Õigeksmõistuõpetus tänapäeval

EELK Usuteaduste Instituut

 Autor: Allan Kroll – Tallinn 2019. a.

Personaalne Päästepalve – Õigeksmõistmine

Autor: Martinus Vaicarius (Martin Vaik) – Tallinn 2026. a.

Sissejuhatus

Õpetus patuse inimese õigeksmõistmisest Jumala ees oli luterliku reformatsiooni kaalukaim õpetus ja suurim panus kiriku ajaloosse ning on protestantlike kirikute jaoks siiani fundamentaalse tähtsusega doktriin. Käesolev töö analüüsib seda, kas õigeksmõistuõpetus on aktuaalne ka tänapäeva maailmas.

Töö on jaotatud kolmeks osaks, millest esimeses selgitatakse mida õigeksmõistuõpetuse all silmas peetakse, teises osas puudutatakse tänapäeval kõige sagedamini esitatud vastuväiteid sellele ja kolmandas osas põhjendatakse, miks on õigeksmõistuõpetus käesoleva töö autori arvates oluline ka tänapäeval.

Töös kasutatakse peamiste allikatena Elmar Salumaa „Süstemaatilise teoloogia käsiraamatut“ ja kogumikust „Reformatsiooon 500“ Wilfried Härle artiklit „Õigeksmõist täna“.

1. MIS ON ÕIGEKSMÕISTUÕPETUS

Enne kui hakata käsitlema õigeksmõistuõpetuse olulisust tänapäeva maailmas, on vajalik selgitada, mida selle mõiste all silmas peetakse. Õpetus patuse inimese õigeksmõistmisest püha Jumala ees, üksnes armust ja üksnes usu läbi, oli Martin Lutheri jaoks õpetus, millest sõltub, kas kirik jääb püsima või variseb (articulus stantis et sadentis ecclesiae) ^[1]. See ei tähenda, et oleks tegemist kõige olulisema õpetusega kristlikus dogmaatikas, aga õigeksmõistuõpetus on kahtlemata inimese ja Jumala suhte osas kõige olulisema tähtsusega doktriin. Sellest algab lunastatud inimese suhe Jumalaga. Uue Testamendi õpetuse kohaselt on inimene nii oma loomuse kui ka valikute tõttu patune olend, olles eksinud Jumala seaduste vastu oma mõtetes, sõnades, tegudes ja õigete tegude tegemata jätmises. Pattu käsitletakse kui võlga, mida inimene pole suuteline tasuma. Jumal sai inimeseks Jeesuses Kristuses, et tasuda patuvõlg „maksejõuetu ja pankrotis“ inimese eest. Jeesus täitis täiuslikult kõiki Seaduse nõudeid, suri inimeste üleastumiste pärast ja äratati üles nende õigekssaamise pärast (Rm.4:25). Patuta ja täiuslik Jumala Poeg sai patuks, et inimene võiks saada õigeks Jumala ees (2.Kr.5:21). Õigeksmõistmine saab osaks inimesele, kes ei toetu enda headele tegudele, vaid Kristuse lunastustööle ning võtab Jumala poolt temas äratatud usu kaudu vastu Kristuse õiguse. Jumal mõistab inimese õigeks armu läbi (Ef.2:8). Õigeksmõist on täielikult Jumala armuakt, tema suveräänse armutahte avaldus, mille eesmärk on andeksandmine ja inimese täielik pääsemine hukatusest ^[2]. Seejuures ei ole tegemist „inimese enda õiguse“, vaid

„Kristuse õigusega“, mis on inimesele omistatud. Apostel Pauluse käsitluses õieksmõistmisest torkab eriliselt silma selle juriidiline olemus. Inimene, olles rikkunud Jumala seadust, ei ole lihtsalt kohtualune, kelle suhtes kehtib süütuse presumptsioon, vaid süüdlane, kellel pole mingit lootust õigeksmõistmisele. Jumal on täiuslikult õiglane Kohtunik, kes ei saa jätta pattu karistamata. Patu palk (karistus) on surm (Rm.6:23) ja patune inimene on surma mõistetud. Jeesus on selles „kohtuprotsessis“ süüdlase eestkostja (Ro.8:34). Sama mõte esineb ka Johannesel (1.Jh.2:1). Kohtualne saab õigeks üksnes kohtuniku vastava otsuse läbi ³. Inimese usk on seejuures üksnes vahend, mille kaudu õigeksmõist vastu võetakse, mitte asi mis selle põhjustab. 

