Richard Dawkins’i raamatu „Luul Jumalast” kriitika
EELK Usuteaduse Instituut
II kursus Kristliku Kultuuriloo magistriõppe suund
Autor Allan Kroll – Tallinn 22.03.2020. a.
Sissejuhatus
Käesolevas essees käsitletakse Richard Dawkinsi raamatu „Luul Jumalast” kriitikat religiooni aadressil. Töö on jaotatud kolmeks osaks, millest esimeses kirjeldatakse autori väiteid religiooni kohta, teises osas Jumala ja Piibli kohta ning kolmandas analüüsitakse ja esitatakse vastuväiteid Dawkinsi poolt esitatud kriitikale. Kuna raamat „Luul Jumalast” kritiseerib religiooni eelkõige moraalsest, psüühholoogilisest, sotsioloogilisest, ajaloolisest ja teoloogilisest perspektiivist (erinevalt mõningatest teistest Dawkinsi raamatutest nagu „Jõgi Eedenist” või „Isekas geen”, kus on põhirõhk teaduslikul perspektiivil), siis arvustatakse autori seisukohti põhiliselt nendest valdkondadest lähtuvalt.
1. DAWKINSI VÄITED RELIGIOONI KOHTA
Raamatu „Luul Jumalast” eessõnas avab Dawkins kaardid ning tunnistab, et tema raamatu eesmärk ei ole midagi vähemat, kui ateismi propageerimine, lootuses, et see aitab inimestel lahti öelda oma usust ning olla realistlik, julge, õnnelik, tasakaalukas, moraalselt kõlbeline ja vaimselt rahulolev ateist. Selleks maalib ta lugejale silme ette pildi ilma religioonita maailmast. Taustaks John Lennoni laul maailmast, milles puudub religioon, kirjeldab ta olukorda, kus pole enesetaputerroriste, ristisõdasid, nõiajahte, territoriaalseid konflikte riikide ja rahvaste vahel, massimõrvasid, antisemitismi ega lihtsameelsetelt inimestelt raha välja petvaid teleevangeliste 1. Ilma religioonita ei oleks tema arvates silte, mille järgi otsustada, keda rõhuda või kellele kätte maksta 2. Ateismi sildi all ei ole tema väitel ütegi sõda peetud 3.
Kõigest eelpool mainitust tuleneb loogiliselt, et autor peab religiooni kõige kurja juureks, millest on tarvis inimkonna ühise hüvangu nimel lõplikult vabaneda.
Raamatu soovitud mõju on autori väitel see, et inimesest, kes raamatut lugema hakates on usklik, saaks selle käest panemise hetkeks ateist 4. Raamatu autori eesmärk on vaktsineerida inimesi igasuguse religiooni vastu ja „ravida terveks” need, kes on „religiooni viirusesse” juba nakatunud. Lugupidamist väärib see, et autor ei varja oma tegelikke motiive.
Autor on veendunud selles, et teadus suudab ümber lükata kõik religioosse maailmapildi tugisambad ja kui ka ateist ei ole veel suuteline kõiki enda väiteid teaduslikult tõestama, on „ühel päeval on meil kõik vastused olemas” 5.
Dawkins ei ründa enda sõnul mingit kindlat versiooni jumalast või jumalatest, vaid ründab kõiki jumalaid, kõike ülelloomulikku, ükskõik kus ja millal iganes need välja mõeldud on 6. Ta kritiseerib religioone tervikuna, aga tema erilise halvakspanu pälvib just kristlus, mida ta nimetab „maililma ajaloo üheks kõige verisemaks religiooniks” 7, mis tema väitel on algusest peale levinud mõõga abil 8. Monoteism üldiselt on tema väitel „meie kultuuriruumi suurim kurjus” ja selle „kolm ebainimlikku religiooni: judaism, kristlus ja islam” 9kehastavad kõike halba, mida seostatakse patriarhaalse ühiskonnakorraldusega.
Autor seab küsimärgi alla religiooni õiguse teha ettekirjutusi moraali valdkonnas ning pakub välja, et religioonist kui „vahemehest” tuleks vabaneda ning moraalsete valikute osas teha valikud ilma mingi religioonita 10.
Dawkinsi jaoks on teadus üks ratsionalismi vormidest, religioon aga „kõige levinum ebausu vorm” 11. Ebausust tuleb loomulikult vabaneda.
