Galaatia 1:6-9 – Uue Testamendi tekstid ja nende hermeneutika
EELK Usuteaduse Instituut
I. kursus (magistriõpe, Kristlik kultuurilugu)
Autor: Allan Kroll 2019. a.
1. KRISTUSE EVANGEELIUM
Galaatia 1:6 Ma imestan, et teie nii ruttu pöördute ära temast, kes teid Kristuse armu kaudu on kutsunud, mingi teistsuguse evangeeliumi poole. 7 Mingit teist evangeeliumi ei ole, on vaid mõningaid, kes teid segadusse ajavad ja tahavad Kristuse evangeeliumi pahupidi pöörata. 8 Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud! 9 Nagu me oleme teile juba ütelnud ja praegu ma ütlen jälle: Kui keegi kuulutab teile mingit evangeeliumi selle asemel, mis te olete vastu võtnud – see olgu neetud!
Paulus alustab Galaatia kirja tutvustades ennast kui apostlit, ehk saadikut, kes pole saanud oma mandaati inimestelt, vaid Jeesuselt Kristuselt ja Jumal Isalt (ptk.1:1). Saadikuna esindab ta Jumala riiki, mitte iseennast ega ühegi teise inimese huve. Evangeeliumi, mida ta kuulutas, nimetab ta „Kristuse evangeeliumiks“ (s.7) ja seda kuulutades ei püüa ta olla inimestele, vaid üksnes Jumalale meele järele (s.10). Selle evangeeliumi on ta saanud ilmutusena Jeesuselt
Kristuselt, mitte õppinud ega vastu võtnud inimestelt (s.11-12). Ta näeb ennast emaihust valitud ja armu läbi kutsutud apostlina, kellele Jumal ilmutas oma Poega ja kelle evangeeliumi ta on kutsutud kuulutama. See veendumus oli nii kindel, et ta ei pidanud vajalikuks pärast evangeeliumi vastu võtmist isegi teiste inimestega või apostlitega nõu pidada (s.16-17). Alles neljateistkümne aasta pärast esitas ta enda poolt kuulutatavat evangeeliumi Jeruusalemma koguduse juhtidele ja apostlitele (pt.2:1-2). Apostlid ja Jeruusalemma koguduse juhid ei lisanud sellele evangeeliumile midagi juurde ega kärpinud sellest midagi maha (ptk.2:6-9). Seega olid „Pauluse evangeelium“ ja apostlite poolt kuulutatud (Jeesuselt saadud) evangeelium identsed.
Torkab silma ka see, et Paulus rõhutab, et see oli evangeelium, mida „meie“ (mitmuses) kuulutasime. Ta küll ei täpsusta, kas see „meie“ tähendas teda ja tema kaastöölisi, kes kogudusi rajades koos Paulusega evangeeliumi kuulutasid, või teda ja Jeesuse apostleid, kes kuulutasid sama evangeeliumi. Pigem tuleks eelistada esimest tõlgendust, aga kindel on see, et ei olnud sisulist erinevust Pauluse ja tema kaastööliste ning Jeruusalemma apostlite poolt kuulutatava evangeeliumi vahel. On olemas ainult üks evangeelium [1]. Seda kuulutas Paulus koos oma kaastöölistega ja sama evangeeliumi kuulutasid ka Jeesuse apostlid.
Kristuse evangeeliumi sisuks on Jumala arm, mis on patusele inimesele ilmunud Jeesuse isikus ja tema evangeeliumis.
Paulus oli nii veendunud selles, et evangeelium, mida tema galaatlastele kuulutas, on ainus evangeelium, et ta võis kuulutada anathema nende üle, kes kuulutasid mõnda teist evangeeliumi [2].
2. TEISTSUGUNE EVANGEELIUM
Galaatia kogudused olid Kristuse evangeeliumist kõrvale kaldunud ja võtnud vastu „teistsuguse evangeeliumi“. Apostel oli jahmunud, et galaatlased nii ruttu Kristusest ära pöördusid. Oluline on rõhutada, et ta nimetab „teistsuguse evangeeliumi“ poole pöördumist, Kristusest, mitte ainult tema evangeeliumist ära pöördumiseks.
Galaatlased olid eemaldunud mitte ainult apostli õpetusest, kes oli olnud tööriist, mille kaudu neid evangeeliumi osadusse kutsuti, vaid ka Jumalast endast, kelle korraldusel ja juhtimisel neile seda kuulutati [3].
Armu evangeeliumist ära pöördumine tähendab armu Jumalast ära pöördumist [4].