2.  TÄNAPÄEVASED VASTUVÄITED ÕIGEKSMÕISTUÕPETUSELE 

Käesoleva töö autor on veendunud, et õigeksmõistuõpetus ei olnud oluline üksnes Pauluse, Augustinuse või Lutheri ajal, vaid on seda ka tänapäeval. Vastuväiteid sellele seisukohale on mõistagi mitmeid. Kui keskaja inimene oli huvitatud oma hinge päästmisest, kartis Jumalat kui taevast kohtumõistjat ning püüdis temaga lepitust leida, siis tänapäeva inimese jaoks ei ole need primaarsed teemad, millega tegeleda. See aga ei tähenda, et tänapäeva inimesele ei ole religioon oluline. Ateiste või mittereligioosseid inimesi on erinevate küsitluste andmetel umbes 9-14 % maailma rahvastikust, seega ülejäänud valdav enamus rahvastikust seostab ennast mingi religiooni või vaimse õpetusega. Nende seas on religioone, mis isikulise jumalaga ei tegele (budism), religioone kus jumalaid on miljoneid (hinduism) ja ka monoteistlikke religioone (judaism, kristlus, islam jt). Õigeksmõistuõpetus sellisena nagu Uus Testament seda käsitleb, ei ole kindlasti oluline mitmete religioonide esindajatele, kus rõhk on inimese enda vaimsel arendamisel läbi teatud vaimsete praktikate ja mille eesmärk on vabaneda piinavast taaskehastumiste tsüklist ning seejärel haihtuda olematusesse. Judaismis ja islamis ei saa rääkida ei Jeesusest kui Lunastajast ega sellest, et kellegi teise õigus võiks saada inimese õigeksmõistmise aluseks. Lisaks usule, on näiteks islamis rõhk asetatud inimese õigetele tegudele, mis peavad kohtupäeval kaaluma üles patuteod. Seega võib kriitik öelda, et õigeksmõistuõpetus saab oluline olla üksnes kristliku ajaloo ja taustaga kultuuriruumis.

Samuti võib analüüsides EKN ja Saar Poll OÜ uurimust „Usust, elust ja usuelust 2015“ ^[3] järeldada, et tänapäeva Eesti inimene, sarnaselt paljudele läänemaailma inimestele, tahab ise erinevatest spirituaalsetest ja religioossetest õpetustest ning praktikatest kokku segada n-ö „oma usu“, mille koostisosadeks on killukesed idamaistest religioonidest, esoteerikast ja erinevate „teadjameeste/naiste“ õpetustest. Pigem väärtustatakse enesearendust, eneseabiõpetusi ja eneseteostust, kui õige suhte otsimist oma Loojaga. Loojat kujutatakse sageli abstraktse jõu või ebaisikulise väena. Vaimsed praktikad on olulised seetõttu, et need pakuvad hingerahu ja harmooniat, kordaminekut suhetes või tööalaselt ning ühtlasi tunnet, et ollakse siiski „vaimsete huvidega inimesed“, mitte „madalad hinged“. Õigeksmõistuõpetus ei ole ilmselt „oma usu“ harrastajale atraktiivne, kuna see eeldab inimese lootustu ja täieliku patususe ning süü tunnistamist. Pigem usutakse, et pole vigu, on vaid üksnes õppetunnid ja et inimene tegi mistahes olukorras siiski parima, mida nendes tingimustes teha sai. Seega ei saa mingist süüst juttugi olla, sest ta polekski saanud teha teisiti. Tänapäeva võitleva ateisti Sam Harrise arvates on inimene bioloogilie masin, kes on eelprogrammeeritud tegema teatud valikuid ja pole lihtsalt võimeline teisi tegema. Seega näib õigeksmõistmine olevat täiesti tarbetu ja mitteasjakohane. 