Religioonis näeb ta omalaadset toimimishäiret, soovimatut kõrvalprodukti, mis kunagi inimesele ellujäämiseks vajalik oli. Nagu ööliblikas, kes lendab küünlaleeki, käitub religioosne inimene „ennastohverdavalt” just selle tõttu. Tema hüpotees seisneb selles, et inimene kui liik püsib elus tänu eelnenud põlvkondade vältel kogutud kogemustele. Heaolu tagamiseks on need edasi antud ja nendele kuuletumine võimaldab ellu jääda 12. Religioonil on niisiis olnud inimajaloos heaolu ja turvalist eksisteerimist soodustav roll, aga ühiskonna arenedes on see muutunud tarbetuks.
Religioosset mõtlemist soodustab lisaks eelpool nimetatule ka inimese „bioloogiline programmeeritus”, omistada kavatsusi asjadele ja olenditele, kelle käitumine on meie jaoks olulise tähtsusega. See paneb meid omistama heatahtlikkust või pahatahtlikkust seal, kus loodus on tegelikult lihtsalt ükskõikne 13. Idee inimhinge surematusest näiteks on autori arvates taandatav üksnes inimese soovmõtlemisele. Inimese soovid mõjutavad psüühholoogiliselt ka tema usku 14.
Küsimuse Jumala olemasolu ja inimese moraalse käitumise seostest, lahendab Dawkins lihtsalt. Religioosne inimene tahtvat tema hinnangul olla hea üksnes selleks, et teenida välja jumala heakskiitu ja saada selle eest tasu või siis vältida halvakspanu või karistust 15.
Autori hinnang kristlikule (kontekstis katoliiklikule) kasvatusele on hävitav. Vastates küsimusele katoliku kiriku preestreid puudutavatest seksuaalse ahistamise juhtumitest, kommenteerib Dawkins „Nii kohutav kui seksuaalne ärakasutamine ka ei ole, on selle kahju ilmselt väiksem kui katoliiklasena üleskasvatamise psüühholoogiline mõju lapsele üleüldiselt” 16. „Lastel on õigus, et nende meeli igasuguste mõttetustega ei täidetaks ning meil ühiskonnana lasub vastutus neid selle eest kaitsta. Seega ei tohiks lubada, et vanemad õpetavad oma lapsi sõna-sõnalt piiblis leiduvat uskuma” 17. Lastel endil peab olema õigus otsustada, mida nad mõtlevad ning vanemad ei tohiks seda neile jõuga peale suruda 18.
2. DAWKINSI VÄITED JUMALA JA PIIBLI KOHTA
Dawkins taandab religioossete inimeste väited Jumala olemasolu kohta primitiivseks „õlemehikeseks” öeldes, et nende jaoks peab jumal olemas olema seetõttu, et „kui teda ei oleks, siis oleks elu sisutu, tähendusetu ja kasutu mõttetuse ning tähtsusetuse kõrb” 19.
Küll tuleb nõustuda tema väitega, et religiooni apologeetikas kasutatud „lünkade jumala” idee, on nõrk ja loogika mõttes vigane 20, aga samas peaks autor intellektuaalse aususe mõttes tunnistama, et teadus on seda põhimõtet samuti erinevate teaduslike hüpoteeside „tõestamisel” kasutanud. Näiteks Darwin, oma veendumuses, et tulevikus leitakse hulgaliselt vahelülide fossiile, mis kinnitavad tema teooriat. Dawkinsi enda usk sellesse, et teadusel on ühel päeval kõik vastused olemas, on „lünkade jumala” teaduseusu versioon.
Vana Testamendi Jumalat nimetab Dawkins „psüühootiliseks hälvikuks” 21, ilukirjanduse üheks kõige ebameeldivamaks kujuks, armukadedaks, kitsarinnaliseks, ebaõiglaseks, andeksandmist mittetunnistavaks, kontrollihulluks, kättemaksuhimuliseks ja verejanuliseks etnilise puhastuse läbiviijaks, naistevihkajaks, homofoobiks, rassistiks, lapsetapjaks, genotsiidipooldajaks, vennatapjaks, taude külvavaks suurusehulluks, sadomasohhistlikuks ja kapriisseks riiukukeks 22 ning „piibli monstrumiks” 23.
