Views: 31
Võidmise jõud: kuidas vastu võtta ja aktiveerida Jumala võidmist
The Power of Anointing: How to Receive and Activate God’s Anointing
Sissejuhatus: mis on võidmine?
Võidmine (kreeka k χρίσμα, chrisma — “võidmine, salv”) on üks kristliku vaimulikkuse sügavamaid ja samas enim väärmõistetud mõisteid. Rahvasuus samastatakse võidmist sageli erilise karismaatilise andekusega — kõneosavusega, vaimustava jutlustamisega või nähtava vaimuliku autoriteediga. Tegelikult on võidmine palju enamat: see on Püha Vaimu enda ligiolu ja väe kohaletulek inimese ellu, mis pühitseb, varustab ja saadab teenimisse. Nii nelipühi kui õigeusu traditsioon — kuigi väliselt väga erineva keele ja praktikaga — tunnistavad mõlemad, et võidmine ei ole inimlik saavutus, vaid Jumala kingitus, mida tuleb vastu võtta ja millele tuleb vastata usu ja kuulekusega.
Käesolev essee vaatleb võidmist kolmest vaatenurgast: selle piibellikku ja ajaloolist tähendust, õigeusu müroonisalvimise (kreeka τὸ Ἅγιον Μύρον, to Hagion Myron — Püha Müroon) sakramentaalset teoloogiat ning nelipühi käsitlust Vaimu võidmisest kui elavast, jätkuvast ja aktiveeritavast reaalsusest. Lõpetuseks pakub artikkel praktilisi, lihtsas keeles vastuseid küsimusele: kuidas võidmist vastu võtta ja seda oma elus aktiveerida.
1. Võidmine Vanas Testamendis: õli kui pühitsuse märk
Vana Testamendi maailmas oli õliga võidmine (heebrea mashach, kust tuleneb ka sõna “Messias” — Võitu) sakraalne akt, millega eraldati inimene või ese erilisele Jumala teenistusele. Võiti kolme liiki inimesi: preestreid, kuningaid ja prohveteid.
“Ja Saamuel võttis õlisarve ja võidis teda oma vendade keskel; ja Issanda Vaim tuli tugevasti Taaveti peale sellest päevast alates.” (1Sm 16:13, piibel.net)
Selles salmis on olulised kaks tõsiasja: võidmine (füüsiline akt) ja Vaimu tulek (vaimulik reaalsus) käivad käsikäes, kuid pole identsed — õli on nähtav märk, Vaim on nähtamatu, kuid tegelik vägi. Ka Moosese käsul valmistatud pühitsusõli (2Ms 30:22–25) oli erilise koostisega ja mõeldud üksnes Jumala teenistuseks pühitsetud asjadele ja inimestele — seda ei tohtinud kasutada tavalisel eesmärgil (2Ms 30:32–33). Juba siin näeme põhimõtet, mis kordub läbi kogu Piibli: võidmine on pühitsemine — eraldamine tavalisest, pühale otstarbele.
Psalm 133 kirjeldab võidmisõli, mis voolab Aaroni habemest alla ta rüü ääreni — pilt sellest, kuidas Jumala õnnistus ja ühtsus levivad üleni ja katavad kogu keha (Ps 133:2). See kujund on oluline mõlemale traditsioonile: võidmine ei jää pinnapealseks, vaid immitseb läbi kogu isiku ja koguduse elu.
2. Kristus — Võitu ja Tema võidmise pärandus
Uues Testamendis saab võidmisest kristoloogiline tuumsõna. Nimi “Kristus” (kreeka Χριστός, Christos) tähendabki otseselt “Võitu”. Jeesus ise loeb Naatsareti sünagoogis Jesaja prohveteeringu:
“Issanda Vaim on minu peal, sellepärast et tema on mind võidnud kuulutama vaestele häid sõnumeid…” (Lk 4:18, piibel.net; vrd Js 61:1)
Apostel Peetrus kokkuvõtab hiljem Kristuse maapealse teenimistöö olemuse: “Jumal võidis Jeesuse Naatsaretlase Püha Vaimu ja väega, ja tema käis ringi head tehes ja parandades kõiki, kes olid kuradi meelevalla all, sest Jumal oli temaga.” (Ap 10:38, piibel.net). Siin on selgelt näha võidmise kolmainu struktuur: Jumal võiab, Püha Vaim on väe kandja, ja tulemuseks on nähtav teenimistöö — hea tegemine ja vabastamine.