Härle osutab õigusega tõsiasjale, et tänapäeva inimesel on raske mõista õigeksmõistuõpetust ka keeleliste raskuste tõttu ⁵. Selles tähenduses nagu Paulus või Luther seda kasutasid, ei kasutata seda sõna tänapäeval peale kirikuringkondade enam kusagil. Seda kasutatakse eelkõige eneseõigustamise kontekstis (eesti keeles küll harvemini), mis on aga täielik vastand selle mõiste tähendusele Pauluse või Lutheri kirjutistes. 

Samuti tundub õigeksmõistuõpetus olevat absurdne maailmas, mis vähemalt sõnades rõhutab õiglust ja kutsub inimesi üles võitlusele ebaõigluse vastu. Selle lähtepositsiooni kohaselt peab süüdlane saama õiglaselt karistatud, mitte armust õigeks mõistetud. Uusaja inimesel tundub olevat kõrgendatud sotsiaalse õigluse tunne ja see, et kedagi võiks õigeks mõista usu läbi, üksnes armust ja lahus tema tegudest tundub tänapäeva inimesele lausa skandaalne. See oleks otsekui natsi sõjakurjategija õigeks mõistmine kohtus. Arm ei ole sellise suhtumisega inimese jaoks „võrratu ja hämmastav“, vaid skandaalne ja ärritav.

Õigeksmõistuõpetus on lahutamatult seotud ka inimese jumalapildiga. Luther tundis Jumalat nagu ta end Seaduses ja evangeeliumis ilmutab. Pauluse arusaam sellest, kuidas Jumala õigus evangeeliumis avaldus, avanes Lutherile aastaid hiljem ^[4]. Seadus tegi oma töö „kasvatajana“

(Gl.3:24-25), et siis juhtida inimest usu õiguse juurde. Tänapäeva inimene ei vaeva ennast reeglina selliste otsingutega, kuna positiivse kommunikatsiooni ja positiivse minapildi kujundamise tähtsus on tema jaoks suurem. Kui tema jaoks Jumal üldse olemas on, siis pole see kindlasti taevane Kohtumõistja, vaid kõiki tingimusteta armastav „taevane vanaisa“, kelle poolehoiu pälvimiseks pole tarvis teha midagi peale lihtsalt olemasolemise. 

Uusaja inimesele on raskesti talutav arusaam inimesest kui kadunud patusest, kes pole suuteline ennast ise päästma. Seda nii kirikuinimeste kui ka kirikust väljaspool olevate inimeste jaoks. Humanistlik inimesekäsitlus peab seda inimese solvamiseks, alandamiseks ja negatiivseks inimesepildiks ^[5]. See sõnum jätab mulje, et kuulutaja pole veel keskajast valgustusajastusse jõudnud. 

Samuti on tänapäeva inimesele omane süüdistada Jumalat kõigis maailma hädades ning pidada neid tõestuseks Jumala mitteolemasolemisest. Õigeksmõistuõpetus olevat tüüpiline näide kiriklikust õpetusest, mis püüab vastata küsimustele, mida keegi ei esita ⁸. Või nagu öeldakse, et „kirik kratsib sealt, kus kellelgi ei sügele“. Selle asemel, et otsida Jumalat, kes õigeks võib mõista, tahaks inimene ise Jumala üle kohut mõista, süüdistades teda selle maailma hädades või vähemalt nendesse mitte sekkumises. 

3. MIKS ON ÕIGEKSMÕISTUÕPETUS OLULINE TÄNAPÄEVAL

Sellise hulga vastuväidete järel võib arvata, et õigeksmõistuõpetus ei ole tänapäeva inimeste jaoks enam aktuaalne ja selle asemel tuleks keskenduda hoopis eneseabiõpetustele. Nii see siiski ei ole.