Autor väidab, et teoloogid ja teadlased olevat 19.sajandist alates „leidnud hulgaliselt tõendeid” selle kohta, et Uue Testamendi evangeeliumid ei kirjelda ajalugu usaldusväärselt ning et Jeesus polevat kunagi enda jumalikkust rõhutanud 24. Ta läheb veelgi kaugemale ja kinnitab, et „ajalooliste tõendite alusel” on täiesti võimalik seada kahtluse alla, kas Jeesus üldse olemas oli 25. Neli evangelisti ei kohtunud „peaaegu kindlasti” kunagi Jeesusega ning keegi ei tea, kes need evangeeliumid tegelikult koostas. „Mainekad piibliuurijad” ei pea tema hinnangul Uut Testamenti ajalooliselt usaldusväärseks ning seda ei saa pidada tõestusmaterjaliks ükskõik missuguse jumaluse olemasolu kohta 26. Dawkins on veendunud, et Piibel on „kaootiliselt kokku klopsitud seosetute dokumentide antoloogia, mida on üheksa sajandi jooksul moonutanud „tuhanded anonüümsed autorid, toimetajad ja kopeerijad” 27.
Dawkinsi väitel „ülistab piibel vägistamist” 28. Tuues näiteks Loti, kes pakkus Soodoma meestele oma tütreid vägistamiseks, annab ta sellega hinnangu Piiblile kui naistevihkamist propageerivale raamatule 29.
Vana ja ka Uue Testamendi moraalipõhimõtted olid tema hinnangul mõeldud kitsalt piiritletud siseringile. Ligimese armastamine tähendas seega üksnes teiste juutide armastamist 30. Jeesus olevat lojaalse juudina olnud samuti pühendunud ainult siseringile, koos sellega kaasneva vaenulikkusega gruppi mittekuulujate suhtes. Juudi Jumala mittejuutideni viimise idee olevat leiutanud alles Paulus 31.
3. VASTUVÄITED DAWKINSI ETTEHEIDETELE
Autori püüe taandada vägivald ajaloos või ühiskonnas religioonile, on ebateaduslik ja ühekülgne. Religioon on kahjuks tõepoolest olnud paljude sõjaliste konfliktide põhjustajaks või vähemalt poliitilisi motiive varjavaks loosungiks, aga püüe taandada kõike ühele põhjusele on vale. Kogu loodusliku valiku protsess looduses toimub läbi vägivalla. Tunnustatud evolutsioonibioloog peaks esmalt tunnistama, et võitlus ressursside pärast on kogu loodust iseloomustav nähtus. Šimpansikari, kes tahab endale teisele karjale kuuluvat territooriumi, on valmis selle nimel konkurendid tapma. See nähtus on ühine nii kõrgelt arenenud primaatidele, kui ka madalamatele eluvormidele, nagu näiteks sipelgad, kes konkurentide territooriumi hõivamiseks liigikaaslased tapavad. Seega on põhjus milleski muus, kui religioonis. Teadaolevalt ei ole šimpansitel või sipelgatel mingit religiooni, aga agressiivsus on neile sellele vaatamata loomuomane.
Dawkinsi väidete nõrkust iseloomustab ka see detail, et rakendatakse erinevat loogikat inimühiskonna ja looduse osas. Kui inimene on lihtsalt kõrgelt arenenud primaat, nagu raamatu autor usub, siis ei ole tal mingit loogilist alust tunnistada ebanormaalseks seda, mis igal pool mujal looduses on loomulik ja normaalne. Väita, et miski on halb, eeldab mingi ühiskonna ja kultuuriülese kriteeriumi rakendamist sündmuste hindamisel.
Normaalne ja moraalne on sel juhul üksnes see, mida ühiskond ise selleks tunnistab. Ühiskondlik arvamus ei ole selles osas tugev argument, sest see on pidevas muutumises. Seega kaob õigus kritiseerida kellegi „moraalseid eksimusi ajaloos”, juhul kui neid tol ajal normaalseks peeti. Dawkins küll tunnistab põhimõtet, et ei tohi tänaste mõõdupuude järgi kritiseerida mineviku sündmusi, aga eksib ise selle vastu raamatus alati, kui jutt on religiooni nimel korda saadetud jõledustest.
Kui moraal ei ole kõrgemalt poolt antud ja absoluutne, vaid sõltub sellest, mida mingi hulk inimesi teatud ajal õigeks peab, siis ei ole meil mingit alust mõista hukka kõike seda, mida autor regulaarselt oma raamatus hukka mõistab. Kui meie üksikisiku või ühiskonnana ise omistame inimelule tähenduse, siis puudub meil moraalne õigus kritiseerida neid, kes on sellele omistanud mõne teise tähenduse.
Keller tsiteerib tabalt Sommerville’i öeldes: „kust me siis oleme saanud selle voorustenimekirja, mille abil võime kindlaks teha kiriku patte” 32. Dawkins aga heidab religioonile ette „patte”, mida ta evolutsioonibioloogina looduses ja loodusliku valiku puhul normaalseks peab. Raske on mitte näha silmakirjalikkust selles maailmavaates.
Religiooni kõrvaldamine ühiskonna kurjuse valemist, ei muuda midagi. Inimühiskond on vägivaldne ka ilma igasuguse religioonita. Lennoni ja Dawkinsi unelm (või luul) religioonitust maailmast, ei tee maailma paremaks. Seda on veenvalt tõestanud ateistlikud režiimid, mis on ainüüksi 20 sajandil tapnud rohkem inimesi, kui ükski varasem ja ilmselt rohkem kui kõik varasemad kokku.
Autor on kahtlemata kursis jõledustega, millega on ateistid usklike suhtes hakkama saanud, seega ei saa pugeda väite taha, et ateismi loosungi all pole veel ütegi sõda peetud. Milleks muuks kui sõjaks saab nimetada usklike inimeste massilist tagakiusamist ateistlikes, kommunistlikes riikides?
Ilmselt on autor teadlik sellest, et kristlus oli esimese kolme sajandi vältel rahumeelne ja taga kiusatud religioon ning et „mõõgamisjon” hakkas ebapiibelliku anomaaliana levima alles pärast seda, kui kristlusest sai 4.sajandil lubatud religioon ja hiljem riiklik religioon. Jeesus ega algkogudus ei propageerinud ega praktiseerinud sundkristianiseerimist. Võib ainult oletada, miks on autor nimetatud ajaloolisi fakte ignoreerinud ja loonud moonutatud pildi kristluse ajaloost. Islam on tõepoolest algusest peale levinud sõja ja poliitilise allutamise kaudu, aga esimeste sajandite kristlusele seda ette heita on ekslik.
Religiooni tekkepõhjuste selgitamisel ignoreerib autor suurt hulka fakte ja taandab selle mõnele üksikule faktorile. Religiooni tekkimisel on oluline roll paljudel faktoritel: ilmutused, nägemused, imed, erilised kogemused, püha kogemus jne. Inimene on loomu poolest religioosne olend ja ilmselt seetõttu polegi inimkonna ajaloost siiani leitud ütegi religioonitut rahvast.
Uskliku inimese igatsust elada Jumalale meepärast elu, ei saa taandada soovile pälvida heakskiitu või hirmule karistuse ees. Isegi kui see mõningate usklike puhul võib paika pidada, ei saa sellest teha nii kaugeleulatuvaid järeldusi. Kui sama loogikat kasutada abielusuhte illustreerimisel, siis oleks kõigile selge, et tegemist on väga primitiivse selgitusega. Põhiline faktor (armastus) jääks tähelepanuta ja selgitus oleks vale.
Kristliku kasvatuse kriitika osas on autor ilmselt pimestatud enda maailmavaate puuduste suhtes. Teaduseusku õpetatakse kogu koolisüsteemis, küsimata seejuures, kas laps seda soovib või mitte. Kritiseerides seda, et usklikud lapsevanemad „suruvad oma lastele jõuga peale” oma maailmavaadet, eeldab ta samas, et „teaduseusku” võib õpetada, küsimata, mida laps ise sellest arvab. Lausa totalitaarsete režiimide ideoloogidele sarnaselt nõuab ta ühiskonna sekkumist kristlikku kasvatusse ja sooviks ära keelata Piibli sõna-sõnalise uskumise ja õpetamise. Tegemist on sisuliselt tsensuuri nõudmisega, väidetavalt vabas „johnlennonlikus” religioonivabas maailmas, mida autor raamatu alguses ideaalina eeskujuks tõi. See kõlab pigem nagu George Orwellli romaan, mitte vaba ja õnnelik maailm.