Tegemist polnud lihtsalt alternatiivse tõlgitsusega Kristuse evangeeliumist, vaid usust taganemisega. Seetõttu väljendab Paulus ka väga emotsionaalselt oma muret koguduste pärast, mis olid langenud eksiõpetusse. Ta nimetab neid „ära sõnututeks ja mõistmatuteks“ (ptk.3:1, 3), on otsekui lapsevaevas (ptk.4:19) ja nõutu nende pärast (ptk.4:20). Näib, et apostel on nende pärast asjata vaeva näinud (ptk.4:11). Sellest ka kirja toon, mida apostel ilmselt püüdis vaos hoida, jättes väljendamata kõik emotsioonid, mis tal tekkinud olukorraga seoses olid (ptk.4:20). Tegemist on ainsa kirjaga, milles ta kirja alguses koguduste eest isegi Jumalat ei täna. Kiri algab tutvustuse, armu ja rahusooviga ning kohe pärast seda tuleb karm noomitus ja anathema kuulutus nende üle, kes teist evangeeliumi kuulutavad. Kõigis teistes Uue Testamendi kirjades mainib Paulus, et ta palvetab nende eest, kellele ta kirjutab ning tänab Jumalat nende eest. Ainult Galaatia kirja alguses ei ole palvet, kiitust ega tänu [5].
„Teistsugust evangeeliumi“ kuulutasid galaatlastele pärast Pauluse lahkumist sinna piirkonda tulnud variserliku taustaga juudiusustajad. Pöördunutelt nõuti Moosese Seaduse pidamist ja ümberlõikamist, nagu juudiusu proselüütidelt. Selle praktika suhtes võttis Jeruusalemma kontsiil selgelt eitava seisukoha ja vastav kiri saadeti laiali pagankristlaste kogudustele
(Ap.15.ptk). Paulus nimetab neid juudiusustajaid halastamatult „valevendadeks“ (Gl.2:4). „Valevendade“ eesmärk oli Pauluse hinnangul varitseda kristlaste vabadust ja orjastada neid, olenemata sellest, kuidas nood „valevennad“ oma tegevust ise põhjendasid või õigustasid.
Küsimus ei olnud „teistsuguse evangeeliumi“ kuulutajate siiruses, vaid nende teoloogias. Kui siirus toimib vales suunas, siis võib see veelgi enam kahju tekitada 6. Kristuse lunastustööle lisati juurde uusi tingimusi. Teisisõnu õpetati, et las Mooses lõpetab selle, mida Kristus alustas [6].
Seejuures ei tohi unustada, et Paulus ise oli variserliku taustaga kristlane. Ta oli ise teinud läbi radikaalse pöördumise, saanud Kristuselt evangeeliumi, mida ta kõikjal kuulutas ja ei sallinud midagi ega kedagi, mis seda moonutada võis.
Tänapäeva lugeja jaoks on Pauluse sõnad kahtlemata armutud ja kitsarinnalised.
Juudiusustajad ju ei eitanud päästet läbi Kristuse, aga lisasid sellele kõigest mõningaid õpetusi juurde. Nad ei eitanud vajadust uskuda Jeesusesse kui Messiasse ja Päästjasse 8. Tõenäoliselt täitsid nad samu religioosseid juudiusu kombeid, mida täitis enamus Jeruusalemma koguduse juudikristlastest. Paulus ei süüdistanud Jakoobust, Johannest ega Peetrust selles, et need kuulutavad „teistsugust evangeeliumi“ [7].
Erilist huvi äratab kreekakeelne verb (metatithẽmi), mida Paulus selles lõigus kasutab. Selle tähendus on „ära andma“ või „reetma“. Seda kasutati sõjaväelaste kohta, kes olid hakanud mässama või deserteerinud ja samuti ka nende kohta, kes on vahetanud pooli kas poliitilistes või filosoofilistes konfliktides. Galaatlastest olid saanud religioossed ülejooksikud ja vaimsed desertöörid [8]. Cole lisab sellele veel tähelepaneku, et verb on oleviku vormis, mis tähendab, tegemist on protsessiga, mis kirja kirjutamise ajal veel kestis [9].
Apostel nimetab „teistsuguse evangeeliumi“ kuulutajad äraneetuks (anathema) (Gl.1:8, 9). Paulus kuulutab anathema teadlikult ja teadvustades oma vastutust Jumala ees. Seetõttu kordab ta seda lausa kaks korda 12.
Kreekakeelset sõna anathema kasutatakse kreekakeelses Vana Testamendi tõlkes siis kui on juttu Jumala poolt saadetud needusest, mis pandi kellegi või millegi peale, määrates selle hävitamisele [10].
Millest nii karm hinnang inimeste kohta, kes uskusid samuti Jeesust kui Messiat ja Päästjat?
Esiteks oli kaalul Kristuse au. Juba paljas mõtegi sellest, et päästmiseks on vajalikud ka inimlikud jõupingutused, on solvav tema lõpetatud lunastustööle. Teine põhjus, miks Paulus suhtub nii teravalt toimuvasse, seisneb selles, et tegemist on küsimusega inimhingedest. Ta ei kirjutanud mingist triviaalsest doktriinist, vaid evangeeliumi vundamendist. Evangeeliumi moonutamine tähendas päästetee hävitamist ja nende hingede hukatusse saatmist, kes oleksid võinud pääseda [11].