Kirik, mis tunnistab Piiblit Jumala sõnana, ei saa juba seetõttu taganeda

õigeksmõistuõpetusest, sest see on selgelt Uue Testamendi õpetus. Luterlik põhimõte „kui Pühakiri räägib, siis Jumal räägib“ kehtib kindlasti ka selle õpetuse osas. See on Jumala sõna, mitte inimeste õpetus. Kuna Jumal on muutumatu ja Pühakirjast ei saa, nagu restorani menüüst valida õpetusi, mida võtta ja mida jätta, siis on õpetus õigeksmõistmisest sama aktuaalne tänapäeval, nagu see oli apostel Pauluse või Martin Lutheri ajal.

Härle osutab õigusega tõigale, et tänapäeva inimene ei küsi armulise Jumala järele nende sõnadega nagu Lutheri ajal. Tänapäeva inimene ei pruugi tunda, et seisab silmitsi jumalike nõudmistega, mille täitmine võib osutuda ülejõukäivaks, kuna inimlikud ja ühiskondlikud nõudmised on presentsemad ^[6]. Ühiskond, mis väärtustab saavutusi ja seab Abraham Maslow vajduste püramiidi järgi saavutusvajaduse oma elu eesmärkide seas esikohale, nõuab oma „alluvatelt“ seda, mis enamusele jääb saavutamatuks. Kuigi seda ei seostata Jumalaga, on ühiskondlike nõudmiste surve tundlikuma inimese jaoks sageli talumatu. See aga võib omakorda olla ajendiks, mis suunab vaevatud ja koormatud inimese armulise Jumala poole, kes annab talle hingamise läbi õigeksmõistmise. Vajadus armastuse järele on kodeeritud sügavale inimese südamesse. Tsiteerides Marie von Ebner-Eschenbachi, kirjutab Härle Enamus inimesi vajavad enam armastust, kui nad seda ära on teeninud ¹⁰. Me vajame seda, mida me tegelikult väärt ei ole. See tähendab, et on tarvis kedagi, kes suudaks anda meile

„armust“ seda, mida me tegudega pole välja teeninud. Sellest tunnistabki õigeksmõistuõpetus.

Õpetus õigeksmõistmisest eeldab olemuslikult ka arusaamist inimese patust ja süüst. Inimene on aga Eedeni aiast saadik püüdnud n-ö viigilehtedega enda süüd ja sellega kaasnevat häbi kinni katta. Mingil hetkel tajutakse siiski, et sellest ei piisa. Inimene ei ole võimeline ennast ise õigeks mõistma. Selleks on tarvis kedagi kes on „kõrgemal“. Selle psühholoogilise efekti klassikaliseks näiteks inimühiskonnas on soov olla aktsepteeritud ja tunnustatud oma vanemate poolt. Inimesed, kes on saavutanud palju ühiskonna mõõdupuude järgi, on sellele vaatamata sisemises kriisis, kuna nad pole saanud seda „õigeksmõistu“ oma isalt või emalt. Rahutu süda võib aga leida oma hingamise Jumalas. Freudi väide, et religioon on „otsing isa järele“ tõlgitseb seda probleemi küll vildakalt, aga osutab siiski sellele, et inimene vajab heakskiitu väljastpoolt ja reeglina talle lähedase ja autoriteetse isiku poolt. 

Vastuseks Freudile võib öelda, et sama loogika järgi on ateism lihtsalt mäss isa vastu. Jumala vastu mässu tõstnud inimene on lahutatud Loojast ning lõpuks ka iseendast. Sellest tulenevadki paljud psühholoogilised probleemid inimese elus. Inimene on lahutatud kaasinimestest, mille tagajärjeks on sotsiaalsed probleemid. Viimaks on ta lahutatud loodusest11

. Vaatamata kõigile jõupingutustele ei ole inimkonnal õnnestunud neid lõhesid ületada. Kõige ateistlikum sajand (20.saj) inimkonna kirjapandud ajaloos oli ühtlasi ka kõige verisem sajand ajaloos. Inimene pole suutnud luua maapealset paradiisi, aga suudab üha uuesti luua erinevaid põrguid ja kannatusi. Inimese patususe probleem ei vaja enam mingit tõestamist, vaadates seda, kuidas jumalatud ühiskonnad on käitunud. Oma Looja vastu mässav inimene pole suuteline leidma ei sisemist ega ka ühiskondlikku rahu. 