Dawkinsi väited sellest, et religioon on taandatav ebausule, aga teadus on ratsionaalne, ei pea samuti paika. Usklikke teadlasi on piisavalt palju nii ajaloos kui ka tänapäeval, et näidata selle väite paikapidamatust. Dawkins bioloogina on ateist, mitte selle tõttu, et tal on infot, mida pole näiteks Michio Kaku’l, kes maailmakuulsa teoreetilise füüsikuna on samas sügavalt religioosne inimene. Teadlaste uskumise või mitteuskumise tegelik põhjus, ei olene infost, vaid muudest faktoritest. Ka teadlasi mõjutavad nende inimeste uskumused ja hoiakud, kelle lugupidamist nad soovivad 33. Tuleb nõustuda Timothy Kelleriga, kes ütleb, et „paljud, kes vastandavad end kristlusele intellektuaalselt, teevad seda isiklikust pettumusest kristlaste ja koguduste pärast 34. Teadlased pole selles osas ilmselt erandiks. Tabavalt juhib sellele tähelepanu Edgar Andrews „Richard Dawkins, kes on ettevõtmises tõestada, et Jumal on „luul”, võtab kasutusele kõikvõimalikud kõlbelised, filosoofilised, ajaloolised ja sotsioloogilised argumendid. Milleks oleks seda kõike vaja, kui ta arvaks, et teaduslammutustööga üksi hakkama saab” 35.
Silma torkab see, et autor ei suuda või ei taha vahet teha Piibli kirjeldatud sündmustel ja nende teoloogilistel või moraalsetel hinnangutel. Ta ei tee vahet sellel, kus Piibel kirjeldab sündmusi ja kus ta annab nendele hinnanguid. Loti lugu näiteks tuues, ei saa kuidagi õigustada peategelase käitumist, vaid vastupidi tuleks tunnistada Piibli ausust, kirjeldades usumeeste patte, püüdmata neid kinni mätsida või neid hagiograafiliselt kujutada.
Dawkinsi süüdistused „ainult siseringi kuulujate armastamisest” on samuti tendentslikud. Ta jätab nimetamata kõik vastupidisele osutavad näited, nagu Vana Testamendi seadused võõraste kohtlemisest, Niinive elanike meeleparanduse loo, Jeesuse jutustuse halastajast samaarlasest, loo Samaaria naisest, mittejuutide tervendamisest jne. Vana Testament näeb tõesti ligimest eelkõige rahvuskaaslases (kuigi ka VT-s on mitmeid lugusid paganate usust ja pöördumisest), aga Uuele Testamendile ei saa seda kindlasti ette heita, sest Kristuses ei ole „juuti ega kreeklast, orja ega vaba, meest ega naist” (Ga.3:28). Jeesus käskis evangeeliumi kuulutada esmalt juutidele ja siis paganatele. Dawkinsi väide, et see oli Pauluse leiutis, ei oma mingit ajaloolist tõendust ja on kõigest hüpotees.
Läbi kogu raamatu torkab silma autori soov, toetudes teatud autoriteetidele, naeruvääristada vastaspoole seisukohti ning tehes need „õlemehikesteks”. Dawkins valib teoloogide seast välja ainult tema teooriaid toetavad autorid (eranditult liberaalsed teoloogid), ignoreerides nimekaid konservatiivseid teolooge (N.T.Wright, Eta Linnemann), filosoofe/apologeete (W.L.Craig, Norman Geisler, Ravi Zacharias jt) ja ajaloolasi, kelle seisukohad Jeesusest kui ajaloolisest isikust ning Piibli kujunemisloost on enamasti vastupidised liberaalide omadele. Teadlaselt eeldaks ausamat ja kõiki allikaid ning tõendeid arvestavat teemale lähenemist.
Samuti on tendentslikult valitud kristlasi iseloomustava näited inimestest, kelle närvid pole ilmselt vastu pidanud Dawkinsi poolsele usklike mõnitamisele ja kes on sellele vastanud ebakristlikult, teda ähvardades või solvates 36. Õigustamata nende käitumist, tuleb tunnistada, et marginaalse vähemuse esiletõstmine stiilis „sellised nad ongi”, on ebaõiglane, ebaaus ja tendentslik. Need näited ei peegelda kindlasti kristlaskonda tervikuna.