See ei õigusta anathema kuulutamist nende üle, kes erinevad meist teisejärgulistes õpetuslikes küsimustes [12]. Sellises küsimuses, mis puudutab otseselt päästmise õpetuse aluseid, oli apostel kompromissitult jäik, leppimata mistahes arvamuste paljususega.
Koguduse vundamenti ei tohtinud lammutada. Pole võimalik muuta evangeeliumi, seejuures puutumata kogudust, sest see on rajatud evangeeliumi poolt ja elab selle läbi [13].
Paulus kirjutab, et isegi kui tema ise kunagi peaks mingit teist evangeeliumi kuulutama, siis kuulub ka tema anathema alla. See, et Paulus lisab antud nimekirja ka iseennast, kõrvaldab igasuguse kahtluse selles, et tegemist on Pauluse isikliku antipaatia või vaenulikkusega [14]. Asi polnud Pauluse egos, vaid Kristuse õpetuses.
Samuti nimetab Paulus võimalust, et „teistsugust evangeeliumi“ kuulutab „ingel taevast“, ehk üleloomulik olend, nägemuses või ilmutuses. Saatan ja tema kaastöölised võivad inimestele ilmuda ka „valguse inglitena“ (vt.2.Ko.11:13-15), et neid eksitada. Islam ja mormoonlus on alguse saanud ingli ilmutusest ja uuest pühakirjast, mis pidi vastavalt korrigeerima või täiendama olemasolevat ilmutust. Paulus kinnitab, et isegi väidetava „taeva ingli“ ilmutus tuleb hüljata, kui see on vastuolus neile alguses kuulutatud evangeeliumiga.
Hüljata tuleb igaüks, kes hülgab apostelliku evangeeliumi, kes ta ka ei oleks. Isegi kui meie ees seisab „ingel taevast“, tuleb meil eelistada apostleid inglitele [15].
Kasutatud kirjandus
- Alan Cole „Pauluse kiri galaatlastele“, Logos, Tallinn, 2004
- Джон Р.У. Стотт „Послание к Галатам“; Санкт-Петербург, 1995
- https://www.biblestudytools.com/commentaries/matthew-henrycomplete/galatians/1.html
[1] Джон Р.У. Стотт „Послание к Галатам“; Санкт-Петербург, 1995, lk.27.
[2] https://www.biblestudytools.com/commentaries/matthew-henry-complete/galatians/1.html
[3] Ibid.
[4] Джон Р.У. Стотт „Послание к Галатам“; Санкт-Петербург, 1995, lk.23.
[5] Джон Р.У. Стотт „Послание к Галатам“; Санкт-Петербург, 1995, lk.21. 6 R.Alan Cole „Pauluse kiri galaatlastele“, Logos, Tallinn, 2004, lk.70.
[6] Джон Р.У. Стотт „Послание к Галатам“; Санкт-Петербург, 1995, lk.22. 8 R.Alan Cole „Pauluse kiri galaatlastele“, Logos, Tallinn, 2004, lk.69.
[7] ibid, lk.70.
[8] Джон Р.У. Стотт „Послание к Галатам“; Санкт-Петербург, 1995, lk.22.
[9] R.Alan Cole „Pauluse kiri galaatlastele“, Logos, Tallinn, 2004, lk.68. 12 Джон Р.У. Стотт „Послание к Галатам“; Санкт-Петербург, 1995, lk.26
[10] ibid, lk.25.
[11] ibid, lk.26-27.
[12] https://www.biblestudytools.com/commentaries/matthew-henry-complete/galatians/1.html
[13] Джон Р.У. Стотт „Послание к Галатам“; Санкт-Петербург, 1995, lk.24.
[14] Джон Р.У. Стотт „Послание к Галатам“; Санкт-Петербург, 1995, lk.26.
[15] Джон Р.У. Стотт „Послание к Галатам“; Санкт-Петербург, 1995, lk.28. a
AUTORI ISELOOMUSTUS
Allan Kroll
Allan Kroll on kristlik õpetaja, jutlustaja ja vaimulik autor, kelle kirjutisi iseloomustab sügav piibellik mõtlemine, vaimulik kainus ja selge kutse isiklikule meeleparandusele ning pühendumisele. Tema sõnumites on keskne teema elav ja aus suhe Jumalaga, mitte formaalne religioossus.
Krolli õpetus on tugevalt juurdunud Pühakirjas ning ajaloolises kristlikus usus. Ta käsitleb julgelt teemasid nagu südamehoiak, vaimulik leigus, enesepettus ja vajadus pideva Jumala otsimise järele. Tema stiil on otsekohene, pastoraalne ja samas sügavalt hingekosutav.
Allan Krolli kirjutised kutsuvad lugejat mitte rahulduma pinnapealse usuga, vaid otsima Jumalat kõigest südamest, kogu elu vältel.
Martinus Vaicarius’s mission is to:
- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all
Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ
