jumala taasühendamise poole. Nende jutlustega sai püha oma küpse teoloogilise vormi, mida kirik kannab tänaseni.
Kokkuvõte allikate analüüsist
Kokkuvõttes: Jumalaema Sündimise püha faktiline lähtekoht on Jaakobuse Protoevangeelium (u 140–150 pKr) – vanim tekst, mis kirjeldab Maarja sündi ja vanemaid, ent see on apokrüüfne, mitte kanooniline allikas. Püha enda liturgiline juurdumine algab 5. sajandist ning saab teoloogilise täiuse 7.–8. sajandi kirikuisade, eelkõige Andreas Kreetalase ja Johannes Damaskuse jutlustes. Ajalooline ja teoloogiline tasand tuleb siin selgelt lahus hoida: kirik ei väida, et Protoevangeelium on ajalooliselt täpne aruanne, vaid tunnistab, et selle kaudu kantud pärimus väljendab õigesti Maarja koha päästeloos – tema sünd kui Jumala ettevalmistus inimkonna lunastuseks.
3. Jumalaema Sündimise palved: troparion ja isiklik palve
Püha troparion
Jumalaema Sündimise püha keskne liturgiline laul, troparion, väljendab kokkuvõtlikult püha sõnumit: Maarja sünd on rõõm kogu maailmale, sest temast tõuseb “Õiguse Päike” – Kristus ise. Traditsiooniline troparioni sisu kannab edasi, et Maarja sünniga kaotab needus jõu, õnnistus laieneb, ning surma väravad suletakse, kuna elu vägi avaneb inimkonnale. See on tekst, mida kogudused laulavad kirikutes 8. septembri jumalateenistusel, ja mida võib lugeda ka koduse palve osana.
Isiklik palve Jumalaema sündimise pühal
Oh Jumalaema, kes sündisid pikast ootusest ja Jumala tõotusest, õpeta mind lootma ka siis, kui minu enda elus tundub tee suletud olevat. Nõnda nagu Sinu vanemad Joakim ja Anna kandsid oma viljatust kannatlikult ja usus, aita mul kanda oma katsumusi ilma lootust kaotamata. Sina, kes valmistuti juba sündides olema Jumala eluase, valmista ka minu südant vastu võtma Kristust – mitte üks kord aastas selle püha ajal, vaid iga päev uuesti. Palu oma Poja ees minu ja mu lähedaste eest, et me leiaksime tee, mille Sina esimesena avasid: alandlikkuse kaudu ülendusse, ootuse kaudu rõõmu.
Tänupalve päeva lõpuks
Tänan Sind, Issand, et Sa valmistasid maailma päästmise juba ammu enne selle nähtavaks saamist, lastes sündida Sellel, kes kandis Sind ihus. Aita mind näha oma elu sündmusi – ka neid, mis tunduvad väikesed ja tähtsusetud – Sinu suurema plaani osana. Nõnda nagu Jumalaema sünd näis oma ajal tavalise perekonna sündmusena, ent kandis endas kogu maailma lootust, õnnista ka minu tavalisi päevi nõnda, et need kannaksid vilja, mida ma praegu veel ei näe. Aamen.
Kokkuvõte
Jumalaema Sündimise püha 8. septembril seob endas kolm kihti, mis kokku annavad tervikliku pildi: tähenduse, mis rajaneb Maarja rollil päästeloos ja Theotokose õpetusel; ajaloo, mis ulatub apokrüüfsest Jaakobuse Protoevangeeliumist (u 140–150 pKr) läbi 5. sajandi esimeste liturgiliste jälgede kuni Andreas Kreetalase ja Johannes Damaskuse 7.–8. sajandi jutlusteni; ning palve, mis toob selle iidse pärimuse tänasesse päeva, kutsudes usklikku isiklikule lootusele ja tänule. Ajaloolane näeb siin legendi, mis kujunes sajandite jooksul; usklik näeb selles legendis kirikliku Traditsiooni truud tunnistust Jumala tegevusest, mis valmistas ette maailma päästet juba enne selle avalikuks saamist.
Trough all this I want to declare this is all from God and to God. All Glory to Him!