Autori arvates on religioon ülitundlik igasuguste solvangute suhtes ning kaitstud austusemüüriga, kuid Dawkinsi hinnangul ei vääri religioon taolist austust 37. Religioon ise aga on tema väitel usurpeerinud endale õiguse „solvata homosid”, usuvabaduse katte all 38. Samas, kui kasutada Dawkinsi-tüüpi retoorikat ükskõik millise vähemusgrupi suhtes, siis järgneks sellele lisaks pahameeletormile ilmselt ka nõudmine vihakõnelejaid kriminaalkorras karistada. Raamatu autor aga ei põlga ära kõige solvavamat väljendusviisi usklike inimeste mõnitamiseks. Topeltstandardid ja kaksikmoraal peaks torkama silma igale lugejale. Kui mõni religioon nimetab homoseksualismi patuks, siis kas pattu kui kategooriat eitavale inimesele ei peaks see olema ükskõik? Miks solvuda sõna peale, mis tähistab kategooriat, mida olemas ei ole? Teine asi oleks siis kui kutsutaks üles vägivallale. Aga millegi patuks nimetamist ei saa solvamiseks pidada, arvestades seda, et Jumal, kellesse Dawkins ei usu, armastab ka patust ja Jeesus suri nende pattude eest.
Ateismi ülistus Dawkinsi raamatus „Luul Jumalast” kõlab kohati lausa naiivselt. Väites, et nende näol on tegemist inimestega, kes mõtlevad iseseisvalt ning ei allu autoriteetidele 39, jääb mulje kangelaslikest inimestest, kes vaatamata religioosse enamuse survele ikkagi enda veendumustele kindlaks jäävad. Tegelikkus on see, et ateistidel on lihtsalt teised autoriteedid, mida kohati pimesi ja kriitikavabalt usuvad. Iseseisva mõtlemise monopoli ateistidel kindlasti ei ole.
PS! Omaette käsitlust vajaks raamatu „Luul Jumalast” eestikeelse tõlke küsimus. Ilmselge on see, et tõlkija pole olnud religiooni küsimustes oma ülesannete kõrgusel. Omistades Ilmutuse raamatu autorluse Ristija Johannesele (inglise keeles ilmselt John The Revelator) 40, teeb tõlkija lubamatu vea, ajades segamini erinevad Uues Testamendis mainitud Johannesed. C.S.Lewisest saab tõlkes C.J.Lewis ja tema kuulsast „Lunatic, Liar, Lord” tsitaadist tõlkes „Hull, Halb või Jumal” 41, mis ei kannata tõlkena kuidagi kriitikat. Tõlkides veebilehe „Rapture Ready” eesti keelde „Valmis uuesti sündima”, näitab tõlk oma lubamatut ignorantsust käsitletud teema suhtes. Inglisekeelne sõna „rapture” ei tähista uuestisündi, vaid koguduse üllesvõtmist Kristuse tagasitulekul.
Kokkuõte
Käesolevas töös analüüsiti Richard Dawkinsi kriitikat religiooni aadressil, raamatus „Luul Jumalast”. Dawkins kritiseerib kõiki religioone, aga eriti tuliselt kristlust, süüdistades neid selles, et religioonid vastutavad suurema osa vägivalla ja kurjuse eest inimkonna ajaloos.
Käesoleva töö autori hinnangul on Dawkins kasutanud oma kriitika allikatena üksnes tema juba olemasoleva maailmavaatega kokku sobivaid allikaid ning ignoreerinud sellega vastuolus olevaid allikaid. Raamat on tendentslik ja propagandistlik, mitte erapooletu ja kaine analüüs, mida võiks eeldada mainekalt evolutsioonibioloogilt. Autori ajalookäsitlus on puudulik ja kallutatud ning ei näi püüdlevatki objektiivsusele.
Lugupidamist väärivaks peab käesoleva töö autor üksnes seda, et Dawkins ei varja oma tegelikke motiive, vaid avab kaardid juba raamatu alguses.
Kasutatud kirjandus
• Richard Dawkins „Luul Jumalast”, Tallinn, Valgus, 2011
• Edgar Andrews „Kes tegi Jumala”, Tallinn, Allika, 2012
• Timothy Keller „Jumala olemasolu põhjendus”, Tallinn, Allika 2014
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
- Richard Dawkins’i raamatu „Luul Jumalast” kriitika - 5. veebr. 2026
- Vaimne Tasakaal ja Sisemise Rahu Otsingud: Kuidas Jumala Sõna Juhib Meie Hinge - 5. veebr. 2026
- Piibellik Rahu: Shalomi ja Eirene Mõistmine Vanas ja Uues Testamendis - 4. veebr. 2026