Õigeksmõistuõpetus, eeldades, et seda õigesti mõistetakse, pakub inimesele võimalust leida rahu oma Loojaga ja leida seeläbi ka rahu iseeneses. Teadmine, et kõige Looja on oma suures armastuses andnud oma Poja selleks, et meie süü kustutada ja taastada õige suhe Jumalaga, on kahtlemata kõige tõhusam viis leida seda rahu, mida inimene kusagilt mujalt ei leia. See, et õigekmõistuõpetus on psühholoogiliselt tõhus viis inimese ärevust, süüd ja häbi neutraliseerima, ei tõesta loomulikult selle teoloogilist korrektsust, aga peaks tõe korrespondentsi teooriaga kursis oleva inimese siiski mõtlema panema. Kui miski vastab tegelikkusele, siis on ilmselt tegemist tõega. Eriti arvestades alternatiivide kehva mõju samade probleemidega tegelemisel. Õigeks mõistetud ja jumalikus harmoonias elav inimene toob selle endaga kaasa ka maailma, milles ta elab. 

Õigeksmõistuõpetus ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeva maailmas, mis meeleheitlikult pingutab selle nimel, et vältida nihilismi langemist ja omistada oma elule mingi tähendus ilma Jumalata. Õigeksmõistmine Jumala ees annab mäslevale inimesele südamerahu ja selle läbi ka rahu teda ümbritseva maailma ja inimkonnaga.

Kokkuvõte

Õigeksmõistuõpetus hõlmab endas kõiki inimese ja Jumala suhte olulisimaid aspekte. Inimene on patune ja võimetu ennast ise püha Jumala ees õigeks tegema. Jeesuses lunastas Jumal inimese patusüü ja pakub õigeksmõistu neile, kes selle usu läbi vastu võtavad. 

Tänapäeval peetakse õigeksmõistuõpetust sageli iganenuks, sest tänapäeva inimene ei tegele enam armulise Jumala otsimisega ja peab absurdseks seda, et kellegi teise surm võiks mõista õigeks süüdlase. Süüdlase õigeksmõistmises nähakse pigem ebaõiglust, mitte erilist armu ja halastust. Tänapäeva inimese jumalapilt ei soodusta õigeksmõistuõpetuse vastuvõtmist. Kui Jumala olemasolu üldse tunnistatakse, siis ei taheta teda tunnistada Kohtumõistjana. Ka tänapäeva inimese pilt inimesest ei soodusta õigeksmõistuõpetuse aktsepteerimist. Inimese nimetamist patuseks olendiks peetakse alandavaks ja solvavaks. 

¹¹ Francis A Schaeffer „Jumal, kes on olemas“, Allika, Tallinn, 2013, lk.220-221.

Sellele vaatamata on käesoleva töö autori hinnangul õigeksmõistuõpetus aktuaalne ka tänapäeval. Ühiskondlik surve, mis rõhutab saavutusi, võib tekitada küündimatuse tunde ja panna otsima armu. Seda otsitakse enamasti kõrgemaltpoolt. Ühiskonna surve tõttu nurka surutud inimene vajab südamerahu, mida saab pakkuda üksnes keegi, kes on temast kõrgemal positsioonil. Seda, et inimene ei suuda ennast ise õigeks mõista, on ajalugu veenvalt ja korduvalt tõestanud. Rahu Loojaga, mille toob Jeesuse õigus, võimaldab leida rahu eneses, ligimesega ja ühiskonnaga.

Personaalne Päästepalve – Õigeksmõistmine

Järgnevat päästepalvet paludes sirutad sa oma käe Kristusele vastu, haarates kinni Tema käest, mis on juba ammu olnud Sinu poole välja sirutatud. Ole julge seda tehes!

Piibli Kinnitus

Johannese 1:12 – KJV, 1978 Piibel

12.  Aga kõigile, kes tema vastu võtsid,andis ta meelevalla saada Jumala lasteks,neile, kes usuvad tema nimesse,

Rõõmusta! Teretulemast Jumala Perekonda.Sa oled uusloodu Püha Vaimuga. Uuesti sündinud Jumala Kuningriiki. Kõik endised asjad on möödunud.