Uue Testamendi kirjades laieneb võidmine kõigile usklikele. Apostel Johannes kirjutab: “Ja teil on võidmine Pühalt, ja te teate kõik… See võidmine, mille te temalt olete saanud, jääb teisse, ja teil ei ole vaja, et keegi õpetaks teid” (1Jh 2:20, 27, piibel.net). Apostel Paulus omakorda kinnitab: “See, kes meid koos teiega kinnitab Kristuses ja on meid võidnud, on Jumal, kes on ka meile andnud pandiks Vaimu meie südamesse” (2Kr 1:21–22, piibel.net). Sellest tekstist tuleneb üks sügavamaid teoloogilisi seoseid: võidmine on lahutamatult seotud Püha Vaimu saamise ja Vaimu-kui-pandi (kreeka ἀρραβών, arrabon — käsiraha, tagatis) mõistega. Võidmine pole üksnes sündmus, vaid kestev seisund — sissejuhatus millessegi, mis viiakse veel lõpuni.
3. Õigeusu käsitlus: Müroonisalvimine ja selle teoloogia
Õigeusu Kirikus on võidmine ametlikult ja sakramentaalselt kehastunud müroonisalvimise ehk krismatsiooni sakramendis (kreeka Χρίσμα, Chrisma, ladinapärane vaste “kinnitamine” ei anna edasi originaali sügavust). Erinevalt lääne kiriku konfirmatsioonist, mis toimub sageli aastaid pärast ristimist, saab õigeusu kirikus laps müroonisalvimise vahetult pärast ristimist, ka imikuna. See väljendab veendumust, et ristimine ja Vaimu-anni saamine kuuluvad lahutamatult kokku — nagu Kristuse enda ristimisel Jordanis, kus vesi ja Vaim ilmuvad üheskoos (Mt 3:16–17).
Kesksel kohal on Püha Müroon (kreeka τὸ Ἅγιον Μύρον, to Hagion Myron) — erakordselt rikkalik salv, mis koosneb kümnetest lõhnaainetest, õlidest ja vürtsidest ning mida pühitsetakse harva, sageli üksnes patriarhi või peapiiskopi poolt, suure Suure Neljapäeva liturgia raames. Sõna myron (μύρον) on seotud sõnaga Christos (Χριστός) läbi ühise tüve — mõlemad viitavad võidmisele. Preester võiab ristitut ristikujuliselt otsaesisele, silmadele, ninasõõrmetele, suule, kõrvadele, rinnale, kätele ja jalgadele, lausudes iga kord: “Σφραγὶς δωρεᾶς Πνεύματος Ἁγίου” — “Püha Vaimu anni pitser”. See lause on võtmetähtsusega: võidmine on pitser (kreeka σφραγίς, sfragis) — omanikutunnistus, mis märgib inimest kui Jumalale kuuluvat ja Vaimu poolt pitseeritut (vrd Ef 1:13, kus Paulus räägib pitseerimisest Tõotuse Pühas Vaimus).
Teine oluline õigeusu praktika on haigete õlitamine ehk Euheelaion (kreeka Εὐχέλαιον, Euchelaion — sõna-sõnalt “palve-õli”), mis rajaneb apostel Jaakobuse kirjal: “Kas on kedagi teie seas haige? Kutsugu ta kokku koguduse vanemad ja need palugu ta kohal ning võidku teda õliga Issanda nimel; ja usu palve päästab haige, ja Issand tõstab tema üles.” (Jk 5:14–15, piibel.net). See sakrament ei ole ainuüksi ihuliku tervenemise pärast, vaid patust vabanemise, hinge tervenemise ja tugevdamise sakrament, mida sageli tehakse ka tervetele suurte pühade eel, kogu koguduse peale.
Õigeusu vaimulikkuses rõhutatakse, et võidmine pole ühekordne mehaaniline toiming, vaid pitseeritud tõotus, mille väge peab inimene läbi elu koostöös (kreeka συνεργία, synergia — koostoime Jumala armuga) taasavastama ja aktualiseerima palve, paastumise, sakramentide ja pühade elu kaudu. Nagu Basileios Suur õpetas, elab Vaim ristitus, kuid inimese vabadus otsustab, kas see anne kannab vilja või jääb magama.