Kasutatud kirjandus

• Reformatsioon 500, vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid, Wilfried Härle
• „Õigeksmõist täna“, EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn 2017
• Elmar Salumaa „Süstemaatilise teoloogia käsiraamat“, EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn, 2008
• Francis A Schaeffer „Jumal, kes on olemas“, Allika, Tallinn, 2013
• http://www.saarpoll.ee/UserFiles/File/Elus,%20usust%20ja%20usuelust_2015_ESITL US_FINAL.pdf

[1] Elmar Salumaa „Süstemaatilise teoloogia käsiraamat“, EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn, 2008, lk.438.

[2] Elmar Salumaa „Süstemaatilise teoloogia käsiraamat“, EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn, 2008, lk.434. ³ ibid, lk.434.

[3] http://www.saarpoll.ee/UserFiles/File/Elus,%20usust%20ja%20usuelust_2015_ESITLUS_FINAL.pdf ⁵ Reformatsioon 500, vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid, Wilfried Härle „Õigeksmõist täna“, EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn 2017, lk.236.

[4] Reformatsioon 500, vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid, Wilfried Härle „Õigeksmõist täna“, EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn 2017, lk.237.

[5] ibid, lk.238. ⁸ ibid, lk.238.

[6] Reformatsioon 500, vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid, Wilfried Härle „Õigeksmõist täna“, EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn 2017, lk.241-242. ¹⁰ ibid, lk.244.

AUTORI ISELOOMUSTUS

Allan Kroll

Allan Kroll on kristlik õpetaja, jutlustaja ja vaimulik autor, kelle kirjutisi iseloomustab sügav piibellik mõtlemine, vaimulik kainus ja selge kutse isiklikule meeleparandusele ning pühendumisele. Tema sõnumites on keskne teema elav ja aus suhe Jumalaga, mitte formaalne religioossus.

Krolli õpetus on tugevalt juurdunud Pühakirjas ning ajaloolises kristlikus usus. Ta käsitleb julgelt teemasid nagu südamehoiak, vaimulik leigus, enesepettus ja vajadus pideva Jumala otsimise järele. Tema stiil on otsekohene, pastoraalne ja samas sügavalt hingekosutav.

Allan Krolli kirjutised kutsuvad lugejat mitte rahulduma pinnapealse usuga, vaid otsima Jumalat kõigest südamest, kogu elu vältel.

• About
• Latest Posts

Martinus Vaicarius - Salvation

CEO / Owner at Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ

Martinus Vaicarius (Martin Vaik – Singularity) is a theologian, author of Estonian and English spiritual literature, and spiritual thinker whose work combines confessional depth and ecumenical dialogue. He is dedicated to exploring Christian unity and the church’s witness in a multicultural world. His work focuses on promoting Christian prayer, spiritual renewal, and inner peace at an international level, and he leads the theological platform SalvationPrayer.eu. Martin Vaik is committed to sharing God’s Word and the guidance of the Holy Spirit, bringing people closer to Jesus Christ through prayer and spiritual teaching. His writings are based on deep knowledge of God and personal spiritual experience of God’s presence.

Martinus Vaicarius’s mission is to:

- Provide spiritual support and guidance to people seeking peace and hope
- Create prayer texts that bring God’s peace to hearts suffering under fear and anxiety
- Promote deep understanding of the power of the
- God of Sabaoth and the protection of the heavenly hosts
- Help people enter the spiritual sphere where God’s peace reigns over all

Europe Heaven Invest 2072 Gold OÜ

Latest posts by Martinus Vaicarius - Salvation (see all)

• Õigeksmõistuõpetus tänapäeval – Allan Kroll – Personaalne Päästepalve – Õigeksmõistmine – Martinus Vaicarius - 29. jaan. 2026
• Galaatia 1:6-9 – Uue Testamendi tekstid ja nende hermeneutika - 29. jaan. 2026
• Püha Armulaud: Jeesuse Kristuse Vere Puhastav ja Tervendav Vägi - 29. jaan. 2026