4. Nelipühi käsitlus: Vaimu võidmine kui elav ja aktiveeritav vägi
Nelipühi liikumine, saades nime apostlite Vaimuga täitumisest Nelipühipäeval (Ap 2), rõhutab võidmist eeskätt kogemusliku ja jätkuva Vaimu väe tähenduses. Kui õigeusu teoloogia näeb võidmist eelkõige sakramentaalse pitserina, siis nelipühi teoloogia näeb selles eelkõige funktsionaalset varustust teenimiseks — väge, mis on antud selleks, et usklik saaks teha Kristuse tegusid maailmas.
Selle aluseks on Jeesuse enda tõotus: “Aga te saate väe, kui Püha Vaim tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad…” (Ap 1:8, piibel.net). Nelipühi arusaamise järgi ei ole see vägi automaatselt aktiivne kõigis usklikes ühtviisi — see tuleb vastu võtta usus (Ga 3:2, 14 — Vaimu tõotus tuleb usu kaudu), sellele tuleb alistuda ja seda tuleb rakendada. Sellest ka väljend “võidmise aktiveerimine” — mitte selles mõttes, et inimene looks midagi ise, vaid selles mõttes, et ta astub teadlikult koostöösse Jumala poolt juba antud anniga, samamoodi nagu tuli süttib põlevast puust, kui sellele antakse õhku.
Nelipühi vaimulikkuses eristatakse sageli:
- Vaimu elamise ligiolu kõigis usklikes ristimisest saadik (Rm 8:9)
- Vaimu täitumist/ristimist kui erilist, sageli teadlikku kogemust suurema väe ja julguse saamiseks teenimiseks (Ap 2:4; Ap 4:31)
- Vaimu andide avaldumist, mis “aktiveeruvad” usu, palve, käteasetamise (1Tm 4:14) ja teenimisse astumise kaudu
Käteasetamine (kreeka ἐπίθεσις χειρῶν, epithesis cheiron) mängib siin sarnast rolli nagu õigeusu müroonisalvimine — see on nähtav, kehaline akt, mille kaudu kutsutakse ja tunnistatakse nähtamatut Vaimu üleandmist. Paulus meenutab Timoteosele: “Ära jäta hooletusse andi, mis on sinus, mis sulle on antud prohveteeringu kaudu koos vanematekogu käte pealepanemisega” (1Tm 4:14, piibel.net) — ja lisab hiljem: “Sellepärast ma tuletan sulle meelde, et sa õhutaksid taas leekima Jumala armuanni, mis sinus on minu käte pealepanemise kaudu” (2Tm 1:6, piibel.net). See “taas leekima õhutamine” (kreeka ἀναζωπυρεῖν, anazopyrein — sõna-sõnalt “uuesti tuleks puhuma”) on üks selgemaid piiblisalme, mis kõneleb otseselt võidmise aktiveerimisest: and on juba antud, kuid inimene peab seda hoidma elavana, tahtliku, teadliku vaimuliku tegevuse kaudu.
5. Ühine tuum kahe traditsiooni vahel
Vaatamata suurtele erinevustele — õigeusu sakramentaalne, hierarhiline ja liturgiline vorm versus nelipühi kogemuslik, isiklik ja sageli spontaanne vorm — jagavad mõlemad traditsioonid kolme sügavat veendumust:
- Võidmine tuleb Jumalalt, mitte inimeselt. Ei preester ega jutlustaja “loo” võidmist; nad on üksnes vahendid, kelle kaudu Jumal tegutseb.
- Võidmine on seotud märgiga ja aktiga — olgu selleks siis müroonisalvimine, käteasetamine või õliga võidmine palves — sest Jumal töötab läbi nähtava ja vaimuliku ühtsuse, mitte üksnes abstraktse ideena.
- Võidmine nõuab inimese vastust. See ei ole passiivne omadus, vaid elav suhe, mis kas kasvab ja kannab vilja, või jääb kasutamata ja tuhmub.
6. Kuidas vastu võtta ja aktiveerida Jumala võidmist — lihtsas keeles
Siin on mõned praktilised, lihtsas keeles sammud, tuginedes eelnevale piibellikule ja ajaloolisele analüüsile:
1. Tunnista, et võidmine on juba sinu oma, kui oled Kristuses. Kui oled ristitud ja usklik, on Vaim juba sinu sees (1Jh 2:27; Rm 8:9). Esimene samm pole “hankimine”, vaid äratundmine — sarnaselt sellele, kuidas Paulus kutsub Timoteost mitte looma uut andi, vaid õhutama seda, mis on juba antud.
2. Palu teadlikult Jumalalt Vaimu täiust. Jeesus ütles: “Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda oma lastele häid ande, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!” (Lk 11:13, piibel.net). Palve pole formaalsus — see on aktiveerimise algus.
3. Anna end kuulekusse ja teenimisse. Võidmine ei ela mugavuses, vaid teenimises. Nagu Kristus ise oli võitud “kuulutama ja tegema häid tegusid”, nii ka meie: võidmine avaldub tegevuses, mitte ainult tundes.
4. Otsi kehalist ja koguduslikku ühendust. Nii käteasetamine kui õliga võidmine (Jk 5:14) näitavad, et Jumal tahab tegutseda ka nähtava ja kogudusliku vahenduse kaudu — ära alahinda vaimulike, vanemate ja koguduse palve väge oma elus.
5. Ela regulaarses vaimulikus tegevuses. Paast, palve, Pühakiri, sakramentaalne osadus (armulaud), tänu ja ülistus — kõik need “hoiavad tuld põlemas” (2Tm 1:6). Võidmine tuhmub tühjuses ja passiivsuses, kuid tugevneb pideva vaimuliku toitmise all.
6. Ära aja taga tunnet, vaid vilja. Nii nelipühi kui õigeusu vaimulikkus hoiatab: võidmise tõestus pole emotsioon ega spektaakel, vaid Vaimu vili (Ga 5:22–23) ja Kristuse-sarnasus. Kui tegu, sõna ja armastus kannavad vilja — see ongi vägi tegevuses.
Kokkuvõte
Võidmine — olgu see väljendatud õigeusu müroonisalvimise pühas saladuses või nelipühi kogemuslikus Vaimu täitumises — on lõppastmes üks ja seesama tõde erinevate akentide kaudu vaadatuna: Jumal ise tuleb oma rahva sekka, pitseerib nad omaks ja varustab neid väega elada ja teenida nagu Kristus. See vägi ei ole magic ega mehhaaniline valem — see on elav suhe, mis nõuab usku, kuulekust ja pidevat, tahtlikku koostööd Jumala armuga. Nagu õli immitseb läbi terve keha (Ps 133:2) ja nagu tuli vajab pidevat õhutamist (2Tm 1:6), nii peab ka Jumala võidmine saama meie elu igapäevaseks, teadlikuks ja tegusaks reaalsuseks.
Sügav palve võidmise vastuvõtmiseks
Issand Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim,
tulen Sinu ette tühjade kätega, kuid avatud südamega. Sina oled see, kes võidsid Taaveti karjasepoisist kuningaks, kes võidsid Jeesuse Naatsaretlase Püha Vaimu ja väega, ja kes lubasid, et see sama Vaim elab ka minus, kes olen Sinu laps.
Ma tunnistan, Issand, et võidmine ei ole minu teene ega saavutus, vaid Sinu armu and. Puhasta mind kõigest, mis takistab Sinu Vaimu vaba voolamist minu sees — hoolimatusest, uskmatusest, hirmust ja iseenda peale lootmisest.
Õhuta uuesti leekima see and, mille oled minusse pannud. Nagu õli valgub Aaroni peast alla ta rüü ääreni, lase oma õnnistusel ja väel katta kogu mu elu — mu mõtted, sõnad, käed ja teed. Pane Oma pitser minu peale, et ma oleksin tuntav kui Sinu oma.
Anna mulle julgust võtta Sinu vägi vastu mitte üksnes tundena, vaid tegudena — et ma teeniksin, armastaksin, tervendaksin ja tunnistaksin nagu Kristus, kelles ma elan. Ärata minus igatsus Sinu ligioleku, Sinu Sõna ja Sinu püha osaduse järele, sest neist kasvab võidmine, mis kannab vilja.
Isa, mina alistan end Sinu tahtele. Poeg, mina jään Sinusse, nagu oksas jääb viinapuu külge. Püha Vaim, mina kutsun Sind: tule, täida, võia, aktiveeri see, mis Sa oled minusse juba pannud, et see ei jääks magama, vaid põleks ja valgustaks maailma minu kaudu.
Sinu, mitte minu, au pärast. Aamen.
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
AICortex Invest OÜ